kolmapäev, 30. november 2011

Men of Resistance (1970)

Uomini contro

  Lihtne ja selge sõjapilt, nagu Trash kirjutas. Tõsi küll, mitte päris ilma suurte sõnadeta.J Mis rinne, mis mägi, mis lahing jne, sai Trashil juba kirja, ma jagan natuke subjektiivsemaid muljeid.
 Kindral ja kolonel on hullud. Major ka samahästi kui. Kindral lisaks veel kartmatu, aga seegi tuleb ilmselt hullusest. Sõda on sõda, sõjas on kord ja sõjaseadus, ega saakski sõda pidada, (näiteks kui sa ka ei valluta, vaid kaitsed kodumaad) kui iga mees midagi arvama hakkaks, aga kui olukord on hullumeelne ja otsuseid teevad pöörased sõjafanatid, siis lööb lõpuks paratamatult ka kuuletuma ja käsku täitma harjunud  meestes mässumeel välja. Näidati hetki, kus ka mässaja tegelikult täpselt ei teadnud, kuidas just või mis edasi, aga inimesele on antud ellujäämisinstinkt ja see võib palju tugevam olla kui kord ja suured ideed. Isegi austerlased hüüdsid neile korra, et lõpetagu see enesetapp! Vahepeal pani päris imestama, et neil nii palju aega ja viitsimist jagus endi sõdurite karistamiseks, aga ju see oli üks oluline osa sõjapidamisest seal ja siis.
   Kindrali osatäitja mängis suurepäraselt. Kohati meenutas, nii jutu kui näo poolest Ants Lauterit filmis „Mehed ei nuta“ /Paigalseis, seltsimehed, on igatahes tagasiminek/, kui see kõik vaid süütu nali olnuks. Tegelikult oli tegemist ikka Mussolini ja Goebbelsi  ristandiga: „War owns beauty and the power of attraction. It's beautiful and sublimely attractive. Miserable are those who can't feel it. Because, gentlemen, it is beautiful to die for the fatherland in the glorious war that the Italian people are fighting with the brilliant and heroic General Commando of His Majesty the King.“

 Neid lugusid, kus sa lihtsalt lähed tapale, kindla teadmisega, et sa tagasi ei tule, on tehtud ennegi, nii amide kui venelaste poolt, aga kuidagi oli siin tõesti jäetud see muu kraam suuremjaolt välja ja näidati lihtsalt seda, et sa oled kogu aeg toru ees, kogu aeg kuulide all, olgu vaenlase või omade. Ei puhkust, ei und, ei lootust.
 Natuke halvasti oli üks esimesi mahalaskmisstseene lavastatud, kus mehed olid suhtpeenikeste toigaste külge seotud ja väänasid peaaegu sünkroonis oma päid ja kehasid vasemale-paremale, nagu laps, kui putru ei taha. Meenutas veidi tantsutruppi või rühmvõimlemist. Aga ärgu keegi sellest märkusest end häirida lasku, tegu on ikka väga eheda ja ühe jutiga vaadatava sõjadraamaga, mil selline tugev patsifistlik toon peal.
 7,5/10

esmaspäev, 28. november 2011

X (2011)

  Kaks prostituuti, üks kõrgemal tasemel, teine täielik algaja, tänavaservas suures rahahädas alles esimesi samme tegemas, näevad ühe oma kliendi tapmist pealt. Mõrtsukmees tahab mõlemaid kätte saada ja jaht läheb lahti.
Ootas teine vaatamist juba mitu kuud, sest kuagil foorumis kiideti ja mitte ühe hingelise poolt. Pidi olema mõtlemapanev ja kaastunnet tekitav. Ja veel oli mulle valesti meelde jäänud, et tegu on Aasia toodanguga. Mälu trikitab,  Austraalia film on hoopis.
 Midagi seal ju oli, aga ei sugugi uue nurga alt ega eriliselt põnev. Kas teadsite, et neil naistel on raske elu või et osad pollarid on pätistunud? Kuidagi oli kuhjatud kokku väga erinevaid asju – kohtumine narkaritega, meenutus emast. Kaadreid oli kasutatud kõige erinevamat tüüpi, kuni uduse pildi ja eristamatu helini välja – kõik selleks, et tolle öö meeletust rõhutada. Ma pole asjatundja, aga osad kaadrid tundusid ikka täiesti mõttetud.
 Mulle ei meeldi kolmeks jagatud pilt. See on harva informatiivsem ja peaaegu mitte kunagi efektsem. Mulle ei meeldi stseenid, kus autoga sõitja saab tänaval jälitades jalgsi põgeneja kätte. Sama loogiline on uskuda, et vannitoas saab trammiga hiirt taga ajada.

 Tõsise elamuse otsija võib vahele jätta.
 5/10

pühapäev, 27. november 2011

One Day (2011)

  Kaks noort saavad pärast ülikooli lõpetamist igal aastal samal kuupäeval kokku. Või peaaegu igal aastal. Kui ühel neist hakkab edu kiiresti ja kergesti kätte tulema, siis teisel võtab see aastaid. Samas käib kiire ja glamuurne edu ajapikku alla, aga raskelt saavutatud tulemus suudab püsima jääda. Ja nii edasi, bla-blaa...
    Ent noorte vahel on sõprus, mille õige nimi on puhkemata jäänud armastus. Nagu ikka – ühelt poolt natuke vähem, teiselt poolt natuke rohkem, pole olemas võrdset suhet. Kahe inimese saatus läbi kahe aastakümne, taustaks igasugu muud suhted ja sündmused, mis tegelikult jäid üsna ebaoluliseks.
    Meeldis taust ja interjöör jms, aastast või kohast hoolimata. Alati oli dekoratsioon ja kujundus ja õhustik selline pilkupüüdev või lihtsalt minu maitse järgi. Kõva pool filmi ja üle selle veeretasin kuute punkti näpu vahel, sest paistis, et midagi peale lühikohtumiste igal järgneval aastal eriti ei pakutagi ja ootasid vaid, mil noorpaar teineteist siis lõplikult leiab ja koorub selline moraal, et „Õnn on siinsamas su nina ees, pole vaja  seda kusagilt kaugelt otsida“, aga õnneks nii klišeeks siiski ei läinud. Kui suvemeenutuste pildialbum lõpule lähenes, siis tagakaan oli tiba tugevamast materjalist kui vahelehed. Natuke. Filmis oli isegi midagi indie-laadset mõnda puhku. Sama lavastaja „An Education“ oli ka Ok, aga natuke liiga Holly.

     Et Jim Sturgess halvasti mängis, nagu keegi kuskil arvas, ma ei ütleks. Mängis üsna hästi, ainult natuke noor oli ta Anne Hathaway vastu võrdsena mängima. Paar-kolm aastat küpsem tüüp oleks vast usutavama pildi tekitanud. Praegu jäi veidi selline Kidman-Williams tüüpi maik külge. Aga ma pole suuremat nuuksuromaanide vaataja, minu hinnang on ses mõttes üsna võhiklik. (seepärast ka üle 7 ei tule)
     Parem kindlasti kui Tom Hanksi ja Meg Ryani lood. Suure armastuse otsijatele võib soovitada.
7/10

laupäev, 26. november 2011

Amnesia (2005)

     Montreali tühjas parklas ärkab alasti mees ega mäleta, kes ta on või kuidas sinna sattus. Kindlalt mäletab ta vaid, et ta on gay. Enam-vähem kindlalt ka oma nime. Ja ehkki talle meenub veel isa ja õe nimi, mitu õde –venda tal on ja linn, kust ta pärit on ning pisemaid detaile, ei suuda FBI midagi konkreetset tuvastada. Telefoni, mille number ta taskust paberitükil leiti, tema väidetavas koduosariigis ei eksisteeri. USA-sse ta tagasi minna ei saa, sest tal pole dokumente  (päris kummaline, et ka politsei järelvalve all puhtalt uurimise nimel seda teha ei saanuks, muidu deporteeritakse inimene kasvõi teise maailma otsa, kui vaja) Ta vaid loodab, et keegi, kes teda teles näeb, tunneb ta ära ja siis ta saab koju minna.
 Mees võetakse varsti seltskondades omaks, ta õpib kiirelt prantsuse keelt, aga on ikkagi üsna õnnetu.
 Kõik arutlevad ja oletavad, paljud kahtlustavad midagi. Arst, kes temaga tegeleb, keegi näitsik teeb tema kohta uurimistööd, majaperemees, kus ta elab, seltskond, kuhu ta viiakse, politsei jne... Kohati sellises realistlikus stiilis nende kabinettide, palatite, pressikonverentside ja küsitlemistega. Pisut dokihõnguline, aga mitte väga.

  Kuna filmi alguses oli tekst ’Ehkki inspiratsiooni saanud tegelikest sündmustest ja reaalsetest inimestest, on see film täielik fiktsioon’ siis ootasin huviga, kuhu nad lõpuks välja keeravad. Ära seletati kõik loogiliselt ja jõuti sellise filosoofilise lõpuni, ning kas film meeldib või mitte, sõltub ilmselt üsna palju isiklikust kogemusest. Võib-olla olen mõtteis lati Kanada prantslaste jaoks liiga kõrgeks ajanud, aga seekord lausa vaimustusest ei möiranud.
  7/10

kolmapäev, 23. november 2011

Midnight in the Garden of Good and Evil

Clint Eastwood (1997)

  Savannah linna saabub kirjanik (Cusack), et teha ajalehele üks 500-sõnaline tellimuslugu seal kandis kuulsast Williamsi (Kevin Spacey) iga-aastasest jõulupeost. Mis talle aga osaks saab, on tükimaad enam, kui vaid jõulupidu ja väike nupp ajalehele. Üsna varsti leiab aset mõrv ning ligi pool peaaegu kahe ja pooletunnisest filmist hõlmabki tegelikult kohtukeiss. Aga isegi ilma selleta on film täis põnevaid tegelasi, hulle  tüüpe, pöördelisi sündmusi ja kohati väga nauditavalt ’tulistavat’ dialoogi. Nagu kirjamees ise korra telefonisse ütleb, põhjendades oma tagasisõiduga viivitamist: „New York is boring“ ja sel hetkel on tal suurem osa avastusretkest veel ees. Ka pole see filmitegijate poos- Savannah on tõepoolest üks paras issanda loomaaed.
Kuigi sulemees võetakse seltskonnas kiiresti omaks, ei saa ta väga tihti kuigi paljudega jutule. Linna elanikud on harjunud oma nahka ja mainet hoidma ja ülemäära lobisema ei kipu. Nii peab ta ise püüdma, otsima, kauplema ja leiutama. Lisaks kirjutab ta nüüd ka reportaaži kohtuprotsessist ja plaanib raamatut.

Üks neid filme, mida ma mitmeaastase vahe järel jälle näha tahan. Kirjade järgi krimikomöödia ja eks ta nagu on ka, musta komöödia võtmes, aga minu jaoks siiski enamat. Selline tervik, selline suur ja täiuslik tükk. Ta ei ole tüüpiline krimka selles mõttes, et otsitaks süüdlast taga, kes tegi ja kas arvan ära, aga põnevust ja arvamist jätkub rohkemgi kui paljudes tundmatut jahtivates lugudes.
Enamus ajast ei tuleta film väga palju Eastwoodi stiili meelde, välja arvatud hoolikas lavastus. Alles finaalis annab vigurvänt end tunda. Aga kas on see minu nostalgiast või küündimatusest, ent midagi sama lõpetatut ja samas inimlikku, ilma liigse vägivallata võiks tema tegemistest vaid paar asja selle kõrvale panna.
 Filmis leidub veel mitmeid tahke ja kihte, millest ei viitsi või ei oska kirjutada (näiteks kas ja kuivõrd mõjutab vandekohtu arvamust, kui süüalune on homoseksuaal; manipulatsioonid teiste inimestega; siis too woo-doo ja müstika külg jpm), aga jäägu avastamisrõõmu ka, kel nägemata.
Ette heita saaks kaht tähtsusetut momenti: püssirohi ei kao pühkides ega pestes käe nahalt nii u 24 tunni  juuksul vähemalt, aga äkki olid testid sel ajal veel nii lapsekingades, ei tea ju ka. Ja Spacey vuntsid on siin  jube võltsid, peaaegu võiks liimi sealt vahelt märgata J

Üks selline köitev ja happy trip minu  jaoks ja mind absoluutselt ei koti teiste keskpärased hinded.
8,5/10

teisipäev, 22. november 2011

Üks mu sõber (2011)

   Pisikese sisututvustuse võib leida näiteks siit, aga kõige parem oleks üldse puhta lehena filmi kallale minna, pisematki sellest teadmata. Mind eelinfo tegelikult natuke segas, kui takkajärgi mõtlen. Lühidalt - pannakse kokku kaks vastandpoolt - suur elutüdimus ja suur elutahe ja vaadatakse, kumb peale jääb.
Ma ei armasta, kui Eesti film on aeglase tempoga. Nad on meil niigi põhjamaiselt lohisevad ja kui siis venitama ka hakatakse, hakkab mul mõtteis juba miinuseid pudenema.
  Dialoog oli mõnes kohas puine, totakas ja ebausutav. Sulepeast välja imetud, rikkus tuju ära. Ja kaamera tegi liiga tihti seda „trikki“, et pool kaadrit on uksepiit, voodiots vms. Näitlejatele ainukesena polnud midagi ette heita. Kui mõni mees ka kordab end, siis ütleme nii, et sarnasesse rolli pannakse ikka see, kes end millegi sellisega tõestanud :P
 Olin enne kaht arvamust lugenud, mõlemad positiivsed ja ainult imestasin, et mille eest küll... Aga poolest filmist edasi andis mu sõjakas hoiak kuidagi järele ja kui asi lõpuni oli kerinud, oli vingats nii üles soojendatud, et polnud muud, kui tuli oma esialgseid mõtteid ja sõnu süüa. Stoori on siiski väga südamlik ja positiivne ning see jäi peale, kõigist kiiksudest hoolimata. Olen endiselt Eesti filmi arglik fänn, nagu väike poiss, kes ootab issit koju, et kas tuleb täna kaine peaga ja toob kommi ka või on purjus, räuskab ja lõhub kõik ära :))

             7/10

Ühe hiinlase juhtum

Un cuento chino (2011) 
Taksost visatakse tänavale noor hiinlane, otsekui kassipoeg, keda keegi ei taha  /ja sellest tundest ta niipea lahti ei saa/. Samal ajal peab teeveeres puhkepausi rauakaupluse omanik, üksik mees ja selline mõnus pedant, kelle juurde hiinlane kohe tormab ja suure häälega omas keeles hädaldama kukub. Kuigi kumbki ei saa teisest aru, hakkab mehel hiinlasest kahju ja ta üritab teda aidata...
 Alguses mind väga ei köitnud – kohtuvad kaks inimest ja siis on mõlemad hädas, aga enne kui tund sai täis tiksunud, imes see mind endasse. (kuigi neid lehmalugusid on mujaltki lugeda olnud). Ma päris sama vaimustuses ei olnud kui näiteks Soprano, aga see lugu kuidagi puudutas mind isiklikult. Film loeb natuke moraali ja ei tee seda vastikult, vaid pani tõepoolest endasse vaatama. Aga see oli vaid pisike nüanss. Muidu selline lõbus film, tragikomöödia oleks vist täpsem, mis riivab kergelt päris mitmeid teemasid.
 Pluss, kui arvestada, et see kõik on ka päriselt aset leidnud (ei midagi müstilist tegelikult), siis müts maha, Roberto!
Ja lisaks, nii mulle tundus, need näitlejad kaifisid täiega, mida nad tegid.
                   7/10

esmaspäev, 21. november 2011

Kiirpost IV

   Kaks politseiuurijat lähevad appi kolleegile väljaspool oma jurisdiktsiooni, et lahendada sarimõrvari juhtumit. Mõrvar muutub seepeale veel ülbemaks ja röövib lõpuks ühe uurijatele tuttava inimese.
 Süžees pole midagi uut, kasvõi iga teine seeria Profilerist liikus umbes selles suunas. Keskendutakse kahe meesuurija karakterile, mõlemad on parasjagu iseloomuga tüübid. Vast isegi liiga sageli pakuti seda endast välja minemist. Ja lõpus nagu ikka saadakse seeriaviisiline surmaja kätte ja järele mõelda eriti millegi üle nagu polegi. Ei peagi selliste krimkade puhul, aga midagi ikka võinuks ju olla, mis meelde jääks või nii Aga ok, kui film on tegelike sündmuste pealt tehtud, siis olgu pealegi realistlik ja pole vaja kiunuda, et vaataja pärast nimme põnevaks ei moonutatud.

 Aga et Javier Bardemil ka teisik on, seda ei teadnud.
 6/10

       Noored võitlevad tulnukatega. Või noh – vahel nagu võitlevad, rohkem siiski põgenevad.
See polegi tulnukafilm, see on sci-fi koom või horrorkoom, kui keegi soovib. Üsna kerge huumoriga. Big alien-gorilla-wolf motherfuckers. Fosforhammastega ahvid jooksevad pea ees läbi ukse. Mis tehnikast sai, koju jäi? :P
Tempo oli hea. Kuttide julgus oli imekspandav (või oli see noorusrumalus?)
Taustamusa oli minu maitse järgi. Aga poolest filmist edasi muutus rutiinseks kätte.
   6/10


   Sortsuke narkovastast propagandat. Nägi noorte inimeste ööelu suures linnas. Kusagil oleks nagu varem näinud. Ja kuidas mõni sassi keerab?
Sain teada, et sellise nimega narkots on olemas.
Visuaalselt täitsa ok, aga loogika poolest lonkas lugu mitmes kohas. 
Ma olen selliste "Anti-" filmide puhul alati mõelnud, kellele nad tehtud on. Joodik ei vaata, karskele pole tarvis. Hea küll, ei kobise rohkem. Karskus elu normiks, sööge porgandit! Y
Filmina üsna keskpärane.
    5/10

pühapäev, 20. november 2011

The Guard (2011)

 Jutustus politseinikust, nagu pealkirigi ütleb.
 Esimeste minutitega vaatasin, et see mees on lihtsalt pohhuist, mida selles ametis ikka tuleb ette. Natuke hiljem hakkas tunduma, et ta on täielik idioot ja kas mitte isegi kogu rahvas tema ümber, mida juhtub ka, ametist sõltumata. Ja veel pisut hiljem (üldse ei lastud kaua oodata), sai selgeks, et tegu on ühe tõsise mehega, kes lihtsalt võib endale lubada pohhuismi, idiooditsemist ja üht-teist muudki.
 Huumor oli hea, mõnes kohas lausa lõkerdasin. Ehk ainult poliitilist oli natuke palju pakutud ja osa neid nalju juba kulunud. Hobusega rääkimise koht oli lihtsalt lame. Aga kamoon, näidake mulle filmi, milles poleks nõrku kohti.
   Igati brittidele tüüpiline lugu algusest lõpuni. Muusika oli pisut üllatav, aga see ei lähe mitte miinusena kirja. Kokkuvõtteks ei tahakski seda puhtalt mingi žanri järgi hinnata, sest minu meelest ei rõhutud ühele küljele rohkem kui teisele. See oli lihtsalt hea film.

Üks parimaid sel aastal.
8,5/10

reede, 18. november 2011

Sex & Drugs & Rock & Roll (2010)

  Mehest, keda üsna noorelt lastehalvatus tabas ja kes täiskasvanuna üritas seitsmekümnendate teises pooles briti punklavasid vallutada. Bändi Ian Dury and the Blockheads laulja ja liider ning mees, kelle käest väidetavalt on inglise keelde tulnud lause 'sex and drugs and rock and roll'. Ma tean termini "rok’n’roll“ päritolu kohta küll teist legendi, aga las siis olla pika lause kokkupanek ka ajalooline saavutus)
 Pean tunnistama, et mul võttis vaeva ennast sellest läbi vedada. Mulle väga ei passi igasugu vahele pikitud animatsioonid, kiired kaadrid reklaamidest, plakatitest, ajaloost, millest iganes, kui seda kümneid minuteid järjest tuleb... ega ka muud vahendid  sellise teatraalse meeleolu vägisi tekitamiseks. Ja tegelikult ma ei vaata eriti muusikute eluloofilme, mõne üksiku erandiga suuremate lemmikute puhul. Rohkem meeldib neist lugeda. Ja ka siin oli mitu korda tunne, et jätan pooleli.

     Näidati meest, kes lisaks füüsilisele puudele oli ka üsna labiilse närvikava ja suure egoga, ei pidanud viisi, ei pidanud lähedastest inimestest kinni, kuigi vahel ikka üritas ka. Kahju oli mehest ja mitmest teisest veel. Nukker draama, ei olnud see elukäik nii põnev, nagu ühe rockivenna puhul oleks oodanud. Ma polnud tegelikult Ian Dury nime varem kuulnud ja ajaloolise korrektsuse poolest ei oska absoluutselt hinnata. Filmi otsisin Tom Hughesi ja Olivia Williams pärast välja.
 Punktid puhtalt Andy Serkisele peaosa eest.
 6/10

Cemetery Junction (2010)

   Cemetery Junction on väike linnake, kus kolm noort sõpra lõbusasti aega veedavad ja sekka ka tulevikuplaane heietavad. Freddie on ainsana saanud omale ’valgekrae’ ameti ja sihib kõrgemale, teine sõber töötab raudteejaamas ja kolmas tehases. Kõigil neil on omad unistused, mis peaks kindlasti olema midagi enamat kui praegune seis, aga sekka tiksub mõte, kas need ikka selles väikeses kolkas on teostatavad. Ühtpidi püüd kuskile välja jõuda, samas aga kõheldes, kas see, kuhu need parimad seal jõudnud, on ikka õnne tipp. Kas hetketujud võivad üles kaaluda püsiväärtused või kas keskklassi kodanlikud „püsiväärtused“ pole äkki tühisemad kui meeletud unistused?

 Seistsmekümnendate olustik oli kenasti püsti pandud, nii et kui ei teaks, vist ei aimakski hoobilt, et vaid aasta eest tehtud. Natuke liiga mitu korda hõõruti vaatajaile filmi pointi nina alla, aga muu poolest oli lõbus. Pisut nukker ja idealistlik, aga südamlik ja omamoodi stiilne. Brittide huumoriga on mul kord nii, kord naa, aga siin oli kõike – öeldi otse ja looritatult, vahel totakalt, siis nutikamalt. Vähemalt oli sõnalist huumorit, mitte ainult situatsioonihaleduse pealt välja punnitatud.

Mulle sobis.
7,5/10