teisipäev, 4. detsember 2012

Eestlanna Pariisis (2012)



     Ma küll võtsin millalgi nõuks, et kaht samatüübilist filmi jutti ei vaata, aga ilmselt reeglid ongi selleks, et neid rikkuda.

Mul on aastaid olnud suur lugupidamine Ilmar Raagi vastu, kuigi ta palju pole jõudnud produtseerida. Ning samuti on mul Prantsusmaa ja filmide omavahelise seosega hea klapp, kuigi just Ilmar Raag on ka öelnud, et me näeme siin vaid tühist protsenti paremikust ning neil on seal Prantsusmaal palju keskpärast ja saasta ka, aga ju siis mul lihtsalt on vedanud. (see selleks, täna räägime siiski Eesti filmist.)
 Kõigest sellest hoolimata läksin ma filmi kallale kerge kõhklusega, et äkki on miskitpidi võõras mu jaoks, jääb kaugeks, ei haaku jms. Ja siis (äkki?) kehitad õlgu ja ei oskagi kuidagi kommenteerida, nagu korvpallifanatt, kes vormelisõidust ei hooli, suudaks öelda vaid – sinine auto ajas punast taga...
 Aga et seda filmi sai oodatud, üksjagu selle saamisloost ja kulgemisest eelinfot loetud jne, siis küsimust, kas vaadata või jätta, ei tekkinud.
Film kulgeb üpris aeglases, rahulikus tempos ja pean tunnistama, et esimese poole mu kahtlused püsisid. Arvasin mingi hetk, et kujuneb millekski selliseks, nagu Le Chat, aga nagu geniaalne idanaaber ütleb, не тут то было...

    Ma ei hakka sisu lahti rääkima, eks? Sellest on kirjutatud ja kui sellest ei piisa, siis võtke film ette. Ja kui seda teete, siis vaadake lõpuni, isegi kui kõhklete, nagu mina. Film on tervik ja ei „anna end kätte“ enne kui läbi ja tervikpilt käes. Muidugi, ka see ei garanteeri, et te rõõmust huilgama pistate, film on siin-seal laita ka saanud, inimesed tikuvad erinevad olema, aga minu soovitus siit igal juhul tuleb. Vaadake ära!

    Oli paar rabedamat momenti. Üks, kus veidi suurem seltskond teelauas istus, kuidagi stampne dialoog ja väheusutav pinge oli eestlaste poolt. Üks teine hetk tundsin veel sarnast - justkui varavõitu tuli argliku Anne küsimus „Kas sa selle pärast tahtsidki...“, aga see kõik oli köömes. Mõtlesin siis vaid, milline see käsikiri algselt olla võis, enne neid paljusid sundmuudatusi...
    Esiteks räägiti meile lugu. Ühtaegu lihtsat ja samas mitte just väga.
Teiseks tegid kõik kolm peaosalist oma töö veatult ja südamest. Nagu oleks tuldud kellegi oma sugulase mälestuseks kokku ja „mängimist“ sõna halvas mõttes polnud.
Kolmandaks läks taustaks valitud muusika minu maitsega 100% kokku. Võib-olla lõpulaul tiitrite ajal mitte nii väga, aga siis oli film juba läbi ka.
Ja neljandaks – Raag tegi seda jälle! Andestatagu võib-olla kohatu võrdlus, aga paralleel „Klassiga“ on minu jaoks olemas – lugu elu kõledamast ja nukramast küljest, igatsus millegi südamlikuma järele... film jõuab sind oma realistliku paratamatusega juba rusuma hakata, ja siis lõppu üks väike säraküünal!

    Tuleb kunagi kohe päris kindlasti uuesti vaatamisele!
8/10

laupäev, 24. november 2012

Puhastus (2012)



    Mul on raske Eesti filmidest kirjutada. Ei Vasaku jala reede ega Seenelkäigu järel suutnud ma ridagi pliiatsist välja võluda. Kõik viimase aja asjad on omade plusside ja miinustega, nii et kokku saaks sellise „on-ei ole kah“ ümmarguse jutu, millel suurt mõtet poleks. Aga südametunnistus tsipake vaevab, kui üldse ei kirjuta ja seekord siis saagu mõni sõna.
 Alustuseks varemkuuldu kohta paar kommentaari. Mind häiris ka, et audio suuliigutustega kokku ei läinud, kuid see on vist asja väikseim viga. Vabalt saab nii vaadata, et pilk on natuke mujal kui otse suuaugus ja sellega on ok. Rohkem häiris dublaaži audio kui selline, mis oli otsekui meeter korda meeter korda meeter pisikeses helindamispugerikus salvestatud, mingi täiesti steriilne ja kajavaba, peale inimhääle väga vähe midagi naturaalset, kuidagi lisati taustahelisid vist hiljem. Muidu kõlas inimeste vokaal kogu aeg ühtmoodi, olenemata sellest, kas asuti õues, keldris, talus, saalis või kus iganes. Väga võlts ja tehislik. Robotsound.
     Sama asja ütlen, võtlts ja tehislik, kuigi mitte terve filmi ulatuses, ka dialoogi kohta. Kasutati väljendeid, mida igapäevaelus ei kohta. Selline koolilapselikult deklameeritud või isegi „ajalehe kõnepruuk“. Aga seda õnneks harvem.
  Filmis oli mõningaid karme kaadreid. Julmi ka, kui soovite, aga et nüüd suisa sellist, mille peale kinost välja marssida... See pidi olema küll poos või siis tegu inimestega, kel analoogselt tipp-poliitikutega side reaalse eluga katkenud...
Kiidame ka.
Oli mitu head rolli, ennekõike Aliide vanas eas (Liisi Tandefelt). Oli täiesti normaalne tempo ja visuaalselt polnud ka midagi nuriseda. Aga filmi kõige tugevam külg minu jaoks oli vastandamine. Millele kulub noorte meeste ja naiste energia tänasel päeval ja millega tuli neil tegeleda neljakümnendatel. See paralleel lajatab päris korraliku litakaga ja ei tee seda õnneks sugugi must-valgelt, nagu olnuks toona kõik ainult õilis ja aateline ning täna kõik rikutud ja raisus.

  Kui see nüanss kõrvale jätta, kui palju siin üldse Eesti filmi oli, siis kindlasti viimase aja parim elamus sellest riiulist. Lonkas ikka tunduvalt vähem kui ülejäänud. Aga et ma selle peale aasta pärastki veel mõtlen – väheusutav.

kolmapäev, 1. august 2012

Thirteen (2003)


    Lõpuks ma siiski selleni jõudsin. Oleks võib-olla veelgi edasi lükkunud, aga et sai otsus maha tehtud (häirevabama mulje saamiseks) kahte samast žanrist filmi järjest mitte vaadata, siis tuli suure sorimise käigus jälle seesinane esile.
 Film on muidugi mega. Aga nagu ma üksikutest teiste poolt kirjutatud arvustustest aru sain, mõjub ta igaühele üsna isemoodi. Nii mullegi. See jutt, mis ma siia nüüd kirjutan, võib üksjagu imelik tunduda, aga selline mu mulje on.
 Minu jaoks said filmi tegijad hakkama nii puhta sooritusega, et filmi justnagu polnudki. See lahustus kuidagi tegemise käigus olematuks. Ütleme nii, et kui maalikunstnik oleks võtnud pintsli, värvid ja lõuendi ja asunud tema ees istuvast näitsikust portreed maalima, siis valmis oleks saanud tal hoopis 3D foto või suisa elav inimene. Kunsti enam ei olnud. Heas mõttes. Jäi ainult teema, mida näidati nii, nagu ma varem pole kohanud, ka hilisemates filmides mitte. Näidati ausalt ja loomutruult, ilma ’kunstlikkuse’, näitlemise ja muu sääraseta. Seetõttu ei jäänud mul ka silmi ei kaamera, montaaži, valgustuse, kunstnikutöö ega muu jaoks.

    Ma olen üldiselt üsna „põdeja tüüp“, võtan hinge, tunnen kaasa, valutan südant jne, kuigi seda ei pruugi päris puhta kullana võtta, sest on ka asju, millest mul on räigelt pohh! Aga teismelise hingeelu ei ole selline teema mitte, millest mul suva oleks. Ka nüüd, kus ma ise ammuilma lapsevanem ja peaks nagu vaikselt enda omaaegsed läbielamised ununema, aga ei...
    Minu jaoks ei olnud filmis erilist tähtsust (nagu näiteks hea Arni kirjutas), kas ema oli endine boheem ja tütar seetõttu teistest maas või kui paljud head ja halvad sõbrantsid asja mõjutavad ning kus see ühel või teisel põhjusel lõpuks pidama saab. Ma nägin üllatavalt head teismelise hingeelu kujutamist ja too tütarlaps ei olnud mitte mingis mõttes hälvik. Mäss ja angst käib läbi absoluutselt iga teismelise hingest. Kel rohkem, kel vähem, aga ta on olemas. Kui teie lapsed ilma selleta üles kasvasid (või te ei märganud seda), olete haruldus. Et teil vedanud oleks, ma ei ütle.
Ja kuna see praktiliselt kõikidel inimestel esineb, siis oleks äärmiselt soovitav püüda neid inimesi selles olekus mõista. Mitte kuhugi ära saata, mitte küsida, kas sa täna söönud oled, nagu too ema, mitte võtta seda kõike kui äkitselt tabanud loodusõnnetust, vaid kui midagi täiesti loomulikku. Mäss ja angst tulevad kõige paremategi kasvatusmeetodite juures. Ole sa boheem, narkar või professor, sa ei saa hormoonide vastu. Ja kui loomulikuna sa suudad seda olukorda mõista, sellest sõltub, mis edasi saab. Kas tuleb kiire kurbmäng või on rentslist ka väljapääs. Siin filmis oli tüdruku ema recoveri-ori, mis ei ole just kõige õnnelikum variant ühe noore saatuse jaoks, aga ma ei väsi kordamast – see, mis meeleolud 13-aastasel (taas Arnit tsiteerides) "kiirrongina sisse sõitma" hakkavad, ei sõltu eriti palju vanematest. Jah - kui korralikuks inimene lõpuks kasvatatakse, on ennekõike vanemate teha ja nende tegemiste tulemus, aga vältida puberteeti ei saa ja ainus võimalus selles olukorras õigesti reageerida, on uskuda, et kõik toimuv on igati normaalne, mitte ahastades, et lapsega on midagi pöörast lahti. Just tolle viimase reaktsiooniga keeratakse asjad tuksi. Otsitakse terapeute, tablette ja mida kõike veel.
  Minu jaoks ei olnud see mingis mõttes hoiatusfilm, kelle elu pealt ta iganes ka kirjutatud polnuks. Ma ei usu selliste "hoiatuste" toimesse. Film portreteeris täiesti normaalset teismelist tütarlast, ääretult ehedalt, väga ausalt. Näitamaks, et selline ongi elu teatud hetkedel. Muidugi pole terve ilm sellised, kes täie rauaga mässavad, enamikul kulgeb see pisut rahulikumalt, kiiremalt, valutumalt. Seda enam tuleks aru saada, et veidike (või ka pisut rohkem kui veidike) kuldkorralikust „Harju keskmisest“ rahvamassist kõrvalekaldumine ei ole veel midagi ebanormaalset. Liiati veel selles vanuses. Kui teil on oma ettekujutus normaalsest lapsest ja elu näitab teile teistsugust pilti, siis ebanormaalne võib suure tõenäosusega olla teie ettekujutus, mitte pilt, mida elu pakub.
9/10

pühapäev, 29. juuli 2012

Исключение из правил


Tegemist on 2009-2012 valminud 10-osalise teleprojekti viimase kaksikosaga..
Räägib Vene välisluure tegemistest läinud sajandi kahekümnendate lõpust kuni 1961. Konkreetsemalt ühe reaalse persooni käekäigust illegaalses luures, nagu seda filmis nimetatakse. Film on segu dokumentaalist ja lavastatud kaadritest. Püütud on muu hulgas ka ausalt rääkida repressioonilainest kolmekümnendate lõpus, näidisprotsessidest jne. Näiteks mainitakse, et 1937-1938 välisluures töötanud 450 inimesest said mahalaskmise osaliseks 275. Omade poolt siis. Ent kui neljakümnenda alguses Hitler suure osa Euroopast hambu krahmas, polnud venelastel hõredaks jäänud agentide arvu  tõttu enam piisavalt luureinfot...
                                                                        Beria

Aleksandr Korotkov oli üks väheseid neid mehi, kes tondijahid üle elas, repressioonidest end läbi murdis ja eluga pääses, kuigi sai samuti süüdistuse vaenlase spiooniks olemises.
   Võrreldes 17 kevadise hetkega tunduvalt realistlikum, kui jätta kõrvale, et ka siin oli peategelane nagu Stirlitz – vees ei põle ja tules ei upu. Aga – kuna tegu polnud kirjandusliku tegelase, vaid reaalse inimesega, siis võib vaid möönda – imeline saatus! (ehkki mind jääb alati selliste filmide puhul kummitama mõte, et kuitahes ausalt filmi tegijad asja ka ei esitaks, ei tähenda see automaatselt, et neil kogu tõde käe all oleks olnud)
     Põnevust väga ei pakutud, nii näpuotsaga. Uusi fakte umbes samapalju. Pigem nagu lühiülevaade mehe elust ajastu kastmes.  Paraku näitlejatööd pole tänapäeva Vene filmidel enam päris endised. Ikka veel ühtki erandit ei kohta, mis mu selle arusaama kummutaks. Halvasti ei olnud lausa tehtud, aga oli traagelniite, apsakaid ja üledramatiseeritust.
    Leida võib filmi nii mõnelt online saidilt kui ka Youtubest.

teisipäev, 19. juuni 2012

MR 73 (2008)


  Kui üks film lihtsalt millegi seletamatuga lummab, siis on sellest pagana raske kirjutada.
Aga jagamata jätta ka ei raatsi.
     Peategelane on politseikapten, kes oma isikliku elu traagika tõttu on end pudelist nii
ligedaks immutanud, et järgmine etapp oleks juba reaalsest elust välja lülitumine. Seda ta
aga ei tee, sest sama kiindunult armastab ta ka oma tööd ja õigluse jalule seadmist. Mõlemad
ihad ja pooleliolevad juurdlused põhjustavad kokku paraja mäsu.
   Kogu selles kurvas loos on sümpaatiat ja kaastunnet peategelase vastu, realistlikkust
süžees ja stseenides (film olevatki tõsielusündmuste pealt), normaalset dialoogi ja läbi ekraani
vaataja tuppa tulevat õhustikku. Selliseid filme on vähe, kus sa tikud kohvi lõhna ja vastase
viha oma ihukarvadega tunnetama. Meeleolu on filmis see, mis vaatajale sülle topitakse.Nagu mõnes paremas roadmovies on kõrbeliiva kuumust tunda, nii on siin sellist lootusetust, süsteemi orjaks olemist ja peategelase hingevalu.
    Oma kõleda dokilikkuse või kroonikalikkusega meenutas veidi filmi Small Town Murder Songs, ainult tiba stiilsemalt ning oma painavas hulluses filmi Memories of Murder, aga kuidagi euroopalikumalt.
  Süžee kallal põhjust kiunuda pole, normaalne krimka, ei midagi hollivuudlikku (peaaegu). Ning samad sõnad ka näitlejatööde kohta. Kui prantslaste toodang on varem peale läinud, siis julgeks ka seda tükki soovitada.

8,5/10

laupäev, 2. juuni 2012

Moskva (2000)



 Ballaad kollaažist või eleegiline kaleidoskoop või mingi selline laensõnadega vehkiv iseloomustus peaks selle tüki kohta käima.
  Film kestab üle kahe tunni ja kulgeb märkimisväärselt aeglaselt, vaheldumisi muusika ja filosofeerimise taktis. Sekka mõned ärinükked ja sigimismängud – nagu elus ikka. Tempo mind ei seganud, sest oli varane hommik väsimusevärinatega ja igav sisu iseenesest ei olnud. Tegevus keerleb ühe omapärase seltskonna ümber ja kui rahaasjad kõrvale jätta (mida aga päriselt ei saa, sest see on üks osa filmi sisust ja näitab ka inimeste staatust), siis püüti ilmselt kujutada keskklassist jõukama inimkihi hinge tühjust. Ma arvan, ma ei tea. Igatahes näidati. Seejuures mängis kaamera üsna innukalt värvide ja kujunditega. Sai sellega igapidi kenasti ka hakkama, ainult minu meelest polnud see filmi meeleoluga eriti kokku haakiv. Veri on küll värvifilmis punasem, aga muus mõttes oleks just siia must-valge pilt passinud.
 Et see kogu aeg nukrust lehvitav linatükk eriliselt õnnelikku lõppu ei saa, oli aimatav. Päris lõpus oli kaks puändikest, millest ühe tulekus olin kindel, teine oli üllatus, aga mitte rabav. Näitlejatele ka miskit ette heita ei olnud, aga lihtsalt kogu tükk tervikuna ei võlunud millegagi. Võimalik, et see meeleolu ütleb moskvalastele aastale 2000 järgi mõeldes rohkemat, nagu on igal rahval omad verstapostid, perioodid jne.

 Neid sarnaseid hinge tühjust peegeldavaid filme on kuidagi palju saanud, ei mahu mulle hästi enam. Võta rikkad – tühjus hinges. Prostituudid ja nümfomaanid – tühjus. Kunstnikud virelevad kapitalismi tingimustes ja igatsevad samuti rikkust. Põllumehel, kes vaevu pätsi päevas teenib ja hommikul kell viis end oma karuselt kotilt üles ajab, et kivisele põllule minna, kas temalgi hing kirkusest üle ääre on ajamas, ma kahtlen. Kogu maailm on selliseid inimesi täis. Äkki võiks hoopis selliseid otsida, kes selles mõttes erandid on?
 Aja täitmiseks kõlbab, aga ei midagi mällusööbivat. Pealkirja ja pikkuse abil olin oma peaga endale midagi tummisemat ette kujutanud.
6/10

pühapäev, 4. märts 2012

This Must Be the Place (2011)

  Vananev, kunagine rock-staar, kellele ta nooruse möllamised silmnähtavalt jälje on jätnud, asub otsima sakslast, kes tema nüüdseks surnud isa kunagi koonduslaagris mõnitas. Kohe sellega lugu ei alga, esimene veerand kahetunnisest filmist kulub sissejuhatuseks, meelolu loomiseks ja pisukese ettekujutuse andmiseks, mis tüüp see Cheyenne õigupoolest on (muide, ei kujuta hästi enam ette, et keegi peale Sean Penni seda rolli oleks teinud, aga see võib ka vabalt selline takkajärgi tunne olla).

  Film on suhteliselt rahuliku tempoga, aga igav hakata ei lase. Mingis mõttes tüüpiline road-movie, samas üks erilisemaid, mida näinud olen. On nutikat huumorit, on head muusikat, asjalikku elufilosoofiat ning käsitletakse juutide teemat... kas just lausa tasakaalustatult, aga vajutatakse mõlemat kaalukaussi. Siin oli nii palju tahke, et korra jäin lausa mõtlema, kuidas nii palju ühte filmi ära mahub. Kahjuks see päris lõpp oli natuke nagu ühte väravasse, otsekui sunnitud kummardus poliitkorrektsusele. Küll ka musta huumori võtmes, aga... ei olnud enam see, mis esimesed 75%.
  Kindlasti vaatan veidikese aja pärast uuesti. Või veidi hilisema aja pärast. Aga vaatan.
8/10

reede, 17. veebruar 2012

Borgen, 2.season

 Kummaline paralleel tekkis „Forbrydelseniga“, kus samuti teise hooaja alguses Afganistan mängu toodi, aga õnneks jäi siin see põgusaks Teine pentsikuvõitu asi oli, et esimese hooaja lõpus näidati dokumenti kuupäevaga oktoober 2011 ja teise hooaja alguses näidati ekraanil teksti „11 kuud hiljem“, nii et omamoodi nagu futu? (hiljem välgatas korra ka 2013, aga see võis mingi tulevikuplaan olla)
Esimene osa oli nutusevõitu ja veidi liiga propagandistlik, aga siis sai asi hoo jälle sisse.
    Võrreldes eelmse hooajaga  tõusid eraelu teemad võrdseks poliitikaga ja keskpaigast isegi esiplaanile. Polnud enam puhas poliitikasari. Aga mina ei pettunud. Poliitiline draama, rõhuga draamal. (mida aasta edasi, seda enam eelistan actionite, thrillerite ja komöödiate asemel draamasid) Suht külmaks jätsid mind kõik ’päevakajalised’ teemad – EU, ÜRO, sõjakolded, homoseksuaalsus, naised poliitikutena jms. Pikas filmis peavad ikka mingid teemad eksisteerima. Inimestevahelisi suhteid näidati hoopis põnevamalt. Ehk natuke offtopic, aga silma jäi päris osav flirtimise kujutamine (kirjutamine?), mida tuli ette rohkem kui paaris liinis. Tõetruult ja kindla käega kirjutatud. Ja peaministri poeg oli väga nunnu tegelane.
    Montaaž oli hea. Venivaid stseene peaaegu polnud, tempo oli kogu aeg piisav.

    Häiris veidi, et kuigi pidevalt raskustes ja ise kannatades, polnu PM juures tegelikult ühtegi avaliku elu tegelase jaoks märkimisväärset viga. Natuke liiga ideaalne, ei mingeid prohmakaid, sigadusi, ainult tema vastastel. Ok,  ta iseloom oli üsna „selline“, aga kel seda poleks? Kuidagi liiga plekitu oli.
   Paar momenti jäid justnagu lõpetamata, näiteks too juhtmete seinast tõmbamine. Segadust tolle tüdruku juures see ehk väljendas, aga vaatajale tekitati pisut poolikuks jäänud tunne.
 
 Kokkuvõttes tegi stoori läbi väga korraliku arengu. Kuidas mõjutab poliitiku amet tema eraelu ja see omakorda ringiga jälle poliitikat. Teine hooaeg lõpetati nii, et oleks vabalt saanud ka punkti panna, aga tegijatel näikse püssirohtu jätkuvat. Kahjuks ei saa uut hooaega sügisest näha, nagu varemalt, vaid tuleb järgmise aasta märtsini oodata.
   7,5/10

neljapäev, 9. veebruar 2012

ACTA-vastane protest laupäeval

  Hea sõber, asi on tõsisest tõsisem.
1. Meile püütakse rääkida, et ACTA lepe on hea, ohutu, kasulik, õiglane, vajalik ja kõiksugu muud ilusat, ent ometi on suurem osa kogu sellest kremplist salajane isegi enamike riigimeeste jaoks. Kas pole hirmutav ja äraspidine loogika? Miks nii väärt asja ei saa avalikult letti lüüa ja rahvamasside heakskiitu nautida? Kes võiks vastu olla heale ja õiglasele? Ei taha ju keegi politseitöö spetsiifilisi nõkse teada ega muud säärast ametkondlik-konfidentsiaalset infot. Jutt käib konkreetsest seadusandlikust aktist, mis ka meie riigis tahetakse kehtestada, mis sätestab kriminaalvastutuse päris paljude tegevuste eest ja meile pakutakse vaid üksikute punktide kohta kommentaare. Miks ometi?

2. Internet ei ole mitte kellegi oma.
See on kogu inimkonna omand ning võtta see poliitikute ja ärimeeste poolt oma võimu alla, kontrollides, tsenseerides, piirates, nuuskides ja jälgides praktiliselt kõigi kodanike tegemisi, andmata seejuurs tavainimestele pisimatki kasarääkimise õigust, on kõigist seni näha olnud piraaditsemistest kõige suurem kaaperdamine ja intellektuaalse omandi vargus, sest selle eelnõu väljatöötajad ja rakendajad ei ole ise ükski interneti loojad ega kuulu neile ka suurem enamus internetis leiduvast infost.

Kui sa aimad, millises mastaabis sulle „külma“ kavatsetakse teha, kui sa ei soovi ühe oma põhilise kodanikuõiguse kastreerimist ning sind häirib, kuidas kriminaalkaristuse ähvardusel meie sõna- ja infovabadus ühtvalu kokku kuivab, siis tule kohale ja tee häält!

Tallinnas: NB! Vabaduse väljakul, mitte Islandi v., nagu algselt plaanitud!

ja Tartus


reede, 3. veebruar 2012

Borgen (2010)


  Sekka jälle Taani tooteid ja taas sain kinnitust, et poliitika on neil üks meelisteema. Film algab kolm päeva enne valimisi, edasi valimistulemused, valitsuse moodustamine ja järgneb igapäevatöö kabinettides. Hooaeg lõpeb, kui valitsus on aasta oma ametis olnud. Sinna vahele pea kõike poliitikas mõeldavat: mahhinatsioone, kompraid, kadedust, süüdistusi, ponnistusi, kaikaid kodaraisse jne.
 Võrreldes varemnähtuga, kuigi sellist puhast poliitikafilmi pole ma neilt varem näinud, oli seekord tegelasi näidatud  ka natuke inimlikumast küljest – köögis, magamistoas, peresuhted vs töö jne. Mitte, et see mulle nii väga oluline oleks, nagunii võib seal suuremat fiktsiooni eeldada kui töistel teemadel, aga see laseb karakterid oluliselt terviklikumaks arendada, pole lihtsalt pelk „need seal kõrgel ja kaugel“, mida me isegi oma telest näha võime. Näidatakse inimese arengut mitte üksnes ametialaselt, vaid ka seda, kuidas muutub tema iseloom kõrgel postil olles, kuidas see mõjutab perekonda jms.
Paralleelselt poliitikutega kulgeb teine, nö kõrvalpeateema – ajakirjandus. Koos kõigi oma tegelastega on see igati ok ja tervikuna toimiv. Liigne lisada, et see tihedalt kõige muuga seotud on. Aga pisemad kõrvalliinid on lihtsalt „hetkeks aeg maha“ tüüpi, et poleks puhas partagenosside madin. Mina neist erilist uba ega köitvust ei leidnud.
 Mis teeb sarja heaks, on pidevad pöörded, käigud, muutused, uued nükked jne. Üllatusmoment on kogu aeg õhus, miski pole 100% kindel, iga nurga tagant võib litakas tulla. Kui mind märulifilmides pisut häirib, kui liiga palju käänakuid sisse topitakse, umbes et A tapab B ja B tapab C ja C tapab D ja D tapab E ja E tapab F-i ning F tapab G, siis pärast nagu ei saa hästi aru, milleks sinna vehele neid tegelasi C kuni E  üldse tarvis oli, aga siin püsivad inimesed elus (suurem enamus neist :P) ja seetõttu on võimalikud kõiksugu käigud nii edasi- kui tagasisuunal. Ning sisusse on pikitud üsna reaalseid ja hiljutiste aegade aktuaalseid teemasid. Teine pluss on kindlasti tip-top rollid.
5. ja 6. osa kippusid minu jaoks natuke uimaseks muutuma, aga sealt edasi võtsid sündmused isiklikus plaanis juba päris korraliku draama mõõtmed ja see oli omamoodi huvitav. Võib-olla lauspoliitika armastajatele liiast, aga kui vaadata seda kui ühe naispeaministri lugu ja käekäiku, siis sobib tervikusse küll.
Ettepanek, mis hooaja viimases osas ühelt abikaasalt teisele tuli, oli minu arusaamade järgi küll natuke liiga utoopiline, kui iseloome ja muud eelnevat arvesse võtta, aga õnneks said kirjutajad sellest ka ise aru ja kustutasid teema üsna ruttu ära.
     Kokkuvõttes saadi maha üsna pingelise pildiga, kus isegi mina vaatajana tundsin, et kerge selline elu ikka pole teps. Ligi tund üks osa, 10 osa esimeses hooajas, sama palju teises. Filmi pealkirja on tõlgitud nii ’Loss’, ’Kindlus’ kui  ’Valitsus’. Umbes sama, kui meil öeldakse Toompea loss ja mõeldakse valitsust.
Ma ei võrdleks seda kuidagi amide „The West Wingiga“, nagu kusagil lugeda oli, aga vaadatav on igati, pooleli jätmise soovi ei tekkinud, võtan varsti teise hooaja ette.
                    7/10