esmaspäev, 31. oktoober 2011

The Man from Earth (2007)

 Mees hakkab uude elupaika kolima ja töökaaslased ülikoolist tulevad  teda ära saatma. Kui küsitakse, miks ta üldse läheb, jättes töö ja sõbrad ja kõik muu hea, puikleb ta alguses kõrvale, aga kuna pinnimist jätkatakse, sest kõigile näib see täiesti mõistetamatu, annab ta selgituse, mis on ääretult huvitav, kuid ei meeldi kellelegi. Nimelt väidab ta, et on juba 14 000 aastat maamunal elanud ja kuna ta väliselt ei vanane, siis on 10 aastat ühes kohas maksimum, siis tuleb edasi liikuda, muidu märgatakse, koos kõige sellega kaasneda võivaga.

  Üsna agaatakristilik põnevik, mis toimub ühes toas, ainult et kui Christiel on üks uurija ja kümme kahtlusalust, siis siin on vastupidi J
Olin varem paar korda telest peale sattunud ja uudishimu oli olemas, et kuidas nad selle lahendavad, aga ma ei jää kunagi lõpuni vaatama, kui alles poole pealt nägema satun. Hiljem välja otsida takistas laiskus ja ka pisuke kahtlus, et kõigele sellele tuleb kole proosaline seletus, nagu MNC kurtis Red State juures, sest too kanal, kust ma seda silmasin, ketrab reeglina teisejärgulist kraami. Aga kui Metsavana kümme väänas, siis ei jäänud enam valikut.

Natuke kaldu oli kogu lugu Ida suunas, aga see on iga autori loominguvabadus. Arusaamatuks jäi mulle ka kaaslaste selline vihastumine. Ok, õpetlased on pedandid, aga neil ei palutud ju tingimata uskuda. Vahva lugu lihtsalt? Miks vihastumine jätkus ka peale nn selgitust? Aga see on mu subjektiivne muljeke lihtsalt, mitte laitus või hinnang või nii.
Filmi suur pluss on originaalsus ja veel suurem pluss, et lõpuga midagi nässu ei keerata. Jah, surematutest on ennegi nii tehtud, et märgatakse, kus mõni tegelane ei vanane, leitakse tema fotosid kusagilt 80 aasta tagant ja muud säärast, aga siin oli see vaid üks pisike nüanns ja kõik muu kokku on üks suurepärane lugu, mis laseb mõtte päris mitmesse suunda jooksma, nii filmis kui vaataja peas, ja mis hoiab sind kenasti lõpuni ekraani ees.
9/10

pühapäev, 30. oktoober 2011

Without Men (2011)

   Ühte Ladina-Ameerika väikelinna saabusid revolutsionäärid ja viisid kaasa kõik mehed, et oma maa imperialismi küüsist vabaks võidelda. Naised on nüüd nagu peata kanad, sest keegi ei ütle neile enam, mida teha ja kuidas teha. Pole kedagi, kes lambipirnigi vahetaks, autoremondist rääkimata. Isegi prahi koristamiseks oleks kellegi korraldust vaja.
 Ma ei mäleta, kuidas see mu silma alla juhtus, aga pilku köitis IMDb hinne 2,5. Sellist asja ometi peab nägema!
  Tekkinud olukorda asus ära kasutama sõjaväelaste poolt kaasa mittevõetud pastor, kes väidab, et sai Jumalalt ilmutuse, mille järgi ainus pääsetee olukorrast on rahvastiku taastootmine ja tema on nõus jumala tahet teoks tegema ja et loodetavasti sünnib ohtrasti poisslapsi. Naised (mingil põhjusel :P) on plaaniga täiesti nõus. Aga ühel hetkel saab püha isal jaks otsa ja ta paneb putku. Naistel ei jää nüüd üle muud, kui igaühel endale naine leida ja sellega saadakse ka kenasti hakkama.
 Siis tuleb mängu Ameerika ajakirjanik, kes on saadetud sinna riiki (naisbossi poolt, muide) lugu tegema, ja kes sattus lugema padre päevikut, kus kogu see uskumatu asi kirjas. Mees haistab, et ta mitte üksnes ei pääse vallandamisest, vaid saab lausa esikaane loo.  Mõelda vaid - küla, kus naised saavad täiesti vabalt ühegi meheta hakkama!  Aga seda artiklit ta siiski ei kirjuta, et säästa see haruldane paik päikese all turistide ja ajakirjanike hordidest.
  Kui lõpuks geriljadega kaklemised kakeldud, hakkab mehi kodukülla tagasi jõudma, aga eest leitakse naised, kes mitte üksnes ei soovi meeste sõna kuulata, vaid pigem ei taha neid üldse sinna tagasi...
                             Püha isa ukse taga järjekorras
                             Uuriv ajakirjanik
                            Mehed kodus tagasi...

   Asi on mõeldud pilana. Olgu blondiini-komöödiate või mingite elunähtuste pihta, ükskõik, sest vaevalt üks naisrežissöör paneks tõsimeeli tegelaste suhu sõnu „Hmm, mida mees sellises olukorras teeks...?“  või „Me ei oska lugeda ja kirjutada. Milleks? Me oleme ju naised!“ Või et üks naine peab hakkama kõigile ülejäänutele õpetama, kuidas ise endale erutust tekitada, kust katsuda jne. Rääkimata sellest, kui lehma nimi on Perestroika...
  See ei ole halb halb film, see on hea halb film, aga selles kategoorias üks selline keskpärane. Kõik see oli tore vaadata naiste endi üle naermise ja/või meeste väljanaermise mõttes, ainult et sooritatud oli kõik sellisel totaka palagani kombel. Bonitad oma puuratastega inglise keelt purssimas; stseenid, mis oleks olnud naljakad 10 sekundit, kestsid poolteist minutit jne jne. Puudus veel, et asi oleks muusikaliks tehtud ja tegelased seda kõike lauldes esitanud. (Christian Slater soolemiiot lõõritamas...) Ilmselt selle praeguselgi kujul väljamõtlemine nõudis kogu energia...
 4/10

Kuradisaare kuningas

Kongen av Bastøy (2010)

      Jälle üks tõsielu sündmuste põhjal tehtud film. Lugu raskestikasvatatavate poiste kolooniast, mis asub eraldatud saarel, eelmise sajandi alguse Norras. Näeb kaklemist, varastamist, karme karistusi, ränka tööd, põgenemiskatseid ja muud masti kannatusi. Pinge kasvab, lugu areneb ja lõpeb üsna kurva noodiga. Peamiselt sünnib kononflikt personali ülbusest, ehkki poisid ise pole ka inglid, muidu nad sinna poleks vist sattunud, ja pealegi on nad sellises eas, kus hakatakse meheks saama, oma tahtmist ajama jne.
    Kaks huvitavat momenti oli: ma ei näinud, et nad seal õppetööga oleksid tegelenud, kuigi mõned olid veel üsna noored. Karistusena päris karm, aga järelemõtlematu. Teine hetk oli see, et poistel polnud nimesid, neid hüüti C-5, C-19 jne. Selline tagurpidi deja vu efekt, kus reaalsus ületab ulmeka...

     Ent kui oled koolivägivalla kohta juba küllalt näinud ja vangladraamasid samuti, siis midagi uut ega üllatavat näha ei saa. Näitlemine oli noorte meeste kohta igati ok. Muusikat väga ei mäleta, aga otse kõrva vist ei kriipinud. Täiesti kannatab vaadata, aga millestki erilisest ilma ei jääks, kui ei näe.
    6/10

reede, 28. oktoober 2011

The Tree of Life (2011)

 Eksperimentaal-draama või nii. Ainult et seda kõike on siin-seal juba varem nähtud. Oleks kui Dziga Vertovi kaamerasilm, bergmanlik hingevalu ja nukrad elutarkused Koguja raamatust kokku miksitud. Näeb välja üsna selline, nagu filmi poster eemalt vaadates - mosaiik või lapitekk või minu päras ka selge sisuta reklaamplakat. Olulised teemad, ma ei eita, ainult köita mu paadunud südant ei suutnud. See kaotusvalust leppimiseni jõudmine jutustati nii unnesuigutavalt ja igasugu muud kraami vahele toppides, et see teekond väsitas lõpuks ära.

 Aga ma võtan üheks korraks kuulda seda anonüümikust tütarlast, kes aina käib ja niutsub, et ’'Te ei tohi oma isikliku maitse tõttu filmi halvaks hinnata'’ ja panen kuus punga ära, sest tehtud polnud ju halvasti. Rohkem ei saa. Sest mul oli igav.
6/10

neljapäev, 27. oktoober 2011

Merry Christmas Mr. Lawrence (1983)

   1942. kusagil Java saarel. Vangilangenud major Jack Celliers (David Bowie) saab jaapanlaste tribunalilt alguses surmanuhtluse, mis aga siis tühistatakse ja mees saadetakse vangilaagrisse. Peale paranemist ja kosumist saab temast üks peamisi mässajaid, kuigi laagri ülem Yonoi oli plaaninud teda brittide senise üsna allumatu  nö omavalitsusliku komandöri asemele määrata.
  Jaapanlased peavad kõiki alistunud sõdureid argpüksideks, sest üks õige sõjamees teeks vangi sattumise vältimiseks ikka enesetapu. Laagris japside tõlgina tegutsev (ikka ka vangina) kolonel John Lawrence püüab neile selgitada, et valge mehe jaoks oleks just enesetapp argpükslik pagemine ja edasi elades on võimalus edasi võidelda. Püüab ka jaapanlasi mõista ja seda omadele selgitada, aga ...

 Teine Nagisa Oshima film järjest. Eelmine oli koostöös prantslastega ja armastusest, seekordne koostöös UK’ga ja sootuks teisest puust. Film jälgib keerulisi suhteid nii vangide ja vangistajate vahel kui ka vangide endi seas. Kui mul mingi hetk tekkis selline kummaline-segane tunne, et jälle ei saa selget joont aetud, mida öelda tahetakse, siis varsti taipasin, et jooneks ongi võetud sedasi kiretult ja ’mitte skeemi järgi’ näidata – sõda on sõda, sina oled vang, mina ei ole. Täna on vangivalvuril hea tuju, homme on paha. Üks tegelane ka ütleb seal korra: Siin on Jaapan, siin ei kehti Genfi konventsioon! (ja oli tunda praktiliselt igal minutil, et sõda kestab ikka edasi ka selle aia taga)

  Filmi oli raske päris lõpuni mõista. Miskipärast kiputi reeturi silti kleepima mehele, kes mitte kõige rohkem seda ei väärinud. Kusagilt lugesin pärast, et algmaterjaliga oli üsna valikuliselt ümber käidud ja küllap kujunevad suhted ja arusaamad sellises kohas kauem kui poolteist tundi filmiaega. Ja ma arvan ka, et jaapanlasena ei ole väga kerge WWII teemalist filmi üldse teha. Lõppu jäi nagu sõnum, et... prõks-prõks ja kes teab, kuidas kõik oleks võinud lõppeda ning et võitjad mitte alati ei hõiska ja kaotajad tingimata ei nuta.

 Bowie suudab mõnusalt mööda joriseda ühe ühislaulu ajal ja kindlasti teeb filmi parima rolli. Muusika, kui veelkord eelmise filmi plinn-plõnniga võrrelda, oli äärmiselt sugestiivne. Nüpeldamised-kolkimised polnud küll eriti osavalt lavastatud, aga eks aasta oli siis... J
     Tundub, et Oshima on üks vana kooli mees, kelle jaoks mõõk ja au väga tähtsal kohal. Püüan millalgi veel mõne tema filmi välja sorteerida, saab näha, kas see teema käib kõikjalt läbi...
    8/10

kolmapäev, 26. oktoober 2011

In the Realm of Senses (1976)

  Ai no korîda
  1936. aasta Jaapan. Peremees ja teenijanna armuvad teineteisesse. Sedavõrd, et mees asub temaga teise majja elama ja võtab ta omale naiseks. Kirg, mis aina kasvab, muutudes lihtsalt ihast toiduga mängimise ja kubemekarvade söömise kaudu peaaegu sado-maso mängudeks. Mees kurdab korra, et ta peenis saab puhkust vaid pissimise ajaks, aga see pole nooriku süü üksi, ta ise on sellest kõigest samavõrd sisse võetud.
  Olen varem selle lavastaja töödest "Taboo"„ ära näinud, aga see venis kole eeposlik-oopuslikult, kuigi sisu oli suhthuvitav, aga minu jaoks hirmus uimane. Võimalik, et ta tahtis midagi oma elutööde lõpetuseks ära rääkida või oli lihtsalt väsinud (Oshima viiekümnest filmist viimane), aga meelde mulle ta kuigi eriliselt ei jäänud.

  Siin oli mingi tempo isegi olemas, aga lugu kulges natuke hüplikult ja imelikke sik-sakke tehes. Oli justkui püütud jäägitu kire ilu ja karmust kokku sulatada, aga tunne oli, et ühtne idee, kui seda peale lõpplahenduse oligi, läks vahepeal käest. Kord keskenduti suhte olemusele - kiindumusele, kiivusele jne, siis jälle võimalikult mitmekülgsele pildikeelele. Asi liikus ohtratest palja ihuga kaadritest lõpuks päris exploitationisse. Ei oska kinokunsti ajaloo verstapostina küll kuhugi teist paigutada. Arvan, et ta oli rohkem oma ajastu laps. Tänapäeval ei mõju ta šokeerivalt kohe kindlasti mitte, olgugi tõsielusündmuste pealt loodud. Korealaste Seom näiteks mõjus mulle tunduvalt karmimalt, kuigi pilt oli kümme korda napim. Ja ilu mõttes teadagi on kõik vaatja silmades.

 Homme üritan veel korra.
 6,5/10

teisipäev, 25. oktoober 2011

Melancholia (2011)

    Samad sõnad, mis keegi juba kord kirjutas: Ei saa öelda, et vaimustuses olnuks, aga lausa pettunud ka mitte. Pärast Antichristi ootasin vist ikka sama teravat vähemalt.
  Tegelikult oleks selle loo saanud vabalt ka ilma suurte nimedeta tehtud, mõju oleks umbes sama olnud, aga las siis olla pealegi, et võiga putru ei riku. Mulle pole Kirsten Dunst kunagi meeldinud (ma ei räägi näitlemisest, vaid kõigest ülejäänust), seepärast passis ta siia rolli minu jaoks imehästi. Raske öelda, kuidas tundunud oleks, kui seda oleks teinud keegi, kelle poole ma õhates piilun J

Mulle meeldis, kuidas polnud antud aastat ega näidatud toetava karguna taustaks mingeid teleuudiseid ega muud jura, (ainult näpuotsaga internetti), nagu loeksid korralikku ulmekat... „Max istus laua taga ja vaatas murelikult viimaste analüüside tulemusi.“ Who cares, mis linn, mis tänav, mis aasta, eks ju?
 Aga kõrgemat hinnet välja ei vea, sest kasvav pinge eeldas nagu, et tuleb midagi, mingi selline ootamatu lahendus, et kogu aeg on ikka veel varjul midagi, mida ei oska ette ära arvata... aga seda ei tulnudki. Natuke ebaaus minusuguse vaataja suhtes.
                  Daam, kes minu silmis on alati endast 100% andnud.
  7/10