Kolmapäev, 24. august 2011

Racing With the Moon (1984)

  Neljakümnendate algus. Kaks noormeest veedavad oma viimast kuud enne armeesse minekut. Võtavad napsi, töötavad koos bowlinguklubis, sebivad tüdrukuid ja teevad muud pulli. Filmi põhiteemaks ongi mõlema poisi suhe oma neiuga, mõlemal ta pisut komplitseeritud, ning rindeteema on nagu taustaks, andes endast pidevalt ja kuidagi nukralt märku.
   Ma ei ole eriline romansside armastaja, aga nii noori Sean Penni ja Nicholase Cage’i ei saanud kuidagi vaatamata jätta. Hoolimata üsna tüüpilisest sisust suudeti asi kuidagi nii teha, et magama jääma ei kippunud. Usutav oli ka, halba näitelmist ei näinud.
  Aga natuke liiga patriootlik ja tüüpiline oli. Et armeesse minek on ikka maru loomulik ja muidugi olen ma valmis ja siis kui japsid on ära tapetud, tulen tervelt tagasi ja siis veel see õilis tüdruku au kaitseks väljaastumine ühe peeategelase poolt – selline tublide 17-19-aastaste portree, kellest ühel klaveritunnidki vastumeelsusele vaatamata läbi tehtud. Ainult mõned pisivead. Inimesed meie keskelt, noh. Ja siis veel need korduvad lapsepõlve sulpsamised, ikka, et mida me tegime ja kus käisime ja mis lapsena oli kombeks ja mida me läbi elasime. Ameerika perekonnaväärtused...
 Võib vaadata, aga et kunagi aastate pärast veel masinasse pistaks, ei usu.

6/10

Teisipäev, 23. august 2011

Rutsi reis, ehk Eesti jooma eripära (2009)


    Road-mokumentary väikesest seltskonnast, kes sõidab minibussiga Bukaresti, sest see olla Euroopa seksipealinn. Peale purskkaevus pesemise ei näe sihtkohas toimunust midagi. Võib-olla põhjusega, inimestel on ju lähedased, sõbrad ja tuttavad... Kogu asja sisu koosneb pikkadest kaadritest alko tarbimisest bussisõidul, taustaks Scooter ja ülepakutud ropendamine, sekka paaril korral nagu sebitakse kohalikke, oiatakse teeäärsetes peatustes pohma käes, küsitakse teed, süüakse putukaid, peetakse kanamunadega sõda jms. Kusagilt lugesin, et mehi on põhjusega tituleeritud Eesti oma jackassideks. Siit filmist seda küll välja ei paistnud. Iga 16-aastane tatikas suudab julgemaid tempe teha. Samuti on filmi pealkiri liialt pretensioonikas – see nüüd Eesti joomale tüüpiline näide küll ei ole. Olen elus väga palju joonud ja laaberdanud, aga sellisesse seltskonda, kus tikutoosi lühemalt küljelt saab rohkem sentimeetreid kui nende meeste iku testi summa, mina sattunud ei ole. (võib-olla on nad kainena normaalsemad, ei tea, aga arvestades, et kogu see mõttetu jamps monteerimata filmiks kokku pandi ja levima lasti, siis pole päris kindel...
    
     Tasuks vältida!
1/10

Esmaspäev, 8. august 2011

Kuku: Mina jään ellu (2011)


    Sellest filmist on mul raske rääkida. Juba seetõttu, et ma tunnen ennast liiga mannetu vennikesena, et sellisest kultuurfilmist kirjutada.
    See on tõsine dokk, see on tükike meie kultuuri, see on film tuntud inimesest ja seda tema eluajal, mitte takkajärgi, nagu Eestis enamsti kipub kombeks olema. Filmi tegijatel on vedanud – ma usun, et paljud annaksid väga palju, et selliseid kaadreid oma filmi saada. Midagi vapustavat seal otseselt ei ole – kes veidigi klantskaane alla on kiiganud, teab kõiki neid tahke isegi. Aga film on aus ja kurb. Kohe mitmes mõttes kurb. Ja mitmes mõttes aus. Aga jäägu meditsiiniharidusega sotsioloogide ja psühholoogi haridusega demograafide  jahuda, milline on Eesti meeste tervis ja miks ta selline on ja kas siin midagi ära teha ka saaks ja mitu Eestit meil on. Ennekõike on see siiski portree ühest näitlejast, kild meie kõigi ajalugu ja seal on sekka ikka päris palju helgeid hetki ka. Tegelikult.

   Kui see teile ette satub, siis kindlasti ärge jätke vaatamata üksnes stampmõttest „Ah, jälle üks Eesti film“.
9/10