Teisipäev, 29. märts 2011

The Sunset Limited (2011)

Tegelikult ma kartsin, et on võetud lihtsalt kaks kõva näitlejat ja pillutakse vaataja rohkete elutõdede ja suurte sõnadega uimaseks.Ent kartus kartuseks, Jackson on üks mu suuri lemmikuid ja mitte vaadata ei tulnud kõne allagi. Ja kartus hajus, sest lisaks kõigele tuleb mängu professionaalne näitlejaoskus, kus ka keskpärase dialoogi juures võib visuaalselt särada ja tegelikult polnud dialoogil viga midagi. Sest peale teksti kui sellise on igal jutul ka teema ja see oli kohati päris kaasatõmbav. Mõni mõttekäik oli natuke liiga „külgepoogitud“ või tundus imeliku vahelepõikena, üks kindel joon oleks köitvam olnud, aga eks olukord oli ka selline ebastandardne ja ega seal saanukski nö „raamatu järgi“ minna. (tegelikult leidsin ma filmist isegi ühe päris uue nurga alt mõtte, mida kusagil oimusagara sügavuses vahel ise ka nagu tundnud olen, aga sõnadesse panduna seni mitte.

  Aga kui asi lõpuni keris, oli selline imelik tunne, et midagi jäi nagu puudu. Õige pisut. Sest kogu selle pingutuse järel mingit litakat ei toimunud ja kuigi oli vahva näha, kuidas mõlemad enda juurde kindlaks jäid, ikka tõelised ideemehed ja nii, aga …
See film on näidendi põhjal vändatud ja üsna näidendi moodi näeb välja filmis ka: kaks meest ühe toa piires vestlemas, tänavahääled ja naabrid kostuvad kaadritaguse helina sisse… Ilmselt oleks asi mulle ka rohkem mõjunud, kui olekski kusagil väikeses saalis teatrietendust vaadanud - samas ruumis viibides oleks pinget rohkem tundnud, ehk isegi oma Eesti näitlejatega, ei tea. See lahtiseks jäänud lõpp ja kuidagi kiirelt ning mitte eriti dramaatiliseks mängitud Jacksoni ahastus…Ühe korra filmi jooksul oleks tahtnud, et mind ka lausa uimaseks oleks löödud...
Aga mõtlema jättis, tasemel mängu pakkus, tükati väga säravat dialoogi ja … mingi paari kuu pärast vaatan päris kindlasti uuesti.
   Kuidas ta paduateistidele mõjub, ei oska päris kindlalt ennustada, olge igaks juhuks hoiatatud! J

7,5/10

Laupäev, 26. märts 2011

Esmaspäev, 21. märts 2011

The Next Three Days (2010)

Seda filmi, nagu mõned, ma 2010 top viite küll ei paiguta, (või kui just omaette sarnaste filmide kategoorias), aga muidu igati normaalne thriller, ega neid häid ju väga palju ka tehta. Russel Crowe pole mu eriline lemmik olnud, lihtsalt üks näitleja, siia ossa passis küll.
Dialoog oli meeldivalt nutikas. Algupoole rohkem, pärast mitte nii, aga mõttetuid tühilauseid oli vähem kui teistes sarnastes filmides.
Naise jutt filmi keskpaigas mind miskipärast ei üllatanud, aga nagu selgus… vaadake ise J Pinget osati hoida, teisest poolest kenasti pöördeid juurde kruvida ja enam-vähem kõik nagu peab. Rohkemat võiks siis tahta, kui igasugu retse, pangaröövleid, mafioosnikuid ja muud säärast rahvast osalemas olnuks. Aga oli ju perekonna  teema, eks.
 Natuke palju oli seda pimedat vedamist, napilt õnneks minemist ja uskumatut vedamist. Muidu Ok.

  7/10

Pikema plärata

Milf (2010)

Ai, ma olen kõva vend, ma vaatasin selle lõpuni! J
3/10


Kuna ma eriline koomiksifänn pole kunagi olnud, siis ei oska hinnata, mis hästi oli, mis mitte. Robert tegi toredaid nägusid, pildiliselt pakkus ka sekka kobedaid kaadreid igasugu hunnikusse käänamistest jms.
(Miks selliste abivahendite-masinate juures niimoodi higistama ja pingutama peab? Kas need ei ole mõeldud inimest aitama, talle jõudu juurde andma, nii et ta võiks mängleva kergusega möllata?)
5,5/10


Woody Alleni poolt juba käsitletud teemad, ei midagi uut. Tasemelt kindlasti nõrgem kui Barcelona. Hopkinsit pole varem sellise tossikese rollis näinud J
6/10


Üsna leigeks jättis. Oli ka, aga mind ei köitnud.
6/10

Neljapäev, 17. märts 2011

Tucker & Dale vs Evil (2010)

  Esimesed 20 minutit kannatasin hambad ristis, sest venis meeletult ja nalja ei saanud niigipalju, kui maailma kõige sitemas komöödias „Politseiakadeemia“. Kannatasin selle nimel, et film leidus selles listis
    ja et kaasa teeb Alan Tudyk, kes on alati positiivselt meelde jäänud.
Aga siis tasapisi saadi ikka minul ka mokk hammaste pealt lahti J
Ainult et -
Olenemata sellest, mis laadi on film, olgu paroodia, komöödia, mis iganes, (ükski žanr ise ei saa olla lõdvalt tegemise õigustus) ja ei ole tähtsust, kas nalju oli vähe või palju, olid need totrad või originaalsed, aga on ääretult häbematu vaataja suhtes kas raha kokkuhoiu- või muul eesmärgil võtta filmi noorukid, kes absoluutselt näidelda ei oska! No sorry, kellele see film meeldis, aga need tiinerid ei küündinud 7-aastase lapse tasemele ka mitte! Ikka päris nördima võttis…
5/10

Kolmapäev, 16. märts 2011

The Big Bang (2011)

 Banderase nime peale pole kunagi ühtegi filmi vaatama hakanud ja ei näe põhjust edaspidi ka, aga et seal olid veel William Fichtner ja Delroy Lindo, siis tuli mõte proovida. Kuigi mitme suure nime kokku ajamine (neid on selles filmis veel), pole iseenesest mingi kvaliteedi garant olnud, aga uudishimu, you know.
  Kaamera trikitas aeg-ajalt mõnusalt ja lugu oli suht nii… enam-vähem põnevalt üles ehitatud. Selliseid asju, kus takkajärgi lahatakse, mis juhtus, on ka piisavalt tehtud ja nähtud, aga ei häirinud seekord. Paar tüüpi olid isegi lahedad, ülejäänud so-so.
  Aga need tekstid - see tuumafüüsika jura ühes kohas ja teises kohas ja isegi naisega peale seksi… üsna võlts ja tüütu ja tahtmine oli uurijate kombel ütelda: „Lõpeta ära, räägi asjast!“

 Sisu? Ee...
Vene poksija palkab eradetektiivi, et miski naine üles leida, Las Vegas, maffia, mõrvad, teemandid, illegaalne elementaarosakeste kiirendi Mehhikos, pervost geenius-teadlane, eradetektiivi ja korrumpeerunud võmmide igikestev konflikt, õnnelik pääsemine viimasel minutil, pahad saavat ata-ata, head elavad õnnelikult edasi... 
 Ja kui keskele oli ka paar twisti sisse pandud, siis lõpp, kuigi natuke pakuti veel arvutigraafikat, vajus ikka üsna jamaks. Kusagilt pärast lugesin, et olla puhas plagiaat, nii et rohkem näinud vaataja võib ehk isegi vihale ajada, ei tea.
Harilik popcorn, alla keskmise ehk ei kuku, aga kuhugi ülespoole ka ei paigutu. Mällu ei sööbi.
5/10

Esmaspäev, 14. märts 2011

Castaway on the Moon (2009)

Kimssi pyoryugi


Vahel löövad elumere lained pea kohal nii mürinal kokku, et tahaks kogu kupatuse kuu peale saata. Täpsem sisututvustus on leida Gendri blogist, kellele siinkohal ka tänud juhatuse eest :Y Ma olen suur Aasia filmide fänn, aga nende komöödiaid ma ei taha. Seekord võtsin südame rindu. Kui asi juba 20 minutit nagu veninud oli, tekkis mul kahtlus, kas ikka on komöödia. Naerda võib ju igasuguste asjade üle…
Ei, nalja sai ka, miks ei, aga komöödia see ei ole. (ei tea, kuis mul loetust selline mulje jäi)  Pigem vist on melodraama sellise asja nimi. Kui tavaliselt on Robinson ja Reede sunnitud teineteisega koos olema ja hakkama saama, siis siin on nad sunnitud pingutama, et teineteiseni jõuda. Kuigi ollakse vaid hüüdekauguses (või pudeliheite kauguses, kuidas soovite). Igati südamlik, huvitav ja kuidagi mõõdukas, ei olnud üle pingutatud üheski liinis. Ja üsna arvestatav helirada!

Kas ma jätsin ütlemata, et tegelased olid tugeva kiiksuga? Aga näidake üht Kaug-Ida filmi, kus inimesed on kiiksuta. J
7,5/10

Reede, 11. märts 2011

Essential Killing (2010)

  On üks mees, kelle kodumaale on tunginud võõra riigi sõdurid. Talle see mõistagi ei meeldi ja ta kasutab nende vastu tulejõudu. Kaitsmaks oma kodumaad. Sissetungijate meelest on see kuritegu ja ta võetakse vangi ning viiakse kuhugi kaugele. Teel olles satub konvoi ette kamp metsanotsusid, mitu autot lendab uppi ja mees pääseb põgenema. Teadmata, mis riigis ta on, kes, kus, mis. Ühe kurnava põgenemise lugu. Üsna vaadatav film ja kindlasti mitte meelelahutus.
   Huvitav, et eesti keeles on seda tõlgitud ’Tapmise põhiolemus’, vene keelest tagasi tõlkides oli neil möödapääsmatu või hädavajalik tapmine. Mine võta kinni, eks mõlemad omamoodi õiged.

   Et Arnile ei meeldi, kui filmiblogides poliitilist steitmenti sisaldub, siis jätan ütlemata, mida ma nendest krd kirjaoskamatutest, ennast täis amidest arvan.
6,5/10

Pangarööv (2009)

 Stoori ise oli täiesti usutav. Päris imestasin algupoole, et kui teostust ei märka, lihtsalt meie eluga võrdled, siis üsna realistlik. Platnoi kõnepruugiga oli küll üle pingutatud, päris oskamatu, ütleks. Mihkel Ullmanil on ikka paremaid asju olnud. Dialoog üldse oli mannetu.
Paar episoodi olid mõnusa huumoriga ja hästi sooritatud, kergitasin jälle kulme. Positiivselt. Aga ilma klisheedeta Eesti film ikka hakkama ei saa ja kurb küll, mõni oli isegi teisest Eesti filmist laenatud. Ning kaklusstseene ei hakka eestlased vist kunagi oskama.

Ja siis tulid filmi viimased 15 minutit. Ja stoori usutavusest ei jäänud kivi kivi peale. Mörditolmu ka ei jäänud. Nii see, kuhu ja kuidas asi keeras kui need tekstid… dziisas küll! Kuulutaks õige konkursi välja, kes veel sitema lõpu teha suudab?
 Juku-Kalle 1 punkt, Kaljujärv 1 punkt, Eplik 1 punkt ja Marilyn Jurman kindel punkt – filmi pisike päästepaadike J

4/10

Neljapäev, 10. märts 2011

Bibliothèque Pascal (2010)

Ungari versioon loost, kuidas üks näitsik endisest idabloki riigist väljamaale prostituudiks satub. Omapärane, aga loo enda poolest mitte midagi uut. Reklaamitud eriefekte oli korda kolm vaid, neist teine täitsa nitševoo, aga… kui pärast filmi tervikuna üle mõelda, siis tal erilist ülesannet või kohta nagu polnud. Võib-olla oligi parem, et neid „erilisi“ palju ei saanud, point oli ju lihtinimlik. Tegelikkus segunenult sürriiliga, ilmselt valusate mälestuste matmine fantaasia alla, mingi hetk meenutas oma „vaatajale mõelda, mis on mis, kes on kes“ poolest Musta Luike. Õige pisut.
Pascaliga seos puudub, jutuks tuleb meelelahutusasutus, kus neiudel on hüüdnimed kirjandusklassikast - Jeanne d'Arc jne.
Ja siiski – lihtsalt üks järjekordne. Ei juhtu midagi, kui nägemata jääb.
    5,5/10

Teisipäev, 8. märts 2011

Püha Tõnu kiusamine (2009)

    Kusagil arvustuses oli võrreldud pildikeelt Pasolini ja veel kellegi suurega.
Ruus on öelnud – klassikute kaverid. Nujah, peab sügavamale klassikutesse kaevuma. Täna kirtsutasin nina. (ja ma tean ühte suurt nime Eesti filmis, kellele see film ka ei meeldi J)
Stseen umbes 24-25 minuti paiku, kus Teplenkov ja Kõrvits püüdsid imiteerida, et “nad on nii purjus-nii purjus“ oli nii halb, et oli lausa hale.
 Lagunenud seintega interjööri kasutamine on nii ära tüüdanud…umbes kui ma teeks jõulufilmi ja kilkaks, et „Vaadake, milline minu oma on, mul on jõuluvana KA!“
So??

Punktid viimase kahekümne minuti eest (segment V). Selles oli stiili ja Eesti mastaabis ka originaalsust. Mulle sobis lihtsalt, ütleme nii. Täiesti võimalik, et kinos vaadates oleks ka 6 tulnud. 
5/10

Esmaspäev, 7. märts 2011

A Woman, a Gun and a Noodle Shop (2009)

San qiang pai an jing qi


  Kujutage ette, et teil on ees tähtis kohtumine. Viimane pilk peeglisse, lips otseks ja uksest välja, et istuda kohale tellitud Lincolni ja sõita kuhugi, kus teid seltskond klanitud äripartnereid ees ootab… aga ukse all tolkneb rikša. Kondimootoriga, mitte velorikša, kolm kõõrdsilmset hiinlast ees. Teid lükatakse jõuga kärusse ja põrutatakse mürinal läbi auklike kõnniteede teadmata suunas.
 Ei, nii hullult see film läbi ei raputa, aga elamus –  kindlasti!

  Kaupmehega stseen filmi alguses pettis korraks ära, et see on nüüd  küll väga vaba interpretatsioon Blood Simple. kallal, aga üsna pea hakkas detaile pudenema ja lõpuks sai neid ehk natuke liiga paljugi. See selleks. Üldiselt ma soovitaks originaal kindlasti enne ära vaadata, aga samas remake vaatamise ajal näha seda siiski kui vana-Hiina lugu, mitte pidevalt algmaterjaliga kõrvutades. Kui õnnestub. Häirib vähem.
  Mõni tegelane oli kõvemaks kirjutatud, teine jälle mökumaks, aga see kõik sobis. Hoolimata tugeva koomi võtmesse panekust säilitas asi ometi mingi teatud põnevuse ja hoidis lõpuni nina vastu lina. Ma väga komejandi etendamist ei armasta, olen ka öelnud, et selle ilmakaare rahvas on karmide teemade peale rohkem mihklid ja huumori poolest mitte nii, aga seekord pidin küll koos nuudlitega osa oma sõnu ka sööma. Paar korda lausa lõkerdasin. Paksukese kääridega stseen võiks ajapikku isegi mingi filmiklassika listi jõuda J Lõppu oleksin küll originaalsemat palunud, aga noh…
     Ning üha enam on Idamaade kaameras lummust. Varem seda nii tihti ei kohanud.
7/10

Pühapäev, 6. märts 2011

Love and Other Drugs (2010)

    Selline päris kummaline filmike. Vb iseenesest ei ole ka, aga mulle jäi imelik järelmaik. Oleks nagu olnud tõsiselt kirjutatud stsenaarium, aga režissöör püüdnud seda komöödiaks pöörata või siis vastupidi. Viimasel juhul eriti hale, sest mulle jättis Anne Hathaway tehtud Maggie väga südamliku mulje ja mul oli lõpus päris kahju, et see tummine iva, mis sealt võtta olnuks, jäeti kasutamata ja kogu lugu pisteti selle asemel kerglase sousti sisse.

  Gyllenhaal on tugev näitleja ja halvasti ei teinud ta siin ka, aga see, mis ta tegi, ei sobinud sinna. Oleks võinud sama tõsine olla kui Brokeback Mountainis näiteks, aga noh, see polnud tema lugu. (minu meelest, kuigi väidetavalt baseerubki film mingi müügimehe mälestustel, aga, nagu öeldakse, tütarlaps näppas filmi) Lisaks kari tolasid (Oliver Platt, Josh Gad, Gabriel Macht), kelle kõigi keskel Maggie ainsana hinge olemasolu peab ilmutama. Ju oli režissööri liin selline, kust mina tean. Igatahes seda ümberkasvamise värki ma lõpus uskuma ei jäänud. Mõnele kindlasti meeldib, ma ei ütle halb, aga ... nõrk.
5/10

Blood Simple. (1984)

http://www.imdb.com/title/tt0086979/
    Enne jahipüsse ja nuudleid tahtsin originaali ära vaadata. Kust sa muidu mõistad, mille peale või miks nad koopia on teinud, pealegi sootuks teises võtmes jne.
   Ausalt öeldes ma kartsin, et ma pean end sellest filmist jõuga läbi pressima, üksnes, et sisu teada saada, sest tollest perioodist on väga palju keskpärast nähtud, lisaks vaataja maitse selle aja peale nõudlikumaks muutunud – mis toona toimis, on nüüdseks lahja jne.
   Aga – üllatavalt stiilne! Suisa hämmastavalt stiilne! Või noh, tegelikult ei tohiks ju vennakeste Coenite puhul nii väga imestada, aga ometi.

  Mees magab oma bossi naisega, .boss leiab, et see pole eriti naljakas, kätte tuleb maksta ja käivitub sündmuste ahel, milles puudub selgus, sihikindlus ja korrapära.
 Paar apsu ja tobedust (kui sa saad endast tunduvalt tugevamale vastasele korraliku obaduse anda, siis ei jääda vahtima, mis edasi saab, vaid antakse teine takka või pannakse putku, aga see on köömešš, naga üks mu tuttav ütleb). Film on ühtaegu tõsine ja ei ole ka. Või ei suuda mina enam nii tõsiselt võtta kui toona mõeldi. Igatahes – absoluutselt kõik kuulub kiitmise alla – muusika, kaamera, dialoog, osatäitmised. Ainuüksi suvalistest taustahetkedest võiks siia 25 ülistiilset shotti panna. Ja mis pole vähetähtis, film kestis ilusti lõpuni, vajumata ära või kasutamata viimase veerandtunni rallikäiku, nagu tänapäeva thrillerites.
 Coenite looming on (minu silmis) käinud üles-alla ja ega saagi kelleltki nõuda, et iga uue korraga latt ületataks, aga lihtsalt uskumatu, et juba nende esimene koostöö nii hea sai olla. Piinlik kohe, et seni nägemata oli.
Kohustuslik!
10/10

Reede, 4. märts 2011

Being John Malkovich (1999)

Kunagi ammu, arvata paar aastat pärast filmi valmimist ma mingil telekanalil seda nägin. Jätsin pooleli, sest tundus mõttetu sahmimine ja Malkovich mu silmis ka teab mis kes nii väga ei olnud.
  Nüüd, kus ma ammu olen big fan of Malkovich (ja Cusackist olen alati lugu pidanud), riskisin uuesti ette võtta.

  Esimese hooga tundus segu venelaste Null-linnast, kreisiraadiost, Alicest imedemaal, Pracheti Kettamaailmast, Kolmest apelsinist ja millest kõigest veel. Kuni poole peale film ikka end kätte ei andnud veel. Oli nagu pila mitmete asjade kallal, piisavalt vaimukas küll, et mitte kalk satiir olla, aga miskipärast ootasin ikka enamat kui komöödia. Ja siis hakkas tasapisi mõjuma. Mida edasi, seda selgemalt.
Ehk mis kõik peab ühe näitleja sisse ära mahtuma. Rollid, ümberkehastumised, edu, ebaedu, fännid, armuelu, isiklik elu, jälle töö, jälle ümberkehastumine, jälle fännid, jälle seks, uued rollid, jälle fännid, jälle rollid jne jne jne.
 Geniaalne stsenaarium, väga hea teostus!



9,5/10

Neljapäev, 3. märts 2011

A Single Man (2009)

     Film oli hea. Sellises otsekui uimas tuksus vaikselt. Ja Colin Firth oli hea. Ja tema tegelane oli targem kui Priimägi. J Ma arvan, et need otsused, mis ta plaanis (asju lauale ritta ladudes), ei tulnud mitte sellest, et ta nii kuradima tark oli, et ei leidunud enda kõrvale kedagi väärilist ja see põhjustas suurt üksindust. Nagu lõpus näha, muutis ta meelt, olemata leidnud suurt midagi peale ühe üsna keskpärase ajuga kutsika. Ja vahel piisabki üksinduse vastu lihtsalt kutsikast. Vahel muust. Üksindusel on palju põhjusi. Aga see on minu nägemus, ma ei taha kellelegi kangesti vastu vaielda.

 Mida ma seal filmis EI näinud, oli Colin Firthi nii hea mäng, et lausa taevasse kiita, ossudele nomineerida jms. Oli häid hetki, too hispaaniakeelne moment näiteks, aga muidu… tema tubli tase, nagu ikka.

Animal Kingdom (2010)

 Hea on vaadata filmi, kus midagi on ka sulle jäetud mõtelda, kus stoori on üle 90% realistlik ja kus emotsioonid on ehtsad.
 Esimesed veerand tundi mõtlesin, et pealkiri on vist tibake liiga kõva pandud, aga tasapisi, nii u iga 20 minuti tagant keerati proportsionaalselt paras törts vinti juurde ja sellise jätkuva tempoga arenes asi lõpuni. Enam-vähem. Tunnistajakaitse stseen pani küll pead vangutama, aga ütleme, et see pold dokk ja jäägu filmimeestele kunstilist vabadust ka jne. Sisu ei viitsigi lahti rääkida. Sellisest perekonnast, kus peaaegu igaüks on valmis üpris kaugele minema, et oma tahtmist saada…

 Heli oli natuke liiga lõika/kleebi, nagu et „vot pärast seda stseeni paneme selle laulu, see sobib sinna hästi ja las mängib enam-vähem lõpuni ära…“ Teine samasugune moment oli veel. Aga ei hullu, kannatas välja. Parim heli jäi must-valgesse lõppu.
Võiks ju mõnd tegelast ka kiita, aga kogu lugu oli selline suhtusutav, nii et ei tunne vajadustki näitlemisest rääkida. Tubli sooritus austraallastelt.
7,5/10

Kolmapäev, 2. märts 2011

The Tourist (2010)

      On üks mees, keda ajavad taga nii rahvusvahelised politseijõud kui ka mafioosnikud. Kus ma midagi sellist… Hea küll.
   Tegelikult film ikka üllatas. Et nii palju klisheesid ühte filmi kokku on pikitud! Seal ei olnud kohe üldse midagi! Ma ei tea, miks ma vaatasin. Eks Deppi pärast. Lootsin, et ta täiesti sisutühjas filmis kaasa ei tee, aga…
5/10

Arbati lapsed

Дети Арбата (2004)


 Umbes nädal veebruarist läks siis sellise seriaali peale. Kes on Rõbakovi raamatut lugenud, teab niigi. Mul endal oli vaevalt pool loetud ja sedagi päris-päris ammu.
 Mõtled küll, et olen enam-vähem Nõukogude ajalooga kursis ja mõikad vene hingest ka üht-teist, aga mitmel korral ikka lõi oma julmuse ja avameelsusega ja loksutas paar asja paremini kohale.

   Lugu siis noortest moskvalastest aastatel 1933-1943. Peale Moskva jätkub tegevust ka mitmetele äärealadele, sest toonane režiim armastas neile vaenulikke inimesi tihti ja kaugele saata. Seetõttu ilmuvad aktsiooni ka mitmed vanad moskvalased – Stalin, Beria jne.
  Kaks peaosalist teevad suisa megaesituse, (samade näitlejatega plaanis veel üks seep ette võtta) ja suur hulk teisi kesksemaid osi olid ka tasemel, aga päris mitmed kõrvalosad olid üsna haltuura maiku. Vaidlesin kellegagi, ta polnud nõus, sest kõik olevat tugevad… Vot ei ole enam seda toonast Tihhonovi-aegset taset Mina näen lohakust… Mõned pula-seriaalid, mida telest vahel kiikama juhtun, on ikka täielik jamps. Just näitlemise poolest, sisu veel võiks maitse asi olla.

 Aga „Arbati lapsed“ jääb meelde. Kui mingi hetk mingid stseenid ka venisid arusaamatult pikaks, siis see ei häirinud. Kuusteist seeriat järjest tuld anda ka ei saa, ikka tuleb natuke hoogu maha võtta.
   Juutupes on päris palju ja suhtpikki videoid ka, aga enamus neist sellised romantilisemad kohad, asja karmist poolest sealt eriti aimu ei saa.
  [ärgu olgu nüüd keegi ära hirmutatud, mingit lausa verd ja soolikaid ega Gestaapo tüüpi piinamisi seal ei näe, aga üsna rusuvaks läks mõnes seerias, mõeldes, et sa võid olla režiimi tööriist, kodumaa vang ja sul ei ole mitte-mitte-mitte kuhugi pääsu. Ja kuidas mõne ainsama minutiga võib saatus kannapöörde teha, oma pereliige sulle käru panna jne]
Väga hea hinne, noh.
Ei oska seriaalile numbrit panna...