kolmapäev, 9. november 2011

Flammen & Citronen (2008)

  Filmi sündmused toimuvad natside poolt okupeeritud Taanis 1944. Õige pisut ka Rootsis. Ent kui meil siin oli neil aastail valik üsna must-valge, sa kas aitasid punaseid või olid nende vastu, siis Taanis (nii näib) oli sõnadel 'nats' ja 'kommunist' natuke teine varjund. Just mõlemal mõistel. Kasvõi põhjusel, et neil polnud sellist naabrit nagu meil. Lisaks sellele on olemas kahtlustamine, reetmine, inimlik nõrkus, armumine leerist sõltumata ja kui ka kõige lähemad kaasvõitlejad või otsesed ülemused mängivad topeltmängu, siis on mingil hetkel su ainus tegevus ellujäämine. Pealkirjas olevad Leek ja Sidrun on kahe vastupanuliikumise aktiivse liikme hüüdnimed. Näikse konkreetsed ajaloolised isikud olevat, kahjuks lõputiitritele tõlget ei olnud, seal räägiti veel midagi viiekümnendate aastate algusestki.

  Ajastu ja olustik olid kenasti püsti pandud, aga see polnud peamine. Keskenduti üsna palju inimese siseheitlustele. Kui raske või kerge on tappa, keda tappa, kes on reetur, kes süütu ohver ja muud eetilised dilemmad. Kaks peaosa olid absoluutselt usutavad ja teiste kallal ka viriseda ei saa. Ma muidugi ei tea, aga kuidagi on tunne, et see on taanlaste jaoks üks selline keskse tähtsusega või mingis plaanis oluline verstapost nende filmitööstuses. Umbes nagu meil on Marmortahvlid või... kui taaskord ideoloogiline alatoon kõrvale jätta, aeg ja ruum ikka sootuks teised, siis oli sarnasust ka meie „Surma hinda küsi surnutelt“ meeleoludega. Minu jaoks siiski lihtsalt hea, mitte hiigelelamus.
Kui esimene pool kulgeb liiga aeglaselt, siis edasi antakse pingeid aina juurde ja natuke üle kahe tunni ei veninud sugugi lõpu ootamiseks.
7,5/10

4 kommentaari:

  1. Vat filmi tehniline pool mulle meeldis, aga sisu oli selline "Osaleme võistlusel, et kes MM2-e ajal kõighe rohkeb sakslasi resitantsis ja üldse neil peput ei suudelnud."
    Kui prantslased lasevad harjumuspäraselt sildu õhku ja venelased veavad granaate metsa, siis taanlaste keset-tänavat-näkku-tulistamine, oludes mida kujutatakse kui absoluutset terroriolustikku, oli üsna naeurväärne.
    ÖÖh...samas, film mis ammu nähtud, aga eredalt meeles, nii-et päris feil ta vist siiski ei olnud.

    VastaKustuta
  2. Tead, ma olen sinuga täiesti nõus, nii tehnilise kui sisulise poole pealt. Aga kuivõrd nad olid (mulle näis) reaalsed isikud, siis polnud mõtet vigiseda nende meetodite kallal, pealegi paistis, et mingi süümekas ühel neist käis endale ka aeg-ajalt pääle.

    VastaKustuta
  3. Ja minu meelest nad ei kujutanud ka olukorda kui absoluutselt terroristlikku. Ma just vaatasin, et rahus notid maha, jõuad autosse, keegi järgi suurt ei jookse, et kas sakslased sinna vägesid üldse ei jätnud, ainult paar gestaapo punkti, nii et tee, mis tahad ja palju tahad..
    Aga ma olen ajalooga väga halvasti kursis, nii et sellesse külge ei hakka süüvima, mis tõene, mis luule...

    VastaKustuta
  4. Selles ka nali, et Taani nagu saksamaa kõrval ja Prinz Albrechtstrasse pikk käsi ei pidand isegi väga kaugele sirutuma. Taani, prantsusmaa, belgia, Norra jne olid kõik saksa ohvitseride ja muidu üli ja teginatside jaoks kuurortid...Ukraina-Valgevene piiridest alates hakkasid asjad halvaks minema..

    VastaKustuta