Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Due Date (2010)

      Kui ma näen kusagil filmlitutvustuses genre - comedy, muutun hoobilt allergiliseks. Alati, sest allergia on teadupärast ravimatu haigus. Korralikke komöödiaid kohtab kord-paar aastas, midagi pole teha...
     Miks nad niimoodi inimeste naljavajaduse peal sõidavad? Nagu... kui sul on kõht väga tühi, siis sa sööd ära ka kõvaks läinud saia, lõikad ehk kooriku ära vms ...

    Miks nõustus R.Downey jr sellises jampsis kaasa lööma, oskab keegi öelda?
Ärge laske end trailerist petta!
Saast !!
4/10

Teisipäev, 22. veebruar 2011

The Mechanic (2011)

     Läksin selle kallale hirmu-, ootus-, kahtlus- ja pohmavärinaga, sest viimane transa oli nii jube, et isegi füüsikaseadused lakkasid seal kehtimast. Aga võta näpust! :) Täitsa korralik stsenaarium ühe meelelahutusliku actioni kohta. Loogikavigu jätkus siia ka, aga kus neid poleks. Muidugi sellise töötaja tüli oma tööandjaga on juba natuke liiga sageli kasutatud teema ja lõpp ei olnud ka originaalne, aga selliselt filmilt ei oodatagi originaalsust, ma arvan, see peab just ootustele vastama.
    Miks oli tarvis ekraanil aeg-luubis näidata paukpadruni kesta, sellest ma aru ei saanud. Ja ma ei saa ka kunagi teada, kas ma kaine peaga oleks sellest aru saanud, sest Shift + Del tekitas kettale 5 giga vaba ruumi uute montööride tarvis.

     Põhjendamatult kõrge hinde põhjenduseks seda, et iseenesest Statham mulle meeldib. Täitsa norm vend on. Vahepeal hakkas tunduma, et tal üldse ei vea, aga see siin suhtkorralik tööleping üle mitme aja. Kerge sellise üllatusmomendi eest boonuspunkt.
   7/10

Pühapäev, 20. veebruar 2011

No Comments

   Eile õhtul „Öölendureid“ kuulates jäin mõtlema, miks ma nii harva raadiot kuulan. Ega ei teagi, sest netisõltuvus ka netiraadiote rohkuse juures õigustuseks ei kõlba. Küll meenus aga hilise raadiokuulamisega seoses üks lugu, mis kindlasti mingit kommentaari ei vaja.
Üks pluss üks on üks. (vahel tähendab see üksindust, vahel ühtehoidmist)


   See pole enam raadioga seotud, aga ma ei kommenteeri ka seda.
Mustad pärastlõunad

Reede, 18. veebruar 2011

Temple Grandin (2010)

     Hell yeeš“ J Ikka päris korralik filmielamus üle väikse vaheaja!
Lugu ise siis „true story“ autistist tüdrukust, kes kuni neljanda eluaastani isegi rääkida ei osanud, aga ema ja teiste toel ometi teeb oma elust miskit, mis paljudel „tervetelgi“ välja ei tule J

     Ennekõike teevad selle filmi heaks osatäitmised Clair Danesiga eesotsas. Teades teda paarist varasemas asjast mõjub see veel eriti hämmastavalt. Aga Julia Ormond emana ei jätnud ka end sugugi varju ja kui David Strathairni roll veidi pikemaks oleks kirjutatud, oleks sealt ka rohkem tulla võinud. (mitte, et praegu midagi ei olnud)
Väga südamlik ja kaasahaarav lugu. Kui mõnele ka meeldima ei peaks, siis igav küll kellelgi hakata ei tohiks, film jooksis korralikult algusest lõpuni. Natuke liiga pateetiline ehk oli kohati, aga lausa nutukas õnneks mitte, peategelase enda realissimus tõi aeg-ajalt maa peale kenasti tagasi.




   Muusika – äärmiselt sobivalt valitud. Ei pea olema tingimata minu-sinu lemmikstiilis muusika, aga oli filmiga kokku passitatud, oli osa filmist.
     Kaamerat pole mõtet kiitagi, sest sellise piltidega mõtlemise juures pidigi see selline olema. Aga kiidan ikka, tegi mis tarvis.
  
    9/10

Kolmapäev, 16. veebruar 2011

The Boy in the Striped Pyjamas (2008)

Käib Teine maailmasõda. Üks saksa ohvitser saab ametikõrgendust ja kogu pere kolib sellega seoses uude kohta elama. Mehest saab koonduslaagri komandant. Laager asub suht kodu lähedal ja varsti satub tema 8-aastane poeg laagri aia taha ning sobitab sõbrust sealpool aeda eluneva 8-aastase poisiga.
 Segadused ja paikaloksutamis-püüdlused väikese inimese peas. Mis on mis, kes on kes ja miks on just nii nagu on. Sekka väiksemaid kõrvalteemasid, mis tasapisi sumbuvad, mõned käigud-pöördekesed. Ja siis, natuke enne filmi lõppu tuleb poistele hullumeelne idee, mis filmi lõpule viib.

  Ei ole tüüpiline fritsu film, aga ega ma mingit eriti tummist elamust ka ei saanud. Mis seal mõtlema pani, oli nagu rohkem neile tegelastele endile mõtlemiseks mõeldud, vaataja vaatas lihtsalt ühte võimalikku sündmust. Kurvapoolset sellist. Aga kahju mul ajast ka ei hakanud. David Thewlis vedas korralikult välja, nagu alati, Vera Farmiga jäi isegi rohkem meelde (Quid Pro Quo-s oli ta väga hea!). Aga kindlasti pole see selline asi, millest ma kunagi juttu teen, et „Kuule, kas sa seda filmi oled näinud?!“
6,5/10

Teisipäev, 15. veebruar 2011

The King's Speech (2010)

   Ma ei tea, miks ma eelarvamusega selle filmi kallale läksin. Palju üles kiidetud, see teeb ettevaatlikuks. Siis see, et ma suur ajaloolise kraami sõber ei ole ja pole ka varem Colin Firthi esituses miskit erilist näinud. Head küll, aga ülihead mitte.
  Aga tee mis sa teed, siit tuleb tõsine konkurent Oscaritele.
//Kui sellist meelevaldset võrdlust endale lubada, siis sarnasusi ’The Social Networkiga’ on päris mitmeid: Mõlemad põhinevad reaalsetel sündmustel, mis aga on taustaks või filmitegemise abivahendiks. Filmi(d) teeb suurejooneliseks teostus. Dekoratsioonid, näitlejad, nende omavaheline kokkumäng, rida häid kõrvalrolle, muusika, kaamera, montaaž, huumor – kõik! Mõlemais on millegi uue algust, õppimist, võimu juurde saamist, kellegi kõrvale tõrjumist, susimist, juriidilisi probleeme, sõpruse, vihastamise ja andestamise teema jpms//

     Peapiiskop ja Churchill olid head sooritused. Kuninganna, Lionel, Edward – raske isegi kedagi nimetamata jätta. Kõige rohkem otsingi ma filmides head näitlemist; teema, põnevus ja muu võivad ka nõrgemaks jääda. Ja head mängu siit filmist saab. Minu hinnang Colin Firthi suhtes tõusis ikka mitu-mitu pügalat!
      Kui see nüüd parima filmi Oscari saama peaks, siis kaotab sotsnett vähemalt väärilisele vastasele, mitte pole kaunitari ja koletise anakronistlik võitlus, nagu mõnel aastal on olnud. Ja kui ma endale vastama pean, miks ma Social Networkile pöialt hoian, miks ta parem peaks olema, siis on isegi natike raske vastata. Tempo on parem ja muusika samuti (mille eest, paraku, SN Oscarile kandideerida ei saa), aga eks see taas üks subjektiivne meeldib-ei meeldi kaalukauss ole. J Sest kuninga kõne on tegelikult ikka hea.

9/10

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Brick (2005)

Sain lõpuks mahti ka see asi ette võtta.
Hästi oli: Gordon-Levitt oli tublim kui ma aimasin. Täitsa pöial kohe!
Filmis jätkus põnevust. Mitte nii, et ma sõrmeküüned nudiks oleks närinud, aga isu püsis teada saada, kuhu lugu välja jõuab.
Aga mida ma juba tont-teab-kui-mitmes kord mõtlema jäin, on see, miks sellised kahekümnesed piigad näidelda ei oska. No paar korda aastas trehvab erandeid, aga need kinnitavad vaid reeglit. Kas Hollywood on tõesti annetest nii tühi?

7/10

Pühapäev, 13. veebruar 2011

The Troll Hunter (2010)

    Trolljegeren


Oh, ma ei tea… Vaat, ei kiida. Mis siis, et teised kiidavad, mina ei kiida.
Trollid on tegelikult olemas, aga valitsus salgab tõde. Olete varem sarnast teemat kohanud? J

     Esimene pettumus juba esimestest sekunditest, kui ekraanile ilmus tekst, et kusagilt sellised videosalvestised leiti ja mingi uurimiskomisjon leidis, et need on autentsed. Täpipealt nagu Cannibal Holocaust. Ok, kohe pole vaja veel negatiivselt suhtuda. Ja järgmised paar minutit saingi rõõmustada, et sellist doki või live meeleolu tekitati päris ehedalt ja usutavalt. Aga siis hakkas mind tasapisi häirima, et sellist kaamerat on juba nii krd mitu korda varem kasutatud, Cloverfield ja [REC] ja District 9, kui midagi mälu pingutamata nimetada…
  On ju tore, et vampide, zombide ja muude blaadsakkerite kõrvale on ka trollid lõpuks toodud, filmides justnagu uus moment, aga no… kui sul on käes filmitööstuse väljendusvahendid, miks ometi kasutada neid selleks, et teiste äranühitud võtteid ahvida? Kas võimalus omapärast filmi teha tõesti oma peaga mõtlema ei pane?
   Siis oli ridamisi möödapanekuid ja loogikavigu. Algul ajas vana neid noori ära, järgmine moment kutsus juba kaasa ja aitas igati. Ühelt poolt ridamisi tappa nüri järjekindlusega, samas muretseda nende vere koostise pärast jne. Aga need olid sellised pisemad apsakad ja neid oli üksjagu palju, ei viitsi siia kirja panna. Hullem on see, et mõnedes kohtades läks asi ikka päris lapsikuks kätte. (kõrgepingeliinid on tegelikult trollitarad :D) Ning see „raudrüü ja pommivööga“ koht oli ikka nii halvasti ja totakalt valmistatud, et ei oska isegi kusagilt teist nii halba momenti võrdluseks tuua. Grimm jms oli üldse nõrgaks kohaks, trolle näitas kas läbi udu, lumesaju või öise nägemise kaamera. Oleks võinud pingutada ja kasvõi ühe korraliku lähikaadri ka trolli lõustast teha.

 Head oli ka. Ilus Norra loodus, igati usutavad tegelased ja 2-3 OK nalja. 
6/10

Laupäev, 12. veebruar 2011

Somewhere (2010)

                        http://www.imdb.com/title/tt1421051/ 
    Mul palju vist polegi Soprano jutule juurde lisada. Coppola suurim vaenlane on ta ise. Miks oli vaja see stsenaarium nii LiT-i  sarnaseks kirjutada, ei taipa. Algupoole lausa häirivalt sarnane, isegi rekvisiidid ja muu atribuutika. Aga mingist hetkest võttis siiski oma joont ka minna.
     Ma nii maha ei materdaks, et oh kui nõrk võrreldes kõige varasemaga jms. Tüdrukuke mängis päris hästi. Textmessid tundmatult andsid omapärast nooti juurde, soundtrack oli hea ja itaaliakeelne „Friends“ oli koom. J (Postitantsud olid küll kusagilt säästukast tellitud :P)

    Ja üldse mulle meeldivad filmid, kus issi teema üles võetakse. Pole ainult emmed need, kellel on tunded ja pole nende tunded ka fucking suuremad, nagu mingi linnalegend aegade algusest kusagilt lahti on pääsenud. Selle eest naisrežissööri puhul eriliselt müts maha. (eks ma natuke subjektiivne siin olen, aga igasugu filmi puhul on see meeldib-ei meeldi ju subjektiivne ja maitse asi)
Ja lõpp oli hea! Seda ma kuigi tihti läbi hammaste ei pigista :)))
7/10

Rounders (1998)

Ma nuumasin silma selle peal juba pikemat aega, sest režissöör on üsnagi kõvade asjadega hakkama saanud (mitmed tuntud seebid ja üks mu lemmikfilme „You Kill Me“) ning pane nüüd juurde John Malkovich, Matt Damon, Edward Norton ja John Turturro – peaks nagu ikka midagi tulema, ehk küll päris mitme aasta tagant, see võib vahel ka alt vedada. J
Taustal jooksev jutustav tekst, et mis toimub ja mida ma mõtlen, mulle ei meeldi, olgu film mis teemal tahes. (näiteks „I Think I Love My Wife“ ma jätsin sellepärast pooleli ja ei kavatse kunagi lõpuni vaadata, sest normaalset teksti peaaegu polnudki)

   Kutt õpib õigusteadust, on oma hasartmängusõltuvusega lõpparve teinud, aga tõdeb päevast päeva, et sellest mängust on pagana raske päriselt lahti saada.
  Eks neid pokkerifilme on ju nähtud üksjagu. Rohkem hilisemast ajast, aga ka varasemast. Aga enamasti on nad olnud sellise „mängu soosiva“ hoiakuga, põnevust kruttivad jne. Siin on seda tänitamist, nii naise kui teiste poolt, et „mõtle ikka, mida sa teed, kas sa oled jälle vana jama juures tagasi, sa võiksid hoopis…“ jne  blaa-blaa, natuke paljuvõitu. See psühholoogiline pinge, mis õhus hoitakse, ja mitte mängu kohta, kas võidan või kaotan, kas jään vahele või ei, vaid peategelasele korrale kutsumise ettekäändel pindakäimise mõttes, see  epistli lugemine väsitab nats.
 Norton mängib sellist sõpra, keda keegi endale ei tahaks, kes kogu aeg seletab, et kõik on OK, ära pabla, aga ise väänab selja taga oma käkki edasi, hoolimata tagajärgedest. Ja vaene Matt Damon vanale sõbrale kohe selga keerata ka ei taha. Nii ta püüab tema nimel, kaua jaksab.
Õnneks tuleb selle kahetunnise filmi teises pooles nagu mingi uus hingamine – tempot tuleb tsipake juurde ja kiun kaob ära. Mitte, et nii peabki elus minema ja inimesed just nii käituma, et see on see kõige õigem lahendus - kirjutada võib igasugu lugusid - aga vahepeal juba tundus, et muud polegi kui nutt’n hala. Nagu oleks elus vaid kaks valikut, kas saan pokkerit mängida või pean mingit närust pizzakulleri tööd tegema.

 Teatud mõttes on kõik thrillerid ühe skeemiga – kes keda. Pole vahet, kas Cramer Crameri vastu abieluküsimustes või Travolta advokaadina julmade erafirmade vastu või üks pokkerimängija teise vastu või ürg-metsik kauboi šerifi vastu, vang vs vangivalvur või mis iganes. On lava, kus mängitakse välja võitja. Aga mulle istuvad rohkem sellised, kus ajusid ja taktikat kasutatakse ja need, kus kingakarbi suurune rusikas või kohvitassi jämmune püssitoru asja lahendab, pole nii hea. Nagu naistega vaieldes õige mees kirvest ei krahma, nii peaks olema ka kõigis muudes vaidlustes. Poksijad on mingis mõttes luuserid… :P

Aga muidu, kui muu jura kõrvale jätta, on see pokkerifilmina ikka üks päris hea tükk.
8/10

Reede, 11. veebruar 2011

An Education (2009)

   Kui see film ilmus, ei olnud mul plaanis seda vaadata. Liiga igavad on need romansid ja enamasti venivad ka. Aga no selline rodu häid nimesid reas, kuhu sa, hing, paned selle uudishimu.
    Mingi valemiga haaras film kohe esimestest minutitest. Tüdruk on keskkooli lõpetamas, alles 16-17 ja kohtab endast jonks maad vanemat meeldivat härrat. Ja mitte lihtsalt tüdrukute lantijat vaid täitsa ok meest, nagu paistab...
   Haridusest iga kandi pealt, mitte ainult kool vs elu, vaid päris mitme-setme nurga alt. Kohati ka muna õpetab kana.Mitu korda isegi J Selline 16-aastane tuleb Mulliganil  paremini välja kui üle 20-e rollid.
    Ja see blondu, kes vaevu kolmeni lugeda oskas, oli mõnus vürts asja sees. :Y

Kaamera oli tõsielt hea, lausa nauding! Üsna ok soundtrack. Melodraama sõpradele täitsa soovitaks.
Aga lõpp, kuramus küll, oli täielik klišee…!
7/10

Appaloosa (2008)

    Tahtsin miskist vaheldust ja valisin Jeremy Ironsi pärast, sain mõlemaid ja kuhjaga pealegi. Ma pole suur westerni sõber, aga eriline vaenlane ka mitte ja see siin on küll üks parimaid, mida ma nägema olen sattunud.
    Appaloosa linnas asub tööle uus šerif (Ed Harris) koos oma abilisega (Mortensen) ja teatab, et seadus on selline, nagu mina ütlen. Loomulikult kolab seal ringi teisigi kõvasid mehi, kellele selline klähv peale ei lähe. Algab enesekehtestamine mõlemalt poolelt. Armukolmnurk oli kohe etteaimatav, suurem number mitte. J

     Karmid mehed metsikus Läänes. Palju ei räägi, rohkem mõtlevad ja teevad. Üldse oli selle filmi plussiks selline mõõdukus. Dialoogis ei vedelenud klišeesid, dekoratsioonidega polnud üle pingutatud – kõledat ja lihtsat linna ja maad näidati rohkem kui uhkeid saloone jms. Zellwegerile sobivad totakad ja ajaloohõngulised rollid. Cold Mountainis oli ta lihtsalt võrratu. Tänapäevaseid asju ma tema esituses näha ei taha.
     Helirada oli mingil hetkel väga hea, teisel jälle natuke liiga sellesse ajastusse punnitav. Aga see ka ainus asi, mida ette heita oskaks.

8/10

Neljapäev, 10. veebruar 2011

Rushmore (1998)

 Wes Anderson oma parimal kujul!
Ma ei näe mõtet kirjeldadagi, mis seal head oli, näitlejatööd ja muusika (kus ka laulutekstidel oli roll [mitte, et seda varem kohanud poleks, aga mitte just liiga sageli] jne) ja ammugi asja sisu siin lahti rääkida.
     See huumor, mis pole ainult pildis, situatsioonis ja tekstis, vaid ka ridade vahel, mille vahele omakorda on ainult Wes-ile omast nukrust peidetud… mis pagana moodi sa seda ümber jutustad?
    Kes seda meest armastab, see vaatab ära nagunii. 
8,5/10

Kolmapäev, 9. veebruar 2011

Zero II (2010)

 Kuna mul on Leedu filmidega varasemast meeldivaid kogemusi, siis tekitas mõistagi kohe huvi, kui sellest lugeda sain.
 Gendri küll mainis rohket huumorit, aga ma spoilerdan natuke rohkem J Tegemist ei ole tõsiselt mõeldud thrilleriga. Kohe esimestel sekunditel öeldakse vaatajale ära, et tegu on seebiga, mida iseloomustavad liialdused jne jne. Aga sellest hoolimata igati vaadatav meelelahutus. See suhete ja seoste sasipundar on päris korralikult kokku kirjutatud.

Tüübid on värvikad, näitlemine u 10 x parem kui meie „Ohtlik lend“ või „Kelgukoerad“ umbropsu võrdluseks tuua. Samuti kõiksugu pagemis-, tulistamis- ja kaklusstseenid. Miks eestlased nii kobad on, ei tea. Tundub, et jääbki nii.

Kõik tegelased on uskumatult lollid ja absoluutselt kõigil on närvid viimase piirini tuksis! J
Liin, millega lugu algab, jääb hiljem soiku ja järje võtab üle sellest välja kasvanud teine liin, aga sellise žanri puhul polegi eriti oluline. Kui Gendri võrdles Snatchiga, (mis on üsna paslik), siis mulle meenus ka Burn After Reading, ses mõttes, et kohati püüti nagu liiga palju ümbritsevaid mättasse lüüa. Samas oli huumorit rohkem kui thrillerit. Võib-olla ma ootasin liiga palju.
   Aga kokkuvõttes huvitav vaheldus ja pole paha meelelahutus.
7/10

Teisipäev, 8. veebruar 2011

10 Items or Less (2006)

     Väga mõnus film! Algab sellest, et näitleja läheb rolli paremaks sisseelamiseks konkreetse alaga tutvuma, siis on natuke nagu road-movie, aga ei ole ka päris ja romanss pole päriselt ka mitte.
  Kaks inimest õpetavad teineteist. Kuidas näidelda ja kuidas näitlemist näidelda ja kuidas päriselt elada. Mingite suurte elutõdedega jalust maha kedagi ei rebita. Ääretult südamlik huumor! Ma vaatan seda kindlasti veel ja ma ei vaja selleks mitmeaastast vahet. J

Q:
„Ja alati nooguta peaga. See on väga-väga tähtis, sest see on peaaegu nagu hüpnoos. Sina noogutad peaga, nemad noogutavad peaga…“
7,5/10

Esmaspäev, 7. veebruar 2011

13th District

..ehk MNC-tüüpi listike asjust, millest ei viitsi pikalt jahuda.


Banlieue 13 (2004)

Nõus Mukkiga, et näitlemine oli jama. Kuigi David Belle natuke nagu pani hinge sisse ka.
Stseenide ülesehitus lonkas loogika poolest ja üldse kogu stsenaarium oli totter. (mis mind juba pikemata aega vihastab, on tulekustuti kasutamine ukse sisselöömiseks. Nagu gripiviirus filmist filmi.) Aga kui võtta seda lihtsalt kui ajaviidet, siis täiesti norm äkšõn. Parem ikka kui Jackie Chani totakad itsitamised kaklusstseenides (ma ei suudaks tema töid isegi žanriga määratleda.) Geto miljöö oli korralikult püsti pandud ja muusika oli hästi paslik. Mööda seinu ronimist ootasin rohkem, aga mis seal ikka...

6/10
- - - - - - - 


Malkovich oli see, mis seal filmis head oli. Ja Linda Litzke. Muud ei näinud.
Coenite kohta ikka üsna igav.

6/10
- - - - - - 

Frailty (2001)

   Selgus, et ma olin seda kunagi teles näinud, aga nii korralikult ära unustanud, et alles enne lõppu tuli meelde.J
Tip-top näitlejatööd. Mingi hetk venis, aga mitte nii, et põnevus oleks ära kadunud.
7/10
 - - - - - - -

Rare Exports (2010)

  Ehedad Soome külamehed näksivad piparkooke, lahendavad mõistatust, näksivad piparkooke, üritavad väljapressimisega raha teha, näksivad piparkooke, leiavad korraliku äriplaani ja näksivad sinna juurde piparkooke. Ühtegi naist kaadrisse ei satu.

Ma ei ole jõulufilmide sõber ja seepärast ei ole pädev ka arvustama.
7/10
- - - - - - 


    Kõik kriminulli reeglid, käigud, nõksud ja stseenid on ära kasutatud.
Ilkumine pesapalli reeglite üle ja kaardi abil ukse avamise kohta oli eriti hea, ma ei sall neist ka kumbagi.
Ma loodan, et see oli lihtsalt iroonia tüüpmärulite pihta, sest mingit sotsiaalset sõnumit, nagu Andersonilt varem, ma siit ei tabanud. See oli rohkem Roald Dahl kui W.A.

   Ja endiselt on mul multikate vastu allergia…
6,5/10

Teisipäev, 1. veebruar 2011

Enter the Void

Eksperimentaalne film. Inimesed sebivad ringi, kes narkouimas, kes narkonäljas, kes seksinäljas, kes ajab vaenlast taga, kes põgeneb vaenlase eest, kes ahastab mineviku foobiate käes jne. Tokio ööelu. Kogu filmi läbib ahastav alatoon. Isegi need kaadrid algupoole, kus püüti narkojoovet visualiseerida, olid pigem painajalikud. Kui selline see laks ongi, siis ei kujuta ette, miks seda ikka ja uuesti peaks tahtma, pildi ja heli poolest küll eriline kaif ei olnud. Ok, füüsiline pool jäi kogemata, ei kritiseeri asja, mida ise pole tundnud.

  Ma arvan, et tegijatel oli mingi isiklik valus teema selle narkoga, sest kunstilises mõttes ta selline „kaks redelipulka korraga“ nagu ei olnud. Kui nende eesmärk oligi vaatajale ahastav meeleolu üle kanda, siis see minu puhul toimis. Iseasi, kas selleks niisugust venitamistaktikat peab kasutama.
  Need pidevalt vilkuvad värvilised tuled, millega silmamunadele üritati pinda käia, ei tekitanud „Ohhoo“-efekti ega pannud ka millegi üle järele mõtlema. Audio mõjus tunduvalt rohkem. Veel märkasin tualetti, millele prill-lauda polnudki külge mõeldud. (lugeda on siit-sealt olnud, et japsid on väga puhtad, ei tunnista paberiga pühkimist, vaid pesevad iga kord jne, aga see ehk ei puutu siia). Ühtki nutikat momenti peale kraanikaussi puistamise filmi lõpupoole ka ei olnud. Häiris veel see, et kaks tüüpi, kes endid sarnaseks tunnistasid, sarnanesid liialt McGregorile Trainspottingust. Mingi käibele läinud  tüüpmall, nagu "tapja on tõenäoliselt mustanahaline"? 
Soovi korral võiks filmi sõnumist isegi nii aru saada, et see elu ongi üks trastanud ja tühi värk, siin polegi muud teha kui dõupi panna. Aga tegijad seda muidugi öelda ei tahtnud.

 Kokkuvõtteks – sisulise teema eest, mis toimus- kolm punni ja audio eest kolm. Pildi keel minu juures mõjule ei pääsenud.
6/10

The Royal Tenenbaums (2001)

     Soprano soovitas seda juba tont-teab mitu aastat tagasi, aga kuidagi nagu ei saanud kätte võetud.
       Ega ta enam päris see ei ole, kui The Darjeeling Limited nähtud on, kus Anderson jätkab düsfunktsionaalse perekonna läbihekseldamist,  aga täitsa ok on. (Darjeeling on minu jaoks 10/10 film ja mul on kahju neist, kes seda 2007 kõige halvemaks filmiks tembeldasid J)

    Punt mängib tegelaste rohkusest hoolimata hästi kokku. Naljad on mõnusalt absurdsed ja soundtaust on täpselt minu maitse järgi. Miks nad pidevalt just gipsy cab-i kasutasid, sellest ma aru ei saanud.
    Aga kokkuvõttes selline südamlik lugu.
7/10