kolmapäev, 28. september 2011

Frankie & Alice (2010)

  Tõsilool põhinev film mustanahalisest striptiisitarist, kel on lõhestunud isiksus. Üks neist enam-vähem tema ise, teine valgenahaline rassist ja kolmas 8-12 aastane geenius. Mingil hetkel saab ta aru, et tal on midagi viga (näiteks raiskab üks ’mina’ palju raha, nii et teine ei suuda üüri maksta) ja ta otsustab ise psühhiaatrilt abi paluda.
Arst asub tema hinges ja minevikus ringi tuulama, et kildhaaval mosaiik kokku panna.
    Igati mõnusalt jälgitav lugu, kui jätta välja liiga järsk lõpp; parem on IMDb-st full synopsis piilumata jätta. Üsna hea kaameratöö ja kindlasti eneseületus Halle Berry poolt.
     Huvitav, et Stellan Skarasgrdil pole see teps esimene kord mängida mitmehingelise naise vastu.
             7/10

teisipäev, 27. september 2011

I am Legend (2007)

     Taas üks film, mis on saanud nii kiita kui laita.
  Elab mees inimtühjas New Yorgis, sest viirus on kogu inimkonna maa pealt minema pühkinud. Kolab ringi, otsib huvitavaid asju, olgu elusaid või elutuid. Segu filmidest ’The Road’ ja ’A Boy and His Dog’. Seda kuni hetkeni, kui võõraid sisse hakkab tulema. Sealt edasi muutus selliseks suvaliseks zombiemäsuks.
Esimene pool oli päris huvitav. Üsna usutav pilt, et kuigi sul võib kohati põnev olla, siis sellises olukorras kipub inimene siiski segi keerama. Teine pool lausa kinni lööma ei sundinud, aga midagi uut ka ei pakkunud. (või kui ehk ainult see, et „reede“ ajas nii lolli juttu, et „robinsonile“ ei läinud see kuidagi pääle :P)
     Häiris see primitiivsevõitu arvutianimatsioon ja ei saa seda ka aasta 2007 kaela ajada, sest täna on ta sama vilets. Ei tea, kas tulebki kunagi korralikku plastilist liikumist või ei püüeldagi selle poole...
 Mitmed küsimused jäid õhku, jäid segaseks, ja kui mina ulmevaatajana võiksin nad ka küsimata jätta, siis tegijatel oleks võinud see selgeks mõeldud olla.

  Lõpp oli ninnu-nännu, pluti-pluti.
5/10
 ---------------

Et juba virisemiseks läks, siis paar filmi veel, mis omaette posti ei vääri:

Похищение богини (2010)
Jubeirmuskole!
Kui teil ei ole mitte midagi lugeda, mitte midagi vaadata ega mitte midagi teha, siis tehke ikkagi midagi muud, seda ärge vaadake. Kõik Venezuela asjad on sellega võrreldes Kuldse palmioksa laureaadid ja Oscari nominendid.  :P
 1/10


Blitz (2011)
  On see Stathami maine kus ta on, miskipärast ei suuda ma tema töid vaatamata jätta. Nüüd hakkan juba vaikselt mõtlema, et miks küll. Mehaanik jättis pisut parema mulje kui transportöörid ja kõrgepingeklemmid ning kui nägin, et nüüd tuleb asi peale pausi taas UK-st, siis uskusin, et asjad lähevad aina paremaks, aga ei. Mitte seekord.
 Jahitakse sarikilleri kalduvustega võmmitapjat. Õige pisut on süžee tavamärulitest erinev, aga see on ka ainus pluss. Muidu on ikka ööpäevase habemetüükaga pidevalt põhjuseta ülbitsev Jason, tapmised-kondimurdmised ja happy finale. Lisaks paar päris totakat loogikaviga.

 4/10

esmaspäev, 26. september 2011

Novaya Zemlya (2008)

 "Uus maa" ehk kuidas karastus kannibal.
  Seoses ülerahvastatud vanglatega leitakse rahvusvahelises koostöös lahendus - saata osad vangid asustamata paika omaette ja isekeskis elama. Nõus Trashiga, et see üksteise söömine nii priskete tüüpide puhul pole usutav, selleks läheb kauem aega ja rohkemat kannatamist vaja. (ka üks vestlus peale sööki oli kõva kirjanduslik liialdus. Ma arvan, et kui sa oma kaaslase nahka oled pannud, ei taha sa sellest üldse rääkida, ammugi nalja visata). Sama meelt ka selles, et too happy end, nii palju kui seda õnne oli, rikkus muidu päris normaalse põneviku ära. Ja möödapanek oli minu meelest ka see, et kui ikka tõesti on vangide paigutamisega suur probleem lahti ja suisa riikidevahelise koostööna lahendusi otsitakse, siis esimese satsina 206 vangi toomine sellist muljet küll ei jäta. Rohkem eksperimendi või kellegi eralõbu moodi...

Aga -
A: Miks ma kohe esimeselt realt ilkuma hakkasin – see sündmuste käik, mis seal toimuma hakkas, on äärmuslikes tingimustes üsna loomulik mistahes kontingendi puhul, ei pea selleks kriminaalkurjategija olema, neeger ega venelane ka mitte. Inimene ongi kiskja. Tean, et paljud ei nõustu, aga usun, et selline kõrrikargamine ning võimu- ja  olelusvõitlus oleks lahti pääsenud ka siis, kui mingil põhjusel oleks sinna kaljudele maandatud kohtu all käimata raamatupidajad, arstid, õpetajad või karjanaised. Pole vaja julmust ainult kriminaalide juures näha. Mitte et ma mingi varaste ja mõrtsukate kaitsja tahan olla, lihtsalt kõrilõikajaid on vabaduses rohkemgi ja näpuga näitaja näpp pole tihti kuigipalju puhtam. Mingis mõttes vihjas sellele ka selle blondi ja naeratuseta rootslanna tegelaskuju, kes justkui pidi oma karges puhtuses vastanduma tollele röövlite bandele, aga tegelikult...
B: Väga ulme sellise loo toimumine ei ole. Olid Nõukogude ajal ka sarnased asjad olemas, et kui teatud aeg oli ära istutud, said „vabamale käigule“, kui avalduse esitasid. Saadeti keset taigat uut asulat ehitama. Põgeneda polnud võimalik, sest 100 km raadiuses oli 2-meetri paksune lumi. Elu nö töölisasulas. Ainus erinevus selle filmiga oli töökohustus (peaaegu kõigile) ja valvurite kohalolu, mistõttu tapmisi oli mõnevõrra vähem. Ja nupuga poid, et kellelegi kurta või mängust välja astuda saaks, ka ei olnud. Ja ei räägi ma mingist hallist stalini-ajast vaid kaheksakümnendatest.

   7/10

laupäev, 24. september 2011

Page Eight (2011)

    Poliitiline thriller brittidelt. Ilmub lagedale üks dokument, mis seab kahtluse alla peaministri aususe, USA kui liitlase usaldusväärsuse ja külvab umbusaldust ning pahandust veel väiksemategi vendade sekka. Mulle ei meeldinud „Wild Target“ ja ma igaks juhuks juba kartsin ette, et äkki on Bill Nighy jälle koomilaadse asja vastu võtnud (mis talle kahtlemata sobib), aga seekord siiski mitte. Väga mõõdukas tempos kulgev lugu, hea stiili ja õhustikuga. Aga thrillerina... natuke hambutu. Ma ei tea, millega seal teravust oleks saanud juurde kruttida, aga teema ei olnud närvekõditav ega üllatav. Võimalik, et brittidele oleks, kuivõrd nende isiklik peaminister saab vitsa, aga kahtlen selleski.
     Nighy tegelane oli nii kuradima mõtlik-murelikuks ja resigneerunuks mängitud, et see mulje, see meeleolu jäi peale filmi veel õhku rippuma. Ei lasknud mees kellelgi filmi näpata, mis muidu sarnases võrdselt vaoshoitud rollide ja kõva pundi juures (Rachel Weisz, Ralph Fiennes, Ewen Bremner jmt) üsnagi kergesti juhtuda võiks.
     Pisut häiris see moodsate aegade teema sellisel nina alla hõõrutud kujul. Aga mine tea, äkki on seal maal tõesti nii palju konservatiive, et isegi MI5-s võivad dinosaurused tööl olla J
     Dialoog oli hea, eriti algupoole. Üldse poleks nagu filmile midagi ette heita, ainult lugu tundus veidike nagu sulepeast väljaimetud olevat. Üle seitsme ei raatsi. 

7/10

reede, 23. september 2011

Black Death (2010)

  1348. aasta Inglismaa. Katk on pooled kuningriigi elanikud tapnud, kõiki valdab õud. Ühed räägivad, et jumal nuhtleb inimest nende pattude eest, teised usuvad, et katk on saatana käsilaste kätetöö ja asuvad selle vastu võitlema. Salkkond mehi rändab külasse, mis miskipärast on katkust ja surmast puutumata jäänud. See on ju ometi kahtlane. Olevat isegi kuulda, et nad äratavat seal surnuid elule. Väga kahtlane.
  Teel satututakse lahingusse ja notitakse niisama ilma lahinguta. Lõkke ääres räägitakse legende ja oletusi. Külla jõudes võetakse  mehi kenasti vastu ja päälik otsustab esialgu vagusi uurida, mis paistab...
  Tahtsin vaid Sean Beani ja Freddi Redmyne’i näha; mõlemad on ajaloolistesse piltidesse sobinud.  Konkreetne teema ise pole päris minu maitse, aga et lugeda oli nii kiitust kui laitust, siis igaks juhuks tuli järgi kaeda.
 Kaamera ja montaaž olid täitsa märgatavad. Rollid ok, muusika talutav. Grimm oli, dekoratsioonid olid, õhustik oli....  Suisa ’igav’ oleks võib-olla ülekohtune öelda, aga ’köitev’ oleks seda veelgi enam. Kui seal (peale selle, et küll oli tollal ikka raske) mingi uba või sõnum kuskil peidus oli, siis oli ilmselt liiga hoolikalt peidetud.

5/10

kolmapäev, 21. september 2011

Паршивые овцы (2010)

  II Maailmasõja esimesed nädalad. Kinnipidamisasutusse tuleb uus ülem ja annab käsu kümmekond kinnipeetavat saata 40 km kaugusel üht laskemoonaladu hävitama, et see vaenlase kätte ei satuks, sest rinne üha läheneb. (käsk on ka vangid pärast töö lõpetamist hukata) Teel jääb konvoi vastase lennukitule alla ja vangid tõmbavad uttu. Ühte pisikesse külakesse, mida isegi kaardil pole. Seal hakatakse siis hauduma, mida edasi teha. Samal ajal antakse käsk otsingud korraldada, aga mitte vangide kui selliste pärast, kellest keegi ei hooli, vaid ühe konkreetse isiku pärast, kes ei pidanud selles pundis minema.
  Omakorda umbes selsamal ajal saabub külakesse üks sakslaste eel-rühm, et mingit aktsiooni ette valmistada...

   Hästi oli loodud see atmosfäär, kuis ajad olid segased. Külaelanikud, eksvangid, saksa sõdurid, vene sõdurid, jälitajad tsoonist ja veel keegi. Pluss lähenev rinne. Sa ei saa kedagi usaldada, sa ei tea, mis järgmiseks juhtub või mis järgmise nurga taga ootab. Pidev situatsioonimuutus, mille sees sa püüad ellu jääda. Samas oli kummalisi prohmakaid: näiteks, kui sakslased ühe külataadi teistele hoiatuseks keset küla üles poosid, siis oli ülejäänute reaktsioon kuidagi selline, nagu nad oleksid juba kümneid nõuka-aegseid filme näinud ja teadsid ette, kuidas fritsud käituvad. Loogiline oleks olnud, et nad on veidigi üllatunud vms. Samuti ei tahaks ma uskuda sakslaste omavahelist tulistamist. Nii varases sõjastaadiumis küll mitte.
   Aga samas kiituseks võib öelda (pole just esimene kord, aga harv ometi), et sakslasi ei näidatud juhmide tüüpidena, mida NL ajal üha harrastati, vaid nutikate sõjameestena, kes nad tegelikkuses ka olid, ja vene omasid mitte nii väga. Aga endiselt kangelaslikena. Ja julmadena. ( huvitavad mundrid olid sel Saksa väeliigil või -rühmal, millist varem pole kohanud. Keegi sõjaspets võiks selgitada.) Ning kõik karakterid olid ok. Isegi väga okei. Koloriitsed ja tõsised.
 Viimase osa kokkuvõttes tehti selgeks asja point, et see pisike kriminaalide punt, (eksinud lambukesed) keda ajalukku ei kirjutatud, ajas nurja ühe vaenlaste plaani ja andis seega oma panuse sõja kulgu. Olgu nii J
  
(Neli seeriat a 50 minutit. Võib vaadata, võib vabalt vahele ka jätta, midagi ei juhtu)
6,5/10

teisipäev, 20. september 2011

Middle Men (2009)

      Tõsielusündmustest inspiratsiooni saanud lugu pornoäri jõudmisest internetti. Kuidas said alguse kaardimaksed netis ja muu seonduv.
     IMDb annab ühe žanrimääratlusena ka ’comedy’ ja alguses seda veidi püüti ka, aga hiljem õnneks loobuti. Ei tulnud sellest liinist suurt välja ja polnud vajagi. (Kuigi tainapead, nagu igas äris, olid täitsa olemas.) Mida edasi film keris, seda tõsiseltvõetavamaks muutus. Jacinda Barrett suutis end üdini vastikuks mängida. Näitlejatööd olid üldse korralikud. Emotsioonid olid ehtsad. Selle eest ka punktid. Aga muidu leidus üksjagu klišeesid, natuke liiga palju erinevaid nüansse püüti ära mainida, mis muutis pildi kohati kirjuks virr-varriks ja kokkuvõtteks filmina mitte just teab mis kroonika. Mitte sellelt riiulilt, kus räägitakse näiteks maffia tekkest, narkoäri paisumisest üleilmseks bisniseks, mõne rock-legendi sünnist või FB saamisloost. Suisa põnevikuks ka ei tituleeriks, kuigi tunnused esinesid. Lihtsalt meelelahutus.

   7/10

laupäev, 17. september 2011

Hазад в CCCP (2010)

         Miniseriaal (4 x 45 min)

     Miskipärast on Venemaalt päris palju hakanud minevikku sattumise ja muu ajarändega seotud filme tulema. Minnakse küll II maailmasõja aega, küll mujale. On see lihtsalt müüv teema või igatsus endiste aegade järele, ei tea.
     Edukas Moskva ärimees joob päevast päeva, sest ei oska enam elult midagi tahta. Samal ajal aga tunneb, et midagi on tema elust ikkagi puudu. Tahaks midagi, aga ei tea, mida. Mitme juhuse läbi kohtub ta mehega, kelle hüüdnimi on Stalker, maksab talle 3000 US$ ja laseb end sõidutada kusagile pimedasse kõrvaltänavasse, kus teda pidavat ootama seiklus, mida naljalt ei unusta. Seal hämaral tänaval aga saab ta kaakide käest pudeliga pähe ja teadvusele tulles on ta aastas 1975.
    Seda vaadates kirusin alguses taas, millised võimalused on käest lastud, aga kusagil teise osa keskpaigas jäin mõtlema, et vb ongi hästi. Pole vaja liiga palju totakaid konflikte kokku kuhjata a la
„Kas teil internet on?“
-„Mis asi see veel on?“
See oleks üsna ruttu ära väsitanud. Tundus, et tegijate jaoks oli olulisem see õhustik taasluua ja pisut nostalgitseda. Ja sealtmaalt ma nii väga nalja enam ei otsinudki, lasin lihtsalt asjal joosta ja elasin peategelasele kaasa, et näha, kuidas asi lahendatakse. Ning filmi lõpuks tuli ka puänt. Ja mis eriti nämma, seda ei tehtud viimaseks viieks minutiks, vaid ligi poole tunni jagu.
    Soovitan, kui meeldib fantaasia ja reaalsuse segunemine.



Filmi saab vaadata ka online.
7/10

reede, 16. september 2011

Incendies (2010)

Les Jumeaux

     Pean ausalt tunnistama, et araabia kultuurist, probleemidest ja mõttemaailmast tehtud filme ma väga palju vaadata ei taha. Paar tükki aastas on maksimum, mis minus lahustuda suudab. Aga et Kanada prantslaste toodanguga on seni alati ainult head kogemused olnud, siis võtsin ka selle kahetunnise asja ette.
     Kaksikud õde ja vend saavad ema testamendi ettelugemisel teada, et neil on veel üks vend ja ka isa on elus. Ema käseb testamendis nad üles otsida. Algab pikk rännak läbi Lähis-Ida, avastamaks oma perekonna ajalugu. Film kulgeb päris aeglaselt, ei reeda kuidagi mingit pointi, on lihtsalt ühe perekonna traagiline lugu ja mingi hetk isegi kaalusin, et panen kinni ja vaatan mõni teine kord edasi. Kui vaatan. Aga õnneks jätkus meelekindlust ja see, kuhu asi välja jõudis... ütleme, et ei ole just igapäevane.
    Kui kätte võtate, vaadake kindlasti lõpuni. Film võib mõnele mitte meeldida, aga kui kaks tundi+ läbi saab, siis sõna „igav“ ei tohiks vist kellelgi üle huulte lipsata.

    Ei oskagi oma hinnet kohe panna, vb hiljem, kui rohkem settib, aga sinna samasse kanti filmisaitide omaga:

teisipäev, 13. september 2011

The Equator (2007)

Экватор

Külm sõda suurriikide vahel on lõppenud, aga teated sellest pole veel jõudnud Vene salajase väeosani kusagil Aafrikas ekvaatori ligidal ning nad jätkavad kohusetundlikult oma teenistust, valvates mingisugust raketišahti.
 Kohalikel on pidevalt Vene sõjaväelaste abi vaja ja nood pole kadedad ka (iga kord kolm kitse vastu küsides) oma tsiviliseeritud abi pakkuma. Kord on üks elevant kohalikud ära tüüdanud – lastakse ta maha. Natukese aja pärast sõbrad tagasi: elevant haiseb, vaja ära koristada. Aga selleks on traktorit vaja. Saadetakse kaks kutti traktorit laenama, kusagil olevat hispaanlaste laager/baas/tööpõld, mis iganes, ja neil olla traktor. Lähevad poisid, vahepeal ujumas käies pannakse nende riided ja relvad pihta, hakatakse neid otsima, siis avastatakse, et hispaanlased on ära läinud, minnakse japside juurde, kes nad omakorda ameeriklaste juurde juhatavad, kust neil lõpuks ka traktor ärandada õnnestub...

 Ühesõnaga – oleks nagu ammendamatult hea matrjal korralik koom valmis keerata - vene nürid sõjaväelased keset pärismaalasi, saanuks hea tahtmise korral veel parema asja kui „Vene jahi omapära“  ja need teised, aga stsenarist on olnud kas fantaasiavaene laiskvorst või täielik idioot. Mingid suvalised sündmused reas: kosest alla hüppamine, lõvide eest puu otsa pagemine, miiniväli jms. Pluss paar täielikku totrust – näiteks näeb neegritar esimest korda sigaretti ja püüab alla ka tõmmata. Ime, et nad neile kahel jalal kõndimist ei õpetanud...
 Vaatad ja nutad taga käest lastud teemat. Ootad, et ehk ometi sähvatab, aga päris korralikult naerda ei saanud kordagi. Isegi mõni pioneerikas on vaimukam olnud.


5/10

esmaspäev, 12. september 2011

X-Men: First Class (2011)

    Sakslased vs ameeriklased vs venelased.
Nende kõigi vastu lapstorpeedod. Emased tiibadega, isased ilma.
Ja selle on teinud sama mees, kes kunagi tegi Layer Cake’i?
Müstika...

2/10

pühapäev, 11. september 2011

The Informers (2008)

        Väike vahe sisse enda ego ja piiratud maitse abil leitud filmidega, aeg kaeda asju, mida teised kiidavad. Nii selle filmi kui järgmise eest saab tänusüüdistuse Trash. Tõsi, seda siin ta ei kiitnud, aga raamatut kiitis ja kuna ka mitu tähelepanuväärset nime oli listis, siis andsin neile ja võtsin endale sellise võimaluse.
     Kui Merle Karusoo käest ükskõik mis lavastuse kohta küsida, siis – lugu räägib inimestevahelistest suhetest. Miks mõnest loost saab hea filmi, teisest mitte, sõltub vist tegijate kavatsustest. Ma arvan, et siin ei tahetud lihtsalt Ellise nime abil sõita ja saavutada. Kuna lõpus oli „This film is dedicated to the memory of Brad Renfro“, siis ilmselt nad teadsid, mida tegid ja miks just nii pidi olema. Või arvasid teadvat, aga ei tulnud välja.

     Ma ei ütleks, et film suisa sitt oli. Palju hullemat saasta liigub päevast päeva. Lihtsalt natukene igavaks jäi. Ja hüplikuks. Ma olen just see publik, kes suudab mõista mitte ainult Bukowski joodikuid, vaid ka moodsa aja stonereid, emotsionaalseid invaliide ja muid sihi kaotanud tüüpe. Vahel on nad päris põnevad. Ka neil on oma hing ja tunded ja mured ja värgid. Tõsi, näiteks surmamõistetud mõrtsukad ja relvaärikad pole minult kaastunnet seni kätte saanud, heast näitlemisest hoolimata, aga selle tühise seiga on üks teine osa publikust kuhjaga korvanud ja nende filmidega on numbrite poolest hoopis-tükkis hästi.
     Omaette teema oleks, kuigi ma ei tea, kuhu seda püsti panna, miks üldse tehakse filme, mida raamatut lugemata on raske mõista, aga samas on ju Game of Thrones või Milleniumi triloogia küllalt heaks näiteks, et saab ikka ka. Sa ei mõista kõike ja ehk mitte nii hästi, aga film võib igati ok olla.

    Muusika ei olnud minu maitse, aga talutav. Algupoole lihtsalt liiga palju, pärast ok.
Paar korda jäi nutikas kaamera silma, aga miks ülejäänud aeg sellest haisugi polnud, mine võta kinni...
    4/10

neljapäev, 8. september 2011

На Верхней Масловке (2005)

"On Upper Maslovka Street"
     Vana daam, 87-aastane juba, kes kunagi on elanud Prantsusmaal ja Itaalias, töötanud skulptorina jms, veedab nüüd oma vanaduspäevi Gorbatšovi-aegses Moskvas endast enam kui kaks korda noorema meesterahva seltsis, kellele ta kunagi 15 aastat tagasi ulualust pakkus. Vastastikkuse abistamise pakt või nii. Proua on juba üsna põdur, aga ei taha vaid mälestuste heietamisega piirduda. Ta leiab, et tema sõber ja kostiline ei suuda piisavalt enda eest seista ja püüab teda omal moel aidata, toppides oma nina ka sinna, kuhu poleks vaja. Põhjustades seeläbi kasu asemel pahandust. Selline "I love to hate you" teema, mis ka kõigi teiste tegelaste vahel näikse läbi jooksvat.
     Moskva, kunsti- ja kirjandusvestlused teelauas, see igatsus millegi järele, soov kuhugi sõita... ühesõnaga - näidend Vene parimate traditsioonide järgi. Kohati nagu pisut oli üle pingutatud, püütud iga hinna eest "Onu Vanja" või "Virginia Woolf" püsti panna (näiteks vana daami pikem monoloog voodis oli niigi hea, selle taustaks veel sama valju orkestrimuusika sisse monteerida oli üle võlli paatos), aga enamjaolt kandis välja, väga ei nurise midagi. Ja lõpuks taandus kogu boheemlaslik kõrgintelligents ikkagi lihtinimlikule tasandile.
    Mulje jäi, et novell, mille pealt asi tehti, oli tunduvalt parem (nagu enamasti juhtub), sest need paar-kolm tagasipõiget mõne tegelase noorusesse jäid väga väheütlevaks, miks nad olid sinna pandud või mida taheti mõista anda. Lavastajate hambad jäid vist materjalile alla. Kui võimalus tekib ja mälu alt ei vea, kavatsen selle raamatu kunagi hankida.
    Ette võtsin selle asja vaid seepärast, et 71-aastase Alissa Freindlihi mängu näha. Tasus vaatamist küll.
See vägivald ei sündinud siiski peategelase käe läbi,
vaid kellegi, kelle eest Petja oma vanaprouat kaitsta püüdis.


8/10



teisipäev, 6. september 2011

Your Highness (2011)


  Mis siin salata, 95% lagedale ilmuvatest komöödiatest jätab mind külmaks või rikub tuju sootuks ära. Selle võtsin ette, sest kõmu oli palju ja mitu huvitavat näitlejat lööb kaasa.
Ma ei ütle ei „hea“ ega „halb“, sest huumorisoon on meil kõigil erinev. Tunduvalt erinevam kui muusika-  või muu maitse. Sama tarbetu oleks diskuteerida, kas sai on maitsvam kui leib. Olid seal omad vaimukad momendid ja oli ka küllaga minuteid, kus lihtsalt kummi venitati.
Kui kellelegi kirjeldama peaks, kel nägemata, siis ütleks, et nagu Sõrmuste Isanda ja Maleva ristsugutis. Aga see võrdlus teeks neile kahele mõistagi liiga.

6/10