neljapäev, 30. juuni 2011

Умирать легко (1999)

  Lugu lühidalt sellest, kuidas mees armub ühte naisterahvasse nii ära, et hakkab tema „kaitseingliks“, muutes sellega praktiliselt kõigi, ka oma enda elu korralikuks põrguks. Pikemalt ei saagi kirjutada, kui just kogu sisu ei hakkaks üksipulgi lahti kirjutama.
     Kaasahaarav ja minimaalsete liialdustega. Sarnaseid „võtan teid kõiki järjest ette“  tasuja-saagasid on ju nähtud küllalt, aga kuidagi oli see venelaste oma (liiati veel aastanumbrit arvestades)  tükkmaad vaadatavam kui paljud hollikad.

7,5/10

kolmapäev, 29. juuni 2011

The Night Listener (2006)

Telekanal Showtime on mulle varemgi häid vihjeid pakkunud.
Homoseksuaalist raadiosaatejuht-kirjamees, kes on äsja oma boyfriendist lahku läinud, elab läbi hingelist mõõnakat. Sõber annab talle lugeda üht varstiilmuvat raamatut, mille on kirjutanud 14-aastane poiss. Juttu on seal valusatest seksuaalsetest kuritarvitustest poisi veelgi varasemas nooruses, nii vanemate kui nende sõprade poolt, kes tegelikult kõik olid heterod ja kogu karmuse ja aususe ja vapustavuse juures loodab sõber ometi selle raamatu kaudu ka miskit hingeabi pakkuda. Varsti helistab raadiomehele ka noor autor ise ja tekib sõprus, kummaline selline. Ainult et poiss on väga haige ja kokku saada temaga eriti ei õnnestu...
    Poole filmi pealt hakkas pisut häirima sisu üsna tuntav sarnasus looga, mida võeti läbi ka ühes „Murder she Wrote“ seerias. Ainult siin polnud mingit raha mängus, kogu asi paistis tõsisem ja usutavam (vabandust, kõik Jessica Fletcheri austajad :P), ning lõppude lõpuks ei jäänudki asi enam liiga sarnaseks. Polnud päris krimka, kedagi ei pandud puuri jms. Oli psühholoogiline draama, mille lõppki pisut lahtiseks jäeti :D

7,5/10

esmaspäev, 27. juuni 2011

Tropa de Elite 2 (2010)

Esimesest filmist suurt meeles ei olnud. Üksikud hetked ikka, mingid faktikillud, aga emotsionaalses või hinnangu plaanis eriti ei mäleta. Meeles on hoopis, kuidas MNC kirus, et kilekotte olevat palju olnud. :D
 Lühidalt - ikka kuritegelaste maailm ja selle teise poole rikutus, kes kurjamitega võitlema peaks. Korruptsioon Brasiilias. Filmil on alapealkiri „Meil on nüüd teine vaenlane“. Aga maadeldakse endiselt korruptsiooniga. Paar õiget, kes tahavad ausaks jääda keset raiskukeeranud kampasid. Järjefilm on haruharva parem või sama hea. Ma ei tunne enam mitte halligi selle vastu, kas Brasiilias lokkab korruptsioon või kuritegevus või mõlemad või kumb on hullem. Ja ei tundnud, et tegijatele see olukord riigis nii väga muret tegi. Üks peategelasi ütleb filmis: „I can't deny, I like war.“  Ok, õigluse nimel, pahade vastu, eks ole? Üllas! Aga kui meeldib, miks nii haput nägu teha, et sa suur kannataja oled...
    Oli tegevust ja põmmutamist ja uni peale just ei tikkunud, aga kuidagi vägisi sundisin ennast lõpuni venitama; kaks tundi ka, sunnik. Liiga pikaks jahumiseks ja klaarimiseks keeras. Võimumängud, narkokaubandus, maffia, vangla, valimised, isiklike suhete sasipuntrad ja mida kõike sinna kokku oli kirjutatud. Aga see ei olnud kindlasti „Ehmatavalt aus film ühe riigi tegelikkusest“ nagu esimese filmi puhul kuskil oli öeldud ja võimalik, et seekord jälle püüti öelda. Oli lihtsalt „kõik müügiks“ film. Jah, politsei tegevus tekitaks hämmastust, kui see nüüd on tegelikkus- me teiega elame ikka väga vaguras piirkonnas, aga ikkagi oli sel kõigel liiga ’cool’ maik küljes, mitte kurb-tõsine.

7/10

pühapäev, 26. juuni 2011

4.3.2.1. (2010)

     Ma tahaks selle filmi kohta midagi head öelda, aga ei tea, keda vaatama meelitada, keda eemale peletada.
See oli nutikas montaaž. Mitte enneolematu, oli ikka varem nähtud, aga mitte päris igapäevane. Ainult et seda oli tehtud mitte eriti nutika filmi kallal. Oleks valitud korralikum käsikiri, tõsine plot ja mitte koom, siis oleks ehk saanud veel ühe nime samasse ritta selliste asjadega nagu "The Usual Suspects" jpt. Aga lavastaja, noor vihane vend, tahtis just lõkerdava meelelahutusega silma paista. Mis teha, tema õigus. Lisaks endale rolli broneerimine, mida mina ei teeks, kui just Hitchcock või Woody Allen poleks, (või vähemasti Zach Braff) aga jällegi - ühed teevad filme, teised vaatavad ja kägisevad.
    Kokkuvõtteks - ma tahtsin seda filmi maha teha, sest ma nagu ei saanud sealt midagi, kui takkajärgi oma ekraani ees istutud aega järele mõelda.  (Mis ei tähenda kaugeltki, et ta paljudele teistele meeldida ei võiks.) Aga midagi jäi nagu painama ja ma ilmselt püüan uuesti aega leida ja teist korda veel vaadata, mida ma küll kunagi varem pole teinud, kui mingit filmi halvaks olen pidanud ja see ei oleks püüd olematut pointi üles leida, aga annan endale ja filmile teise võimaluse, sest see rida, kuidas asi oli kokku pandud, oli tegelikult märkimisväärne! Nagu oleks tükk nätsu peidetud kosmosesüstiku sisemusse. Sitta sest nätsust, aga põnev on ringi kolada ometi :D

(hinne kunagi hiljem)

kolmapäev, 22. juuni 2011

The Hit List (2011)

Jutustus tõelisest killerist, kes muud ei tahtnudki kui ainult killida.
Ma ei tea üldse, miks ma ta ette võtsin, sest sama lavastaja eelmine asi mulle ei meeldinud ja Cuba Gooding Jr pole ka minu maitse järgi mees olnud. Aga lühike paistis olevat ja muud polnud parajasti käe all ja nii ta siis...
Noormees Cuba on küpsemaks muutunud. Või tekitas selle mulje see habetunud lõug? Ühesõnaga – algul tundus nagu krimikomöödia, aga asja edenedes sai selgeks, et mõni mees on lihtsalt nii sassi pööranud, et selle tulemusena vaid jampsi saab kokku keerata. Oli pisut teistmoodi käsikiri küll tüüpmärulitega võrreldes, mingit elufilosoofiat oli püütud sisse kirjutada, aga hõiskama-nautima-järele mõtlema ikka ei pannud. IMDb hinne on üsna objektiivne. (tegijad on ise omale lõpuminutitel hinde pannud, lastes ekraanile teksti „Läheb mõni päev, enne kui täpne ohvrite arv on teada“) :D
Võib vabalt vahele jätta, kuni muud vaatamist leiab.

4/10

esmaspäev, 20. juuni 2011

Submarino (2010)

Üsna aeglaselt kulgev film kahe venna käekäigust. Esimesed 40 minutit peaaegu üldse ei toimu midagi (kui lapsepõlve stseen välja jätta) ja väga rabavalt ei pööra ka edaspidi, kuigi üht-teist ikka juhtub ja nii, aga üsna samasuguses, rahulikus tempos. Nimme on ilmselt sedasi kaledalt ja külmalt asja näidatud. Erinevalt paljudest teistest sarnastest filmidest polnud siin head ja halvad eriti tasakaalus. Häid oli kohe väga vähe, nii et sulle eriti ei antud võimalust pooli valida ja kellegi sellise nahka end asetada, et end mugavalt tunda... Üks ausapoolsemaid filme, mida viimasel ajal näha saanud. Ehk natuke liiga nutune minu jaoks, aga draama on draama.

7,5/10

reede, 17. juuni 2011

Hanna (2011)

Loogikavigu ja tehnilise usutavuse kallal norimist leiaks. Päris palju kohe, aga jäägu see, võtame kui fiktsiooni.
  16-aastane tüdruk on treenitud tippkilleriks ja algab kes-keda duell, kassi-hiire mäng, kättemaks jne. Alguses suhteliselt kaasahaarav. Mitte ülemäära tempokas, kus relvad rohkem räägiks kui relvade omanikud, aga siis üsna ruttu tõmmati hoog hoopis alla ja hakati vaatajale naha vahele pugema, püüdes näidata, et ei ole lihtsalt tapamasin, oma inimlike külgedega nunnu tüdruk on. Vaadake, on ju!? No oli jah. Aga selleks polnud neid venivaid vahestseene keskele nii palju vaja, sest kohe algusest hoiti asi balansis (see muinasjutu raamat, „tahan muusikat“ jpm.) Ja see mõte, mis kusagilt kommentaarist läbi käis, et filmi üks ideeliine on näidata teismelise küpseks saamist, vaat selleks oli film natuke liiga lühike. Siis oleks Aliase-laadset seriaali vaja olnud, seal ka isa ja tütre, agentuuri ja projekti teema jne. Ühesõnaga lõpp oli üdini ootuspärane ja KUI ma sellest filmist kunagi midagi meenutan, siis ainult seda, et Blanchettile paha tädi roll oli antud. Kuigi häid näitlejaid oli veel ja lavastaja pole ka tundmatu, aga erilist  elamust ei saanud, midagi originaalset ei näinud, ootamatu pöördega ei üllatatud, nii et...
    Taustamuusika pani mõtlema. Kas tõesti oli keegi selle valimisega tegelenud? Võtnud ühe loo, siis teise ja ikka pole see küllalt hea, kuni lõpuks leidis need parimad? Tulemus oli hüplik, nagu kogu filmi kulg ja selle käsikiri. (Üks naine, kes u 55-l minutil laulis, ei pidanud viisigi. Ma arvasin, et Hispaanias selliseid ei ole... :P)

    6,5/10

teisipäev, 14. juuni 2011

Sinners & Saints (2010)

       Kui nüüd kurikaelad ja peasüžee hetkeks kõrvale jätta ja võtta nö ’meeste endi lugu’, siis oli vahepeal häbematult sarnane Lethal Weaponi esimese osaga – valgel kutil pole midagi enam kaotada, marsib oma surmapõlguses mistahes pahadele vastu, tema mustanahalisel partneril on kena naine ja kaks armast last, kelle juurde saab õhtusöögile minna, et teineteisega lähemalt tutvuda jne.
    Aga muidu- kui tahta puhast märulit, pointi otsimata, suurtele ideedele rõhku panemata, siis püssirohu ja punase plasma peale on eelarves ikka päris korralikud numbrid kirjutatud. On kaadreid, mille peale naisterahvad pea kõrvale pööraksid, olgu igaks juhuks öeldud. Aga filmina harilik action, võmmid ajavad pätte taga. Ei mingit üllatavat momenti ega meeldejäävat hetke. Süžee keerd a la ’kes selle kõige taga tegelikult on’ ei avaldanud muljet. Lõpupoole hakkas isegi nii tüütama, et nimetaks teist alla keskmise looks. Ja see raskema rocki kidra tautaks ka suurt ei päästnud. Tüüpiline...

 6/10

esmaspäev, 13. juuni 2011

2 Days in the Valley (1996)

Sattusin mingis telekanalis ühe silmaga nägema ja tekitas huvi põhjalikumalt tutvuda.
Näidatakse paralleelselt mitut lugu, mis lõpuks üksteisega haakuvad. Toimub mõrv, põhjuseks ikka raha, lisaks püütakse keegi teine süüdi lavastada, aga kuna peakorraldaja tunneb end üligeniaalsena, kes kunagi vigu ei tee, siis tuleb sisse ka vigu ja esimene mõrv ei jää viimaseks. Mida digiannaalid eriti ei maini (vaid DVD kaanel on märgitud ja kommentaarides muidugi), et film on üsna tugevas huumorivõtmes. Sellises mustemapoolses või satiirilises, aga piisaval määral, et mina seda üleliia tõsise krimkana enam ei võtaks. Mis aga ei tähenda, et lugu mõnusalt jälgitav poleks, kasvõi nende erinevate tüüpide pärast. Asja point ongi ilmselt kusagil ironiseerimises-satiiritsemises või mingis sellises sõnumis, mida vaid L.A: elanikud mõistaks, igatahes ei pane ta krimkana küüsi närima ega südame põksudes kaasa põdema "kumb peale jääb, kes võidab," vms.
 Meelelahutus. 

7/10

pühapäev, 12. juuni 2011

Desert Son (2010)

   Kasuisa jätab poisi keset kõrbe maha, sest too olevat üks igavene möku, lollpea ja luuser. (natuke on ka, enamus filmi ajast). Poiss eksleb, kuni kurnatusest kokku vajub. Sealt leiab ta üks neiu ja viib oma barakki, kus ta koos ühe teise kutiga elutseb. Mingid orvud nemadki. Jack on küll uue asuka vastu, aga Lucy lohutab poissi, et tegelikult on Jackil väga hea süda, lihtsalt väga palju pidanud elus läbi elama...
   Nii nad üritavad kolmekesi hakkama saada – püüavad isetehtud püünistega jäneseid (kust nad koos pealsetega porgandi said, mul jäigi arusaamatuks) ja käivad naabruskonnas endises kaevanduslinnakus mahajäetud ja mitte päris mahajäetud majades varastamas ja röövimas. Mett lakkuda just ei saa, aga toime tullakse. Paraku Jack on siiski üsna sassis psüühikaga vend ja asjad kisuvad üha enam käest...
   Kohati on mäng veidi rabe, aga noortele ei saa pahaks panna. Mingit erilist pointi sellest filmist ka välja ei kooru, aga muidu suhtvaadatav. Tüdruk meenutab teatud nurga alt sajandialguse Scarletti.


7/10

The Point of Regret (2011)

  12-aastane poiss tapab oma isa, ema ja väikevenna. Istub 30 aastat vangis, tuleb välja, otsib ühe luuser-ajakirjaniku ja pakub talle lugu, mis püsiks kuu aega ajalehtede esiküljel. Küsib üht-teist vastu ka. Filmi  kulgedes näeb, et mees on ikka täiega psycho (ja no keda see vangla ikka paremaks on teinud), aga noorhärral on kange valu kuulsaks saada, kolkalinnast kaugemale jõuda ja karjääri nimel riskib ta isegi perekonnaga lõplikult tülli pöörata. (jube bitch on kutil ) Aga filmi lõpupoole ilmnevad mõrtsukmehe juures ka pisarad ja muud inimlikud omadused. Tegelikult on final twist aimatav, aga arvestades saasta kogust turul ja heade filmide vähesust, siis kindlasti üle keskmise psühholoogiline thriller brittidelt. Mina oma pooltteist tundi taga ei nuta. Taustamusa oli ka igati minu maitsele :Y


 7,5/10

laupäev, 11. juuni 2011

Shadows & Lies (2010)

Sorisin saiti, kus uutest reliisidest teada antakse ja pidin selle juba edasi kerima, aga James Franko nimi jäi silma. Uudishimu sai võitu. Poleks vaja olnud.
  Kutt vahetab identiteeti, sest lennuk, millelt ta napilt maha jääb, lendab mägedes puruks, kõik laibad on tundmatuseni moondunud ja seega pole teda juriidiliselt justkui enam olemas. Hangib endale töö loodusfilmide monteerijana ning lisaks on ta veel üsna osavate näppudega kleptomaan. Ja selle oskuse tõttu satub ta halba seltskonda, kus kohtab head inimest, keda oleks vaja päästa. Kuigi mõned arvavad teisiti.
 Idee pole originaalne, aga film on üksjagu teistmoodi. Ujub sellises somnambuulses tempos, montaaž on esimeses pooles ka päris huvitav, hiljem kaob ära, ja tegelikult on Franko mäng siin minu jaoks isegi huvitavam kui tolles Oscari nominatsioonis, aga kokkuvõtteks... heale sõbrale soovitaks selle pealt aega säästa.

5,5/10

neljapäev, 9. juuni 2011

Elephant White (2011)

 Seda ei juhtu just tihti, ja kui juhtub, siis enamasti suurema numbri puhul, aga seekord olen ma IMDb hindega üsna päri. Hoolimata sellest, et tegu oli õilsa teemaga, kaitsetute eest kättemaksuga ja mis kõik veel, oli kogu asi kuidagi ebausutav. Kohe üldse midagi peale keskpärase actioni ma sellest ei leidnud. Isegi need lõputiitrid reaalsete numbritega inimkaubandusest jms ei pannud mind tõsisemat nägu tegema-  oli selline nõrk püüd filmile  kaalu anda. Sest sellise globaalse nähtuse vastu niimoodi "vahva rätsep olen ma, seitse ainsa hoobiga" ikka ei võitle. Tahad, tee dokki ja kui tahad actionit, pole statistikaga vaja vehkida.  :P
Sobib äkki neile, kellele väike nihe reaalsuse ja teispoolsuse vahel meeldib, aga ka see oli üsna põgus. Ununema määratud film.

5/10

The Station Agent (2003)

Uut ’Game of Thrones’ osa oodates tuli mõte järgi uurida, mida Peter Dinklage veel teinud on ja nii selle  peale sattusingi.
  Sureb filmi peategelase sõber, ülemus ja tööandja ühes isikus, jättes talle päranduseks ühe väikese jaamahoone kusagil maakolkas. Kuna mudelrongide kauplus-töökoda läheb omaniku võlgade katteks, kolibki Fin talle jäetud majakesse, sest huvi rongide teema vastu säilib endiselt. Mida ta sealt pärapõrgust aga ei leia, on vaikus, rahu ja üksindus, sest inimesi on vähe, kõigil omad probleemid ja paljudel suhtlemisvaegus. Liiati, kui uus elanik on kääbus...
  Südamlik, nukra noodiga komöödia. Või melodraama. Puudutatakse ka kääbusinimese elu ebamugavaid momente ja üsna avameelselt, aga see pole point. Igati tip-top rollid ja selline lahe, itsitav huumor. Isegi ei oska seletada, miks meeldib. Nagu mõne meloodia puhul – lihtsalt mõnus.

   8/10

kolmapäev, 8. juuni 2011

Unknown (2011)

   Satub mehike autoavariisse ja seejärel neljaks päevaks kooma. Ärgates on mõni hetk küll udune, aga enam-vähem kõik nagu meeles. Et oli konverents, kuhu ta saabus ja hotell, kuhu ta naine maha jäi ja isegi oma nimi on meeles. Ainuke häda, et keegi teda selleks isikuks eriti tunnistada ei taha. Isegi naine mitte – tollel on käevangus hoopis teine mees, kel on tema nimi, kes teeb neid kohtumisi ja asju seal konverentsil, mis tema pidanuks tegema ja ühesõnaga „härra, olge nii kena ja jätke meid oma luuludega rahule...“ Jama veel selles, et  kohver dokumentidega läks lennujaamas kaotsi (seda ta enne avariid otsima oli tormanudki) nii et kellelegi midagi eriti ei tõesta ka. 
  Segaduse etapile järgneb uurimise periood, siis saabub juba mingi selguse hetk, aga niisama lineaarselt asi siiski ei lahene, twiste tuleb veel. Lisaks saab kärtsu ja mürtsu, tapmist ja tagaajamist. Peale Liam Neesoni teeb kaasa Diane Krüger ning ka Bruno Ganz, keda teavad isegi need, kel Untergang nägemata, sest see punkris sõimamise stseen on vist üks enim kaverdatud videoid üldse.
  Nats häiris, et tüdruk oli Bosniast; see Ida-Euroopa heidikute kasutamine hakkab juba imalaks muutuma. Ja see päris-päris lõpp oli jällegi roosast suhkruvatist- kangelane embab kallimat... Viie riigi koostöö, aga ikka nagu hällivuud...
 Aga ma usun, et päris paljudele meeldib film  rohkem ja ega ta nii vilets polnudki. Küllaltki sarnane idee ühe teise väga tuntud 2010 aasta filmiga, aga ei saa seda spoilerdamata nimetada.

 6,5/10

esmaspäev, 6. juuni 2011

Oxygen (1999)

      Kaks tüüpi röövivad rikka naise, matavad ta elusalt maa alla ja nõuavad miljon $ lunaraha. Üks tüüpidest kujutab endale ette, et on õudselt vinge Houdini (natuke on ka), aga tegelikult on üks üsna sassis egoist-pohhuist. Ning uurija, kellega tal peamine duell saab toimuma, on paraja kiiksuga kaunitar. Neil kahel  põhjusel ei lähe ka kuti plaanid päris täpselt nii, nagu ta tahtnuks. Ehkki miljooni ta saab...
    Süžee on põnev, kohati (õige pisut) meenutab Voonakeste vaikimist, aga tempo on jupimaad hoogsam. Lisame sinna juurde veel peategelaste   laitmatu mängu ja saamegi thrilleri, mille ühe hingetõmbega alla neelad ja millele midagi ette heitmiseks peaks suure hoolega otsima.

   8/10 

Battle: Los Angeles (2011)

    Kui ma oleksin Ameerika sõdur, oleks mul selle filmi pärast häbi. Sest niisugust ülistuslaulu pole tunda saanud ka Lenin, Stalin, Brežnev, Nazarbajev ja isake Kim kokku!
    Mitte kunagi ei saabu meile mingit maailma lõppu, ei päikeseloite, meteoriidi ega ammugi mingi pealt ritsikroboti, sees limakoti sarnase, alati ülivaenuliku tulnuka läbi. Kui tarvis, lüüakse kinni ka vulkaanid ja näidatakse koht kätte sulama hakanud poolustele. Halleluuja!
    5/10