Teisipäev, 4. detsember 2012

Eestlanna Pariisis (2012)



     Ma küll võtsin millalgi nõuks, et kaht samatüübilist filmi jutti ei vaata, aga ilmselt reeglid ongi selleks, et neid rikkuda.

Mul on aastaid olnud suur lugupidamine Ilmar Raagi vastu, kuigi ta palju pole jõudnud produtseerida. Ning samuti on mul Prantsusmaa ja filmide omavahelise seosega hea klapp, kuigi just Ilmar Raag on ka öelnud, et me näeme siin vaid tühist protsenti paremikust ning neil on seal Prantsusmaal palju keskpärast ja saasta ka, aga ju siis mul lihtsalt on vedanud. (see selleks, täna räägime siiski Eesti filmist.)
 Kõigest sellest hoolimata läksin ma filmi kallale kerge kõhklusega, et äkki on miskitpidi võõras mu jaoks, jääb kaugeks, ei haaku jms. Ja siis (äkki?) kehitad õlgu ja ei oskagi kuidagi kommenteerida, nagu korvpallifanatt, kes vormelisõidust ei hooli, suudaks öelda vaid – sinine auto ajas punast taga...
 Aga et seda filmi sai oodatud, üksjagu selle saamisloost ja kulgemisest eelinfot loetud jne, siis küsimust, kas vaadata või jätta, ei tekkinud.
Film kulgeb üpris aeglases, rahulikus tempos ja pean tunnistama, et esimese poole mu kahtlused püsisid. Arvasin mingi hetk, et kujuneb millekski selliseks, nagu Le Chat, aga nagu geniaalne idanaaber ütleb, не тут то было...

    Ma ei hakka sisu lahti rääkima, eks? Sellest on kirjutatud ja kui sellest ei piisa, siis võtke film ette. Ja kui seda teete, siis vaadake lõpuni, isegi kui kõhklete, nagu mina. Film on tervik ja ei „anna end kätte“ enne kui läbi ja tervikpilt käes. Muidugi, ka see ei garanteeri, et te rõõmust huilgama pistate, film on siin-seal laita ka saanud, inimesed tikuvad erinevad olema, aga minu soovitus siit igal juhul tuleb. Vaadake ära!

    Oli paar rabedamat momenti. Üks, kus veidi suurem seltskond teelauas istus, kuidagi stampne dialoog ja väheusutav pinge oli eestlaste poolt. Üks teine hetk tundsin veel sarnast - justkui varavõitu tuli argliku Anne küsimus „Kas sa selle pärast tahtsidki...“, aga see kõik oli köömes. Mõtlesin siis vaid, milline see käsikiri algselt olla võis, enne neid paljusid sundmuudatusi...
    Esiteks räägiti meile lugu. Ühtaegu lihtsat ja samas mitte just väga.
Teiseks tegid kõik kolm peaosalist oma töö veatult ja südamest. Nagu oleks tuldud kellegi oma sugulase mälestuseks kokku ja „mängimist“ sõna halvas mõttes polnud.
Kolmandaks läks taustaks valitud muusika minu maitsega 100% kokku. Võib-olla lõpulaul tiitrite ajal mitte nii väga, aga siis oli film juba läbi ka.
Ja neljandaks – Raag tegi seda jälle! Andestatagu võib-olla kohatu võrdlus, aga paralleel „Klassiga“ on minu jaoks olemas – lugu elu kõledamast ja nukramast küljest, igatsus millegi südamlikuma järele... film jõuab sind oma realistliku paratamatusega juba rusuma hakata, ja siis lõppu üks väike säraküünal!

    Tuleb kunagi kohe päris kindlasti uuesti vaatamisele!
8/10