Laupäev, 28. detsember 2013

Karikakramäng 2 (2013)



     Kogumik kolmest lühifilmist, nagu esimenegi „Karikakramäng”. (võib-olla oli  toona ka neli, oma häbiks ma ei mäletagi enam täpselt). Aga võrrelda neid kaht pole vaja. Nagu leib ja sai on mõlemad jahutooted, ent ometi…
    Esimene lugu räägib neljast noorest inimesest, keskendudes neist kahele. Pisike intrigeeriv moment oli sisse kootud, aga oma lühiduses ja mitte kuhugi jõudmises jättis mind külmaks. Ma pole selle kraami sihtgrupp ja kogu moos. Sama oli ka filmiga „Kõik muusikud on kaabakad”, mis ei olnud iseenesest halb, aga lihtsalt ei puudutanud mind kusagilt otsast.

    Teine lühifilm „Foto” on konkurentsitult parim. Ja mitte üksnes seepärast, et Kukumägi jälle kaasa teeb.
    Näidatakse ratastoolis meest, kelle eest täisealine tütar hoolitseb. Isa on paras toriseja ja tänitaja ning seeläbi pole kerge kummalgi. Lisaks tuleb mängu üks väike poiss, tema ema, üks sobivas vanuses vallalisi daame passiv härra jms. Kuidagi ehe, südamlik, kurb ja natuke ka  mõtlemapanev. Ei jäänud üheülbaliseks ega kerglaseks. Kukumägi sobis vingatsi rolli nagu valatult!
Kolmas osa „Hõbepulm” tõi lagedale trobikonna omapäraseid tüüpe, aga tervikut see issanda loomaaed kokku ei sidunud. Stoori oli oma olemuselt „torm veeklaasis” ja mingit elamust mulle ei pakkunud. Dialoog oli kohati mage ja asja ülesehitus hüplik. Tõsi – lõpukaader oli vaimukas.


   Ei panegi mingit hinnet. Kolm erinevad filmi, pole võimalik midagi välja rehkendada. „Harju keskmine” võib ehk öelda.

Neljapäev, 26. detsember 2013

Mandariinid (2013)

     Väga palju nagu polegi muljetada.
    Filmi tegevus toimub 1992. paiku, kui Gruusia-Abhaasia sõda on valla pääsenud, aga sellest hoolimata paar kohalikku eestlast ei taha sealt lahkuda. Nende soov on enne mandariinid ära koristada ja maha müüa. Saak on suur, raha tõotab parajalt palju tulla, aga tööjõudu on vähe, asi kipub käest minema.
    Ühe tulistamise järel, kus mõlemalt poolelt mitu inimest surma saavad, päästavad eestlased ühe haavatud tšetšeeni ja ühe grusiini. (teine teisest leerist).  Ivo (Lembit Ulfsak) võtab nad oma majja varjule ja ravile. See kahe vaenlase vastasseis ongi ehk filmi parim osa. Piike ristatakse üsna mitme kandi pealt. Natuke pingeline, natuke koomiline. Midagi karmi, julma või „sünget”, nagu keegi kirjutas, mina küll üheski kaadris ei näinud. Sõjaolukord kusagil kõrvalisemas kohas, ilma rinnet näitamata – isegi Eestis on tunduvalt süngemaid tükke tehtud.

    Taustamuusika oli huvitav. Otsekui Eesti ja Gruusia rahvaviisi ristand. Lõpulugu sobis mulle samuti. Aga mis filmi sõnum oli, ma vist päris kindlalt pihta ei saanudki. Ma loodan, et lihtsalt üks lugu paarist-kolmest eestlasest mujal maailmas ja veel üks ’märk maha’ tolle ebaõiglase sõja teemal. Kui aga oli „ребята, даваите жить дружно”, siis…
    Ma täitsa usun, et kõiki selliseid inimesi tuleb ilmas ette. Maailm on kirju ja olud muudavad inimesi, aga see idee on juba lihtsalt nii ära nühitud, et sellise loosungiga vehkida...        Aga muidu oli kenasti tehtud, ei logisenud kusagilt. Kaameramehe käsi jäi mitmel korral silma. Ulfsak oli mõnedest muietest hoolimata kuidagi nukrameelne, aga eks ta ole seda alati olnud, juba Tuisu Taavist saadik. Ülejäänud rollide kallal samuti ühtki halba sõna ei leidu
8/10

Teisipäev, 24. detsember 2013

Kertu (2013)

   Segased tunded on...
   Kusagilt oli ajukäärude vahele jäänud arvamine, et seekord on natuke kergema loomuga film 
kui Raagi varasemad. Tegelikult anti kahvlit üsna mitme närvi pihta. Ent meelde ei jää see mulle mitte valupunktide või ühiskonnakriitilisuse poolest, vaid just selle leebema külje pealt.
    Ma ei ole spetsialist, seepärast ei ürita ka lahkama hakata, mida Raag taotles või mida Kertu tegelikult tahtis, jäägu igaühele oma tõlgendus. Aga lihtsa vaataja seisukohast muljetades -
    Kiidan: Malmsten oli sellesse rolli hea valik. Tema silmanurkadesse tekkinud kurrud annavad talle soojust juurde ja nagu pisut muudavad tema senist „eluvenna” kuvandit. Samas ma ei näinud, et ta erilise eneseületamisega hakkama oleks saanud. Oli oma tuntud headuses. (ma tean, et näitlejad seda väljendit ei salli, aga hetkel tundub paslik). Aga Ursula Ratasepp oli minu jaoks ilmutus! Need kohmetud pilgud ja arglikud žestid… Juba üksi need kaadrid olid filmi vaatamist ja tegemist väärt.
    Film üllatas korra päris tõsiselt, aga spoilerdamata sellest kirjutada ei saa.



    Laidan: Tempo oli kummaline. Kiire, kiire, aeglane. Kiire, kiire, aeglane. Mõned uued nüansid tulid kuidagi liiga kähku või liiga ootamatult sisse. Tundus, et kahetunniseks venitatuna oleks loomulikumat kulgu saavutanud. Aga see on vaid minu isiklik mulje.
   Vlassov paistis kogu ülejäänud seltskonnaga mitte eriti haakuvat, aga see võib tema senisest imagost tingitud olla. Mul ei ole Vlassovi vastu mitte kõige vähematki. Ning  siis see punnvõrr ja T-40. On need tõesti Eesti külades veel kasutusel? Täna?
    Rohkem seekord ei virise.


    Ma ei hinda Eesti filme kunagi muu maailma toodanguga võrreldes, vaid ikka ja ainult teiste meie filmidega ritta seades. Ja niisugusena on ta täiesti arvestatav ja meeldiv tükk. Oma karmimatest hetkedest hoolimata üks südamlik ja armas lugu.

7,5/10