reede, 27. jaanuar 2012

Sons of Anarchy (2008-...)

   Sisu lahti rääkida nii pika teema juures (56 osa seni) vist ei õnnestuks ja mõtet ka poleks. Kes tahab, vaatab ise, teistele – tsiklivendade elu: kakelused teiste motoklubidega, relvaäri, narkoäri, liikmete omavahelised suheteprobleemid jms. Kui palju seal reaalset, kui palju kirjapulgast imetud, sellest saab pisukest aimu Hunnami ühest intervjuust, mille ma postituse lõppu suskan. Aga sellegi juures tasuks silmas pidada, et USA pole kaugeltki homogeenne – riigi ühes otsas on nii, teises on sootuks teisiti.

Ok, alustame sellest, et ma püüan võimalikult lühidalt teha. Vahel on õnnestunud.
Esimene hooaeg läks nagu tilk õlut kuumale kerisele, ei märganud, kas neelatada jõudsingi.
Teine hooaeg algas vähimagi äravajumise märgita. Harva näen seriaale, mis tõeliselt kaasa elama ja isegi vihastama panevad. Aga anname nats rooska ka. Nagu venelased ütlevad: „ругаю потому что люблю“
See papa hauatagune jutustamine... see oli natuke nagu liiga Hari Seldonisse, peaaegu geeniuse prohveteering. Vanglas viibimise lõik oli kuidagi üle jala tehtud – hops, lüke üks, hops, lüke kaks, hops ja kautsjon. Pigem oleks võinud olemata olla, ei avaldanud muljet, ei arendanud stoorit edasi. Loogika tegi vahepeal vinksat-vonksat, aga kus seda poleks.
    Kolmas hooaega enam nii hea ei olnud. Naistele pühendatud lõigud olid tarbetult pikad ja härdad, asi hakkas kohati (sorry, fännid) ülitavalist peredraamat meenutama. Ma ei mõtle, et vahetpidamata peaks tapmine ja tagaajamine käima, laipu oli isegi ohtralt, aga nii palju naisi, lapsi, vanemaid, vanavanemaid, ühel, teisel ja kolmandal, ravimid, haiglad jne? Lisaks need Venezuela seebi tüüpi napikad, kuidas inf ei jõua kohale või jõuab valedesse kätesse, ei saa vajaliku inimesega õigel hetkel kokku, need saatuse vingerpussid... see oli ikka kuidagi täiesti teise suunda. Ja neid pöördeid püüti liiga palju sisse tuua, see ei olnud enam põnevik a la ’Ohtlikud mängud’ vaid dramöödia ’Äparduste rada’. Kui kaks esimest hooaega olid rindelahingutest, siis kolmas rääkis tagalavaevadest, teadetega rindelt :P  Ja siis see Iirimaa – „saad poja siis kui... aga ei, ikka ei saa, saad hoopis... ei, ikka ei saa, vot üldse ei saa“. Võib-olla mõnele meeldib, et mida segasem, seda rohkem pinget pakub, minu jaoks kiskus tõsidus käest. Osa 3x11 oli ikka täielik käkk, ükskõik millise riigi või ajastu mastaabis.
Ning taas olid meessoost venelased A-lõpuliste perekonnanimedega (viimati trehvasin sarjas The Event), need amid mitte ei püüagi end kurssi viia, kuidas asjad väljaspool USA-d on....
 Neljas hooaeg hakkas taas hoogsalt. Ja mitte niisama mürtsutamise, vaid üsna põneva sisuga. Aga siis tuli üsna kiirelt jälle see romantika liin sisse, „heiu-heelu“, neiu elu ja seriaali mehisem külg kannatas kõvasti. Ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks oli see naiste minevikus soigumine mitte enam tarbetu, vaid suisa tüütu. Poole hooaja pealt tundsin lausa väsimust.

Aga „in corpore“ –
Hoolikalt tehtud. Karakterid mõnusalt isenäolised kõik, loha laskmist (jätame sisu kõrvale) ma ei märganud, ei tehniliselt, ei näitlemises. Filmist lipsab läbi hulk tuntud nägusid: Henry Rollins, Ally Walker, Adam Arkin, Danny Trejo, Tom Arnold jpt Üks hea seriaali tunnus minu jaoks subjektiivselt on ka see, kui palju suudetakse välivõtteid teha ja kui palju tehakse stuudios sees. Ja tsikliga juba teadagi stuudios ei sõida.
Oli päris mitmeid toredaid momente, mida pole mõtet üles lugeda. Paar molli andmist olid suisa palsamiks hingele, kuigi ma olen loomult patsifist, aga õige asja eest vahel... ikka tahaks sigudikku siruli näha, on ju?
 Jaxi tegelaskuju keeras oma mood swingiga nii hüsteeriliseks, et see kaldub juba ulmekirjanduse valdkonda. Viimases osas sai justkui kõik loogiliselt jalule, aga kõike varem öeldut ja nähtut arvesse võttes oli see üsna absurdilähedane ja üpris loogikavaene.

 Paar küsimust jäid mu hinge närima, aga neile saaks vastata vaid kirjutaja(d) ja las nad olla pealegi. Nii suure hulga osade peale kokku ei olegi seda palju.
Huvitav oli see, et nagu sarjas „Games of Thrones“ mängis James Cosmo tarka, ent ebameeldivat meest, täpselt samasugune roll oli tal ka siin. Teine huvitav moment (need isiklikud sidemed köidavad mind alati) oli sarja eestvedaja Kurt Sutteri abikaasa naispeaosalise rollis. Taipasin seda märgata alles teise ja kolmanda hooaja vahel, nii et pool sain neutraalselt vaadata ja pool nö „jälgida“.
Kummaliseks küsimärgiks jäi minu jaoks Emilio Rivera Marcus Alvarezina. Ta kas on kehv näitleja ja püüdis kuidagi vinge tegelase mõõtu välja punnitada või mängis ta suurepäraselt MC pealikku, kes tegelikult ei küündi kõva mehe tasemeni, selline wannabe gängsta. Igatahes oli Alvarezi kuju minu silmis rabe.
 Ma ei ütle, et ma viiendat hooaega juba näha ei tahaks, aga ma ei oota seda pikkisilmi, nagu paljude teistega olnud. Kui tuleb, siis vaatan, eks siis paistab. Muutused on ees ootamas, palju suuremad kui pärast teist türmisolekut. Aga kardan, et võib jälle sama hüplik ja naiste-laste nutuhala tulla, kui neljas. Oli see naisvaatajate juurdemeelitamiseks tehtud või oli asi milleski muus, aga viimases veerandis olid naised rohkem ekraanil kui mehed.
Kindlat liini, mida aeti, võis näha vaid kahes esimeses hooajas. Nüüd tead juba 99%, et kui kutt N saadetakse  poodi midagi tooma, siis teel kindlasti miskit juhtub. Kui sõlmitakse kokkulepe või määratakse kohtumine, siis ei lähe need kunagi plaanitult jne jne. Omamoodi elulähedane, ainult pisut liiga virr-varr.
 Ja tõsise kummarduse tahan ma selle sarja soundtracki kokkupanijatele teha! Viis pluss!
Aga hinne?
     Kui poleks seda tonaalsuse muutust, mis 3. ja 4. hooaeg sisse tõid, annaks väga kõrge hinde. Nüüd peab seda lahjenemist paraku ka hindes peegeldama. Kõikide seniste osade peale kokku, plussid ja miinused arvesse võetult:
7/10

laupäev, 14. jaanuar 2012

The Ledge (2011)

Täiesti uitmõttena kargas pähe, et Liv Tylerit pole ammu näinud, et millega ta küll tegeleb. Ja näh, üsna uue asja otsa komistasin.
  Kõrge maja katusesimsil seisab noormees (Hunnam) ja kavatseb sealt täpselt keskpäeval alla hüpata. Politseinik (Terrence Howard) üritab teda sealsamas kõrval ümber veenda, kuigi tal endal satub parjasti vaat’ et elu halvim päev olema. Isiklikus plaanis, mitte tolle noormehe tõttu. Hakkab hargnema lugu, mis asjad nii kaugele on viinud.

See sattus mul nüüd teine film järjest, kus asju on suudetud kuidagi realistlikult näidata, makstes küll kurvale toonile lõivu, aga parem ikka, kui liiga ilus muinasjutt. (eelmine film oli see siin, aga kirjutada ei viitsinud) Loos on thrillerit, sellist psühholoogilist, ja on draama poolt, IMDb žanrimääratlusega kõik korras. Rohkemal või vähemal määral käivad teemadena läbi religioon, homoseksuaalsus, heteroseksuaalsus, armastus, reetmine jpms. Igav ei hakanud kordagi, täpselt minu maitse järgi lavastatud.
 Rollid olid kõik korralikud, isegi T. Howard ei olnud nii... poosetav, nagu varem on mulje suutnud jätta, aga eriti sümpaatne oli Charlie Hunnami sooritus. Polnud teda varem kohanud. See tähendab „Cold Mountain“ ja „Children of Men“ on küll nähtud, aga teda neist ei mäleta. Peaks vist „Sons of Anarchy“ proovima ette võtta, äkki sobib see ka.
Julgeks täitsa soovitada, kui pisarakiskujat ei põlga. :))
8,5/10

kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Higher Ground (2011)

  Vera Farmiga esimene lavastajatöö.  Enda tegelaskuju nooruspõlve versiooni on ta pannud mängima oma noorima õe ja enda isa John Hawkesi.  Juba üksi neist kolmest faktist mulle piisaks, et film ette võtta. Lisaks see sisu- ühe naise aastatepikkusest otsingust spirituaalsel rajal...
  Ma ei tea, kuidas mõjub see film tõsiusklikele, kuigi aiman, ja ei tea ka, kuidas mõjub paduateistidele (ilmselt jätab külmaks, kui IMDb hinnet vaadata), aga kuna mina ei kuulu kumbagisse kategooriasse, olen omal nahal umbes sarnase rännaku oma elus läbi teinud, siis oli mulle isegi natuke ootamatu, et keegi sellise nurga alt üldse võtab asju näidata. Küllap on olnud varem ka, ju pole lihtsalt ette sattunud.
Nii kuradi palju oli tuttavat selles kõiges, ma sain samu vastikusmomente tunda, mida mõned tegelased filmis, mind suisa hämmastas, kui sarnased võivad olla naeratused, sõnad ja liigutused Ameerikas ja Eestis... Ma ei tea, ilmselt tõesti sellist laksu inimene, kes kogu elu kirikust on eemal püsinud, siit saada ei suuda, aga minu jaoks oli see üpris omapärast meeleolu tekitav tagasivaade või deja vu tunne, seal oli päris mitu „Mis ma ütlesin!“ momenti ja see hõivas kogu mu tähelepanu, nii et ma eriti filmi lavastuslikule küljele tähelepanu ei pööranudki. Rohkem jagan infi praegu kui kommenteerin. Midagi logisevat või suisa halba silma ei jäänud.
 Viriseda võiks  lõpu kallal, nagu ma tihti olen sunnitud tegema – oleks mingit tugevamat sõnumit sinna päris lõppu oodanud, aga ilmselt pani käsikiri (kellegi memuaarid) omad piirid. Mis seal ikka.
Ohtralt gospelmuusikat pakutakse, oma 25 lugu ja veidi omapärast huumorit.
                     8/10

neljapäev, 5. jaanuar 2012

Perfect Sense (2011)

  Kuidagi hakkab levima haigus, mille tagajärjel inimestel kaob haistmismeel. Muidu on kõik korras, keegi ei sure sellesse ega jää isegi voodihaigeks. Mõni aeg hiljem hakkab neil kaduma ka maitsmismeel. (keemilise seosega aistingud mõlemad) Algul küll esineb mõningast paanikat ja kohati isegi tänavarahutusi, aga siis jookseb elu tasapisi rööbastele tagasi ning kadunud meelte asemel saavad ülejäänud rohkem ruumi. Restoranides käies näiteks saab oluliseks üksteisega suhtlemine, toidu serveerimine, selle temperatuur, värv, tekstuur...
 Kuidas elu sellises maailmas edasi kulgema hakkab, ma spoilerdamata kirjutada ei saa, nii et siitmaalt jääb sisututvustus katki.
 Idee on päris hea. Uudne, ma arvan. Nii nagu District 9 oli tulnuk-filmide raames uudne, nii on see film katastroof-ulme vallas omamoodi originaalne. Vahele on pikitud filosoofilis-luulelisi mõtisklusi ja igati sobilikku muusikat.
Ja kui esimene pool mul veel oli veidi irisemise tuju, kui pisut loogika vääratas või keegi üle mängis, siis lõpupoole keris juba emotsioonidega nii korralikult kaasa, et igasugune protest hajus. Lisaks meeldib mulle alati, kui keegi filmis kokk on ja oma sõbrale süüa pakub; pole sellise nüansi juures veel ühtegi halba filmi kohanud. Igati mõnus linatükk, mida julgeks soovitada (aga mitte tüüpiliste filmide sõpradele).
Filmi pealkiri jõudis mulle alles lõputiitrite ajal pärale.
8/10