Neljapäev, 28. aprill 2011

The Beast of War (1988)

Igati korralik sõjafilm, annab silmad ette paljudele hilisematelegi. Pole küll otse suuri rindelahinguid jms, aga selline see sõda Afganistanis kord on.
On aasta 1981, venelaste invasioon Afganistanis ja üks vene tank satub orienteerumisraskuste tõttu lolli olukorda, taliibide jälitamise alla. Lugu lühidalt ongi sellest, kuidas sellest piiramisest välja üritatakse tulla.

Sõja jubedust kujutatakse ehedalt. Vaataja pilk kahmatakse enda kätte kohe esimeste kaadritega, aga pikapeale need muutuvad järjest rahulikumaks, sest film ei räägi erinevatest purustamistehnikatest ja soolikate väljutamisest, vaid muust. Väidetavalt Iisraelis üles võetud paik on ka mulje loomiseks ideaalne saanud – kivid, liiv ja tolm. Ei muud.
  Tegelased on ehtsad ja mis pole sugugi vähetähtis – venelaste kujutamisel pole amid nii lollisti metsa pannud kui seda palju-palju kordi ikka ja jälle näha on saanud. (afgaanide kujutamisel ma eriti polegi nuriseda saanud, tundusid naturaalsed nüüdki, kuigi ma ise ju kohal käinud ei ole J)
   Filmil on oma stoori, oma käikude ja arengutega, pole tehtud lihtsalt äkšõnit. Kujutatakse sisemisi lahkhelisid mõlemas leeris, räägitakse põhimõtetest, eesmärkidest, reetmisest jne. Venelaste komandöri karakter on siiani aeg-ajalt mälus kolamas, kuigi filmi vaatamisest on kolm päeva möödas. Järelikult korralik rollisooritus, aga mitte temalt üksi.
     Paar pisemat naiivset momenti võib andeks anda ja see päris lõpp tuli ka natuke nagu ebausutav, aga üldmuljet see kuidagi rikkuda ei suutnud.
     8,5/10

Reede, 22. aprill 2011

Tokyo! (2008)

Kolm omaette lugu kolmelt režissöörilt, väidetavalt Tokyost, tegelikult üksnes Tokyos.
I segment: Sisekujundus
Esmapilgul lihtsalt üks lugu noorte argimuredest, mis laias laastus on ju igal pool samad – töö- ja raha- ja olmeprobleemid, ent siis keerab allegooriliseks. Kafkalikuks võiks öelda, aga südamlikumalt. (Kafka on õel.) Kuidas tunneb või milliseks muutub naine oma mehe kõrval, kui mees on...
II segment: Merde
Küllaltki filosoofiline, ma möönan ja puhuti mulle filosoofia meeldib, aga lugu on minu maitse kohta liiga jantlik.
III segment: Tokyo väriseb
Kindlasti kõige tugevam kolmest. Kuigi situatsioon on parajalt jabur, naelutas ometi vaatama. Minu puhul vähemalt. Loo pointi spoilerdama ei hakka, aga muu hulgas pani ka näiteks mõtlema, mis tunne võiks olla seismiliselt nii aktiivses piirkonnas plaane teha. Ok, suures linnas on majad maavärinakindlad, aga loodusesse matkale minnes vms... Mõni ime, kui üksindust ja paigalistumist igatsema hakatakse...
7/10

Neljapäev, 21. aprill 2011

Memories of Murder (2003)

Salinui chueok

   Päris mitut puhku sarnaneb Zodiaciga. Kellele üks meeldib, sellele ilmselt ka teine. Samamoodi pikaks veninud juurdlus sarimõrvari teemal, tõsielusündmuste järgi kirjutatud, pikk ja painajalik. Ainult erinevalt mainitud Fincheri filmist on siin sellist kreisimat poolt rohkem. Kohati suisa totralt naljakat. Tüübid, kes algul on pöörased, muutuvad pikapeale tuimaks, need, kes algul on kained ja targad, hulluvad aja möödudes. Igatahes tundub üsna naturalistlik ja elulähedane. Lisaks paar ootamatut twisti, mis uniseks muutumisel juhtuda ei lase.
Helitausta võiks ka kiita – kuni viimase veerandini ei vääratanud oma mitmekesisuses kordagi, siis muutus ehk liiga pateetiliseks, aga maitsed on erinevad...
  Vasakult paremale: kahtlusalune, "halb" võmm, "hea" võmm.

Korea kino ruulib endielt! J
7,5/10

Teisipäev, 19. aprill 2011

We Are What We Are (2010)

Sattusin sellest lugema siit blogist ja kuigi ma horride peale reeglina aega ei viitsi raisata, siis kahjuks või õnneks pole Mehhiko mu jaoks just päris suvaline nimi suvaliste riikide seas ja nii ta sai ette võetudki.
   Esimese veerandtunniga saab selgeks, et tegu on üsna tugeva kiiksuga perekonnaga. Pereisa viskab mingil teadmata põhjusel lusika nurka ja ülejäänud leiavad end igati peataoleku- ja otsustamatuse staadiumist. Jutt hakkab käima mingist rituaalist, mis kiiresti on vaja läbi viia. Mis rituaal just, see päris täpselt ei selgugi, aga selline kannibalismi „kultuuriharu“ kandev imetilluke rahvakilluke meie ette pannakse. Lisaks saab politsei vihje ja kibeleb asja lahendama. (tea, kas tahetakse viidata, et kannibalism elab meie seas tegelikult laiemalt kui arvata oskame?)

 Hästi oli:
 Kannibalism pole väga sage teema (ok, ma olen elus alla kümne õuduka ära vaadanud) ja see hoidis huvi, et mida ja kui palju näidatakse jne (olen ikka perv küll). Karakterid on igati loomutruud. Pisut peale keskpaika esitab üks naine metroorongis ühe päris hea laulu; kahjuks ei õnnestunud seni seda kuskilt netist leida, aga ma otsin kindlasti veel. Ja tegelikult pole see film žanri poolest üldse miski horr. Mõnes tagaajamises või plahvatusstseenis (mõnes teises filmis) on palju rohkem verd ja soolikaid.

Ei olnud hästi:
Lahkamisel leitakse laiba kõhust sõrm. (vaata esimest pilti). Ma usun, et hobune saaks selle alla neelatud, aga inimene… Toorelt tuleks tugevasti hambaid pruukida ning gulinaaritades ta samuti sellist kuju ei säilitaks. Ikka vaataja on loll, talle peab puust ja punaseks ja poole suuremaks tegema.
 Mingi huvitav nähtus on ringlema läinud, sõltumata riigist ja žanrist – püstolid ei tee enam valju pauku, nad kõlavad nagu laste tongikad.
 Väga palju oli hämaras ruumis kaadreid. Vahel on vaja, ma saan aru, hämarad teod jne, J, aga kui ma enamus filmist pean silmi pingutama, et näha, mida mulle näidata tahetakse, läheb see juba miinusena kirja.
 Viimased 10 minutit oli päris igav. Oleks tahtnud lõppu teada saada. Mitte suurest huvist, mitte põnevusest, vaid lihtsalt, et kaelast ära saaks.
Mingit pärli ma nüüd kindlasti ei vaadanud.

6/10

Esmaspäev, 18. aprill 2011

Kochegar (2010)

  Päris omapärane filmike . Jakuudi soost erumajor, Nõukogude Liidu kangelane, elab ja töötab katlamajas ning kirjutab raamatut headest ja halbadest inimestest. Aeg-ajalt lükkab katla alla ka mõne laiba, sest tema kamraad Afganistani päevilt tegeleb tülikate või tarbetuks osutunud inimeste likvideerimisega. Kõik on kõigiga kuskiltkaudu ja miskitpidi seotud või tuttavad.
Mitmel korral päris ebausutav, kohati põnev, siis jälle veniv (tänaval kõndimise stseenid on mõttetult pikaks venitatud, tunni ja kahekümne-minutilise filmi oleks pidanud asjalikumalt täita suutma) ja siis veel see taustamuusika, mis koos laulusõnadega oli veel omal kohal, aga see instrumentaalne pool oli nii tobe, et ainult aitas kaasa, et filmi liiga tõsiselt ei saaks võtta. J
 Film püüab põgusalt või varjatult rõhuda ka jakuutide kurb-ebaõiglasele saatusele ja olevat seepärast Venemaal ka laita saanud, aga see point seal väga esile ei tõuse. Kas taotluslikult või ülejala tegemisest, ei teagi.
  Kokkuvõttes – pole miski šedööver, aga jonksu teistmoodi ja vahelduse tekitamiseks täiesti kasutatav.
6,5/10

Laupäev, 16. aprill 2011

Rabid Dogs (1974)

Cani arrabbiati


Sattusin sellest filmist lugema Trashi blogist. Tegelikult mind väga selle-aegsete filmide poole ei tõmba, aga kuna lubati sellist twisti, et ära ei arva, siis jäi kihelema.
   Esimesed kaadrid olid jubedad! J Nii ebausutavad ja mannetud, et isegi kapten Klossis ning Neljas tankistis ja koeras annab otsida. Mõtlesin, et pila või paroodia vms. Aga edasi läks normaalseks. Tüübid olid tõeliselt head ja mitut puhku olid naljad sellised, et oleks tahtnud koos nende sellidega laua taga viina võtta.
 Pool filmi ma arvasin, et aiman lõpu ära ja küllap kõik, kes vaatavad, tegelevad mingi arvamisega, aga tegelikkus… jah, ega ei saanud pihta küll. Mitte et see lõpp mingi totaalselt jahmatamapanev oleks olnud, aga korralik twist igal juhul!
 Üldiselt kandis kogu film oma ajastu pitserit, nii lavastuse kui etendamise poolest ja peamine rosin filmis on karakterid. Mõnusat saksofoni-fusionit mängiti ka keskel.

 Ei pea vaatamist kahetsema.
7/10

Reede, 8. aprill 2011

Stone (2010)

De Niro ja Norton jälle koos. Jovovich pealekauba…
Teadsin filmist vaid niipalju ette, et üks mees on vanglas ja naine püüab ta vabanemisele igati kaasa aidata, aga mis edasi, kuidas kujuneb, polnud aimugi.
Üldiselt olen ma enamuse IMDb  kommentaaridega nõus, ainult selle vahega, et mina olen tõepoolest üks selliseid tüüpe, kes head mängu naudib ja selle nimel tihti lahja sisu andeks annab. Tihti, aga mitte alati.
 Kui ma pärast püüdsin mõelda, miks see film tehtud oli, millist uba püüti vaatajale ulatada, siis ei torganud minu pähe küll mitte kui midagi. Ok, Hollywood ei eksisteeri selleks, et kui kusagil stuudios avastatakse mingi uus, senitundmatu elutõde, siis selle teatavaks tegemiseks rahvale tehakse film ja kõik huilgavad kiidulaulu, ega vist ka selleks, et vanu häid, aga ununemakippuvaid elutõdesid meelde tuletada. Hollywood tegeleb meelelahutusega ja filme tehakse raha teenimiseks. Ja kui filmis on mitu suurt nime, siis piisava hulga vaatajate kinnotulek on samahästi kui garanteeritud. Kas meelelahtustööstus vaataja meelt ka lahutas, see sõltub loomulikult vaatajast, mitte enam meelelahutustööstusest, eks ju? Mis on parajalt rahva petmine, aga kelle peale sa kaebad? Filmitegijal on õigus filme teha, näitlejatel on õigus rolle vastu võtta, turul on omad seadused jne.
 Selline olukord meenutab mulle sellist väljamõeldud situatsiooni, kus riigis on valitsus ja valitsuse liikmete nimed on ka teada, aga kes on peaminister, kes siseminister, kes justiitsminister, seda ei avalikustata. Ja kui siis mingi jama juhtub, siis teatatakse, et siseminister ei saa olukorda kommenteerida, kuna siis tuleks avalikuks, kes valitsuse liikmetest siseminister on. J Jabur, aga enam-vähem selline seis silme ette kerkib. Sest sarnaseid filme on viimasel paaril-kolmel aastal ikka üpris mitmeid tulnud, kus peale nimede muud ei olegi.

  Muidu oli tips-tops mängu (De Niro polegi nii maha kulunud, kui vahepeal tundus) ja üsna tihedat dialoogi ja kogu see aeg ma püüdsin välja mõtelda, et kuhu see asi päris lõpuks välja jõuab, pinge nagu tasakesi ikka kasvas ka, et kas tulevad mingid fotod-videod ja läheb lausa veriseks kätte, aga ei. Automakk asendati porikärbsega. Või oli see herilane…
 Üks mõnus moment filmis oli Jacki naine Madylyn. Joob ja suitsetab, ropendab ja mängib kaarte, aga püüab näida õigem, ausam ja usklikum kui kõik teised. Vähe sellest, filmi lõpupoole püütakse ka filmitegijate poolt näidata, et ta seda oligi („Kuidas sa küll nii kaua vastu pidasid…?“)  Wtf ???
Kas stsenarist on mingi eneseteostuse agoonias usufanaatikute liider või rahastas filmi mingi ultraradikaalne ususekt või milles seal üldse tõde näha püüti… no jäi ikka ähmaseks.
(Point võiks ju selle loo puhul olla, et kui sul on armastus, tuled igasugu pasast välja ja kui pole, siis käid alla, ole nii heas seisus kui tahes, aga need korduvad loengud patususest jms, need olid kuidagi parastavad ja sellise tooniga ei õpeta kedagi...)
7,5/10

Neljapäev, 7. aprill 2011

Hereafter (2010)

  Raske natuke isegi sellest filmist kirjutada. Nii palju südamlikkust ja soojust on selles. Ja samas nagu midagi eriti ei toimugi. Natuke ikka, aga stoori iseenesest eriti kuhugi välja ei arene. Lihtsalt inimeste igapäeva elust ja sekka natuke ka mitte kõige igapäevasemat. Mingi paralleel tekkis Woody Alleniga – tal ka lihtsalt inimsuhted ja samuti on ta viimasel ajal omadega tihti Euoopasse sattunud. Aga sellega võrdlus piirdub, Woody-laadset pila siin ei ole. Tõsisemapoolne mõtisklus elust ja surmast, sõprusest ja muust. Üheks hetkeks leidsin seda ka Tsiitsitajatega kõrvutamas, aga ei oska kohe öelda, miks just...
Kaamera töö oli tähelepanuväärne, helitaust silmatorkavalt tagasihoidlik. Casting äärmiselt õnnestunud! Kui meil ühel päeval Eastwoodi enam ei ole, siis jään ma puudust tundma just tema lavastajatöödest, muust mitte nii väga.

Ma ei taha siin filmi teema kallal jahuma hakata, elu on kindlasti keerulisem kui me arvame, aga ma siiski ei leia, et igast oimetust olekust kohe raamatu peaks kirjutama. Aju teeb trikke ja osad asjad on ikka lihtsalt ja ainult unenäod ka. Aga seal filmis öeldi ka paaril korral sellist tasakaalustavat arvamust välja, nii et sellega on ok. J
7,5/10

Boy (2010)

Lugesin paari arvamust, neist üks inimeselt, kellega mul maitse enamasti sarnaneb ja mõlemad kiitsid, et „milline värske tuulepuhang Uus-Meremaalt“ jne jms. Eks ta oli ka. Tükkmaad loomulikumad olid need tobujussid kui Hollywoody omad ja naljad olid kohati nii totakad, et jäin lausa ennast jälgima, et mille üle ma ometi itsitan ja maooride muusika on mulle ka tatist saati meelepärane olnud ja kõik ja puha aga…
  Lõppkokkuvõttes siiski üsna harilik meelelahutus. Ei mahu plaadile, et paari aasta pärast riiulist võtta ja tuju tõsta.

7/10