Reede, 30. detsember 2011

Lund ei ole, aga...

Aasta saabki läbi.
Soovin kõigile filminubludele sujuvat üleminekut ja uusi filmielamusi uuel aastal!
    Minu jaoks aasta parimaks vaatamiseks jääb konkurentsitult "Incendies"  Ehk see teema nii väga ei raputanudki, nähtud ju kõike ja mis kõik nägemata võib olla, aga see mõjusus, kuidas asi esitati... Hämmastavalt vähe tähelepanu saanud film. See on küll valmimisaastalt 2010, aga nagu ikka, vaatan veel vähemalt pool järgnevast aastast muu sekka 2011. aasta kraami, seepärast käesolevast ühtegi eraldi ära ei maini.
     Aasta käkiks platseerub samuti konkurentsitult (ja samuti vaid neist, mida näinud olen, sest reeglina suudan ühe-kahe punkti filme vältida, ainult mõned intrigeerivamad isendid saavad võimaluse) Uwe Bolli "Auschwitz" . Selle filmi käpardlikkus lõi lihtsalt tummaks!
   Aasta meesnäitleja võiks ka rõõmsasti välja kuulutada, aga kuna naist kõrvale hoobilt pakkuda ei oska, siis jääb võrdõiguslik vaikus :))
   Ei ole kirjutanud ma siin seriaalidest, kuigi vaatan mitmeid päris isuga, aga kuidagi jutt ei hakka neist veerema. Dokudest samuti peaaegu ei kirjuta, sest ta lihtsalt peab olema kas väga hea või väga halb, et ma pismendama kukuks. Kui jääb kuhugi sinna vahepeale, siis on mu mulje niivõrd subjektiivne, et sellest segasest aerutamisest keegi nagunii suuremat aru ei saaks.

 Postituse pealkiri aga tähendab seda, et see blogi suigatab nüüd talveunne, et üksnes vahel harva mõne säravama sähvatuse peale korraks kraaksatada, sest enamus läbijooksvat kraami ei vääri tegelikult üldse kribamise vaeva. Aga istuda ainult väärtkraami ja kõrgkultuuri otsas ma ka ei suudaks. Eks te prooviga kassi üksnes kalamarjaga toita, ta kriibiks teil silmad peast...

 Jutu lõppu lihtsalt mõned shotid filmidest, millest pole viitsinud kirjutada.
                        "Aaga nüüd võtan lapse käest ära..."
                        - "Hans, ärr lollita..."

Kolmapäev, 28. detsember 2011

Carjacked (2011)

  Jooksus pangaröövel võtab tee peale pandiks kaasa ema koos väikese poisi ja nende autoga ning hakkab Mehhiko poole tüürima. Röövel on selline närviline vend, nagu nad tihti kipuvad olema, aga lisaks on ka tema ohvriks olev naine kehvapoolse stabiilsusega. On regulaarselt külastanud mingeid grupikoosolekuid, kus teised sarnased koos käivad, kes pidevalt vusserdavad ja hakkama ei saa. Peale selle on ta mees andnud sisse hagi, et lapse hooldusõugused omale saada. Võib vaid ette kujutada, kuidas mõjub su olemisele, kui sellele kõigel lisaks sa koos lapsega veel ka eluohtlikku seisus satud.
 Stsenaarium lonkab pisut. Oleks saanud ta punnu panna paaril korral kindlasti, kogu oma otsustusvõimetu loomuse juures. Oli suisa ebaloogilisi kohti ja paar tarbetult pikaks venitatud stseeni. Üldjoontes näidatakse meile, kuidas naise enesekindlus tasapisi kasvab (suisa sõjaprintsessiks välja) ja tänu sellele jõuab kõik kenasti happy endini.
  Filmi lõpus on üsna mitu mini-twisti, aga need ei päästa seda keskpärasust ja neid klišeesid, mis sinna kokku lükitud on. Ei päästa ka Maria Bello ja Stephen Dorff.
  Võib vahele jätta.
  5/10

Esmaspäev, 26. detsember 2011

The Future (2011)

  Hea idee oli filmi alguses: Mees ja naine otsustavad võtta kassi. Kassi ei pidavat tervise tõttu kauaks olema ja seepärast nad leiavad, et sobib, pärast seda on nad vabad tegema jälle mida tahes. Aga kui nad varjupaika kassile järele lähevad, räägitakse neile A: kassil on lisaks neerupuudulikkusele ka kips jala ümber ja kuni see maha pole võetud, nad teda kaasa võtta ei saa. Tulgu kuu aja pärast. Ning B: kui nad igaks juhuks üle küsisid, et kas tal on siis jäänud nii 5-6 kuud elada, vastati, et see sõltub hoolitsusest. Võib ka aasta  vastu pidada ja kui väga hästi hoolitseda, siis isegi kuni 5 aastat.
  Läks paarike kassita koju tagasi ja hakkas arutama: Nüüd ei saa me (vähemalt mitte mõlemad) pikemaks ajaks kodust eemale reisida, vähemalt üks peab iga päev kodus käima. Mees arvas, et tema peaks kindlasti vahepeal sinna teise linna minema ja naine küsis, et kas siis tema on üksi määratud paikseks jääma? Ning edasi, et viie aasta pärast oleme me juba 40- aastased. Ja 40 on samahea mis 50. Aga viiekümneselt teadagi ei tule enam eriti midagi. Kass majas, elu läbi...
 Aga siis neil plahvatas, et õnneks on ju see kuu, mil nad mõlemad on veel vabad ja et peaks nüüd tegema midagi... no midagi täiesti erilist, mitte igapäevast rutiini. Vaatama, mis elul põnevat pakkuda on, võib-olla ootab kusagil tõeline kutse, peaks korda saatma midagi, enne kui saatus oma vääramatu jõuga nende ülejäänud elu paika paneb. Ehk käituma nii, nagu oleks vaid kuu aega elada jäänud.

  Et sellest mingi järjekordne ’bucket list’ ei tulnud, oli hea. Aga see, mis tuli...
  Esiteks osutusid mõlemad tegudes tunduvalt rabedamateks kui sõnades ja teiseks jooksis teema rajalt maha. Läks filosoofiliseks mediteerimiseks, mis oli ka huvitav- mehe ja naise suhted, soov aega seisma jätta, võtta oma tegusid tagasi, viidati nagu ka meeste ülbusele jms. Aga see kõik ei haakunud kuidagi filmi algselt käima tõmmanud ideega. Sümboleid ja kujundeid oli liiga palju, (kuigi 1-5 aastat hoolitsust vajav kass oli kena kujund) raske oli päris ühtset sõnumit tabada. Tundub, et Miranda July püüab midagi naiste hingeelu varjatud poolest või tabamata soovidest rääkida. See alumine aknal tehtud pilt on vist üsna sümboolne, aga kui sa tahad midagi hingelt ära rääkida, kas peab selle tingimata nii keeruliseks ajama, muidu pole küllalt kunstipärane? Nagu ühest kommentaarist pärast lugesin:“This movie feels like a series of vignettes or better still a number of puzzle pieces that can be identified and appreciated but never quite fit together ja see on üsna täpne.
   Peab lavastaja eelmise filmi ka ära vaatama, mis on palju kiita saanud, ehk saab rohkem selgust.
 6/10

Reede, 23. detsember 2011

Moneyball (2011)

 Filmist ei teadnud eelnevalt midagi, üht kiitvat arvustust kusagil olin lugenud, selle sisu ei mäletanud. Ma ei armasta spordifilme, nad on minu jaoks igavad ja enamasti jätan nad vaatamata. Neist, mida olen näinud, on vaid üks muljet avaldanud, ülejäänud on eemale hoidma pannud. Aga siin oli lavastaja Miller, kelle „Capoete“ mulle tõsiselt muljet avaldas ja taas oli ta Hoffmani kapma võtnud. Lisaks teisi põnevaid nimesid, sõna „money“ pealkirjas ja üht-teist veel, nii et uudishimuks piisas.
Lugu räägib siis pesapallimeeskonna mänedžerist, kes suurtes kaotusevaevades otsustab midagi uut proovida, uskudes, et vana enam ei toimi ning hakkab mängijate valikul statistlisi näitajaid kõigele muule eelistama. Mehest, kes „päriselus“ täitsa olemas ja siiani selle ala peal.

Pitti ja Hilli vaheline keemia oli tuntav. Pinged treeneriga ülihästi õhus. Halbu rolle üldse polnudki. Ja ma kirjutaks selle kõik lavastaja kraesse, sest film ei loksunud kusagilt. Võiks veel kaamerat ja montaaži kiita, aga tegelikult oli see kõik üks hoolikalt viimistletud tervik. Tempo oli selline paras, ei jäänud venima, ei olnud mõttetult actioniks keeratud, mitmed kõrvalosad olid kihvtid... Ma ei ütleks, et see nii vägahirmus palju spordifilm või pesapalli film oli. Seda ka, aga eeskätt siiski iniestest. Kuna mul varem ei olnud pesapalli suhtes ei huvi ega teadmisi ja see jäi endiseks ka peale filmi nägemist, siis ma leian, et pesapall siiski liigselt muust üle ei käinud.
Jonah Hill on talent. Ta peaks ikka rohkem tööd saama, pagan võtaks. Ja mitte niivõrd koomides, kuigi ta on ka seal hea. Samuti rõõm oli näha, et Chris Pratt midagi tõsisemat teha sai, kuigi napilt.

 Kokkuvõttes igati mõnus pala, vältimaks äravajuvat aastalõppu filmimaailmas. Isegi 8,5 võiks panna, kui ei üritaks komadest loobuda. Subjektiivselt mulle sobis!
8/10

Neljapäev, 22. detsember 2011

Setup (2011)

      Kirjutasin pea pool lehekülge kiunu ja kraaksu ning kustutasin siis kõik ära.
Lihtsalt - ärge raisake oma aega! IMDb hinne on isegi üle pakutud.
3/10

Kolmapäev, 21. detsember 2011

Contagion (2011)

  Kusagilt pääseb valla viirus, mis tapab üsna kiiresti. Ja nakkus levib samuti progresseeruvalt. Otsitakse algkollet, nuputatakse vaktsiini kallal jne. Riivatakse kinnimätsimise ja varjamise teemat, näidatakse pisut tänavarahutusi, aga muidu sellises külm-kalk-kirjeldavas vormis. Terve trobikond häid näitlejaid, aga...            
Klišeesid oli ikkagi palju. Jääb juba mulje, et ilma nendeta ei julgetagi enam katastroof-filme teha. Hüplikkust oli ja paar kõrvalliini jäidki õhku rippu. Mitmetes karakterites polnud piiskagi sügavust, isegi Fishburne puhul näiteks. Rohkem olid rääkivad pead või nimedega näod. Enamus tegelasi olid sellised, paari erandiga. Oscari-võitja Marion Cotillard ei teinud üldse midagi, ainult tatsas ringi oma suurte silmadega. Isegi ohtlikus situatsioonis ei väljendunud ta näol ei hirmu, ei vaprust. Hea, et suht nii kõrvalosa oli.
Realistlik? Ju vist. Aga jälgima naelutav või meeldejääv – sellelt lavastajal oleks kuidagi enamat oodanud.
Matt Damon on tõesti viimasel ajal jube palju tööd saanud, aga mind seni veel ei häiri.
Seitse vean poolvägisi välja lugupidamisest kogu seltskonna vastu, sõrmed kibelevad tegelikult punga jagu madalamat panema.
            7/10

Esmaspäev, 19. detsember 2011

The Skin I Live In (2011)

La piel que habito
  Selle asjaga on nii, et kui Almodovar teeb filmi, siis ütlen ma mõttes ’Ahaa, vaja järgi kaeda, mis siis seekord’ ja kui ma näen Banderase nime, siis umbes ’Noh, jah, eks millalgi võib ju kiigata, kui aega on...’ (tegelikult on tal paar huvitavat rolli olnud ka, aga reeglina minu maitsesse ta sattunud pole). Nüüd olid siis nad mõlemad koos.
 „What a waste!“  oli mu esimene reaktsioon, kui film läbi sai, umbes nagu "In Time" puhul. Idee on ju suurepärane: kokku miksida biogeneetika ja kättemaks. Selle võimaluste ära kasutamist siin võiks võrrelda aga olukorraga, kus poisid mängivad luksuslimusiinis, millel pole mootorit. Katsutakse kõiksugu nuppe ja kange, näidatakse ilusaid näidikuid ja läikivaid osi, pannakse „täitsamehe“ dialoogi ja sekka lapsikut, tehakse ralliauto häält ja kõik see asi on iseenesest üsna kallis ja ilus... aga seda kahesajaga kihutamist, vaat seda ei ole.
Ok, Almodovar keskendubki reeglina naiste hingeelule ja ehk ei maksaks tahta, et ta korraliku ulmeka valmis teeks, aga lavastada ta ju ometi oskab?!! Seetõttu teine oie, mis mu huulilt pääses, oli seoses lõpuga: lõppu ei olnudki. Film lihtsalt jäi seisma. Sellest oli ka kahju, lausa vaatajate petmise tunne oli; oleks ikka rohkem võinud pingutada.
 Ma ei oleks hästi nõus ühe kommentaariga, et naispeaosaline polnud usutav. Muidugi saab alati paremini mängida, aga kui mõelda end tema „nahka“, siis võis seal ikka päris paras segadus valitseda, nii et ta isegi ei teadnud, mida tahta, mida vihata või kuidas õigupoolest edasi olla. Ja seda segaduslikku peataolekut ja/või ahastust oli seal küll. Pluss see, mis plaane ta oma sisimas varjamisi haudus ja välja näidata ei tahtnud ja äkki vabandaks ka sellega, et siirdatud nahk ei lasknud eriti hästi emotsioonidel veel esile tulla J.  Aga päris lõpp, jah, see kukkus kolksti koos lavastajaga, mitte üksnes tema süül.
Aga Banderas oli hea. Ma panin oma mõttelisel skaalal, mida ei eksisteeri, sest ta on vaid mõtteline, talle ühe punkti juurde.
Pakkus silmale, pakkus na-aatukene põnevust ja pisut pani mõtlema ka lubatu-keelatu piiridest, aga lausa seda, mida ma esimese kolmandiku järel endale kokku ootasin, siiski ei tulnud. Võib vaadata, võib soovitada, üks omanäoline asjake, aga kergelt „lati alt läbi“ mõneski mõttes.
                              7/10