Reede, 1. veebruar 2008

Nukker Veeebruar

Lugupeetud reisijad! Viibite tähelaeval, kus on lubatud
kõik halb. Tuletan teile meelde - viibite siin kogu elu!

Pühapäev, 20. jaanuar 2008

Mulla Nassreddin

Mulla juurde tuli külamees ja kurtis:
"Milline kuri naaber mul on! Laenasin temalt kuu aja eest raha ja lubasin, et maksan kohemaid tagasi, kui saagi müüdud saan ja veel kasudega kauba peale. Tema aga ei malda sugugi oodata, aina käib ja kägistab, maksa, mis sa oled võlgu, kuigi ma ei kavatse kuhugi kaduda ega kõrvale hoida, enam ei anna ööd ega päevad rahu. Juba võimatu on elada. Kas selline on siis naaber ja vend? Milline õelus!!"
Mulla kuulas ta ära ja sõnas:
"Jah, sul on õigus!"

Läks pisut aega ja tuli eelmise naaber talle kurtma:
"Oo, auväärt mulla, sa vaata vaid, millise naabriga mind on õnnistatud! Laenasin talle lahkesti raha, lubas teine peatselt tagasi maksta, aga ei tule raha kuskilt. Aina lubab ja lubab. Aga et minu raha on kaotsis ja mul teda juba ammu vaja, see teda ei huvita. Kust sellised omakasu ja hoolimatuse jüngrid küll tulevad?!"
Mulla kuulas teda ja ütles:
"Jah. Sul on õigus"

Kui mees läinud oli, tuli mulla naine ja küsis:
"Mida sa, mulla, nüüd õige siis teed? Tuli üks mees ja kaebas ning sa ütlesid, et tal on õigus. Siis tuli teine tema peale kaebama, rääkis vastupidist juttu ja sa ütled, et temal on õigus! Mis õigusemõistmine see siis nüüd on? Niimoodi ei saa ju olla?!
Mulla vaatas talle silma ja lausus:
"Jah, sul on õigus.."

Tegijate luule


BETTI ALVER

Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal on hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.

Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,
jättes mullale pleekima mannetu larvi.
Meie igatsev aimus on ainult etapp,
millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.

Seal, kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab ajede vald keset aegade hangi.
Aga küsiv
a inimlapse legend
toob need voogajad jällegi maa peale vangi.

Kui ent kustub me ilm, nii et aegade paost
neil ei tarvitseks iialgi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti meid, uue mõtte ja mulla.

- - -


MALLE PÄRN


Mu jalad kõnnivad lumel
nadtavad jäljed sinna
maa valge on, taevas ent tume,
ma enam ei tea, kuhu minna

Ükskõik kuhu vaatan, vaid lumi
kõik paigad on korraga kauged
mu ainuke päästja on uni
oo lootust, mis veel pole raugend.
- - -

Tuul on tugev, mina väeti,
miks mind nõnda üksi jäeti?
Miks ei leia kuskil varju,
miks ma tuultega ei harju?
- - -


VIRVE OSILA




Kui elad kestvalt väikluses ja vales
ning kuuled aina mõnamist ja laitust,
siis mõtled kellegi nii heaks, nii lähedale,
et lausa hoomad olematut paitust..

See kujutelm sind omamoodi aitab,
ent jäädes täitumatuks, mõneti ka rusub
ja kui siis tõesti keegi pead sul paitab,
sa ehmud soojusest, sa TUNNED, kuid EI USU!
- - -






Enda tehtud



Kanarbik laulab hingemaa laulu,
hüüab ürdike südame poole:
usu Loojasse looduse kaudu,
heida heintele mured ja hooled!

Pajuurbade vatist paksust,
all piibelehtede lopsakust
leiad edasimineku jaksu
ja hingehaavale lohutust.

Pilgust pisar las pudub mättale,
silmad siruta kuuselatva,
juuri jootes ei satu hätta me,
hiide hoides ei pruugi karta!


- - -

Tahaks ümber kaela panna

käed ja tasa laulda kõrva
tühja kätt kui julgeks anda,
teadmata, kas oskan õrnalt
ümber käia südamega

Tahaks kõike ära anda,
mis on head veel jäänud alles,
et ta korragi võiks tunda,
olgu või ükskõikne olles,
mitte jäädes igatsema

et kas armastada keegi
kunagi mind üldse suudab
võimalik võib olla seegi,
kui mind Tema ükskord muudab,
seniks püüan hoida sooja

Pai kui põsele võiks teha,
uskudes, et pole valet,
halba kui ei suudaks näha,
pööramata ära palet
palun aita, Looja!

Imesid ei sünni tihti,
suuri juhtub veelgi vähem
jättes lihtsalt ukse lahti,
tuleb ta, või soojus läheb?
Tõeline ei lähe iial..

Alati jääb sõnu väheks,
siirust, hellust, usku puudu,
teaks ma, kuhu, järgi läheks,
kohe praegu teele suunduks
ometi pean jääma siia...


- - - - -

Kas minu kõrval sa seista tihkad,
kui pimedas, kaskede vahel
kleepuv-jahedat pihutab vihma
või lagedal lajatab rahet?

Kas minu juures sa olla tahad,
kui argipäevade rodus
vaheldust poetab vaid kole ja paha
ja tige on kogu aeg kodus?

Oled sa minuga, suvi kui kaob
ja märkad õnne ka hämaras?
Tahan siis olemas olla su jaoks,
sinu olemasolu eest tänada!


- - - - -

Oi sappi, tõrva, mõrumandlit,
mürgikatel uhab keeda,
sõrmed kratsva vihakandlit,
petan, varastan ja reedan!

Endale see vaen ei paku
mitte mingit hingerahu,
sellest üha hoogu satun,
torman ringi huultevahul!

Tigedus mu ükskord tapab,
kärvan iseenda raevu,
pime vägivalt mu matab
kättemaksu külma kaevu..


- - - - - - - - - - - - - - - - -
Sa oled minu lill
ja mina olen kevad
su kohal kummargil
su õied avanevad..

Ma olen sinu maa
ja sina oled vesi
kui kanne korjan ma
su pilgupiisakesi

Sa oled minu hing
mis kripeldab ja kisub
kui tahan hoida sind
veel veidi, õige pisut

Ma olen sinu mees
mu naine oled sa
mu tulevik, mu tee
mis eal ei otsa saa!

- - -

Porisse tallasin pakutud armu,
tahtmata olla paha
ümberringi on hallus ja karmus
elada enam ei taha

Pole lille, on tuuline sügis
pole päikest ja naeru ei ole
kuis küll patt meie vahele trügis
napist heast saanud ääretu kole..

- - -


See oli vist ime
ja veidi ebanormaalne,
et me kohtusime,
ma mõtlen veel siiamaale...

Et õide puhkesid,
no JU ma siis soojendasin!
Nii uskusin uhkesti
ja mõistuse tuulde lasin.


Olin ise kui lummas,
rangluuni ehk jagus pikkust
ega aimanud kummast
meist teise õnnetus rippus

Vahel tahtsin küll kainust,
teha plaane paar ridagi...
Taas joobunuks sain su'st
ega küsinud midagi.

Põles suvi kui põhust
ja saabus rampjalgne sügis,
õied haihtusid õhust,
sahk varsi maamulda nügis.

Kui tuimana lahkusid,
ma kusagil imet ei näinud.
Ehk isegi jahmusin,
kui alla ma olin käinud...

- - -


Lootus ütles, looda ikka,
hea on loota, vea teed jättes
mina lootsin käsi pikkas,
kuid ei saanud lootust kätte

Lootusetus tuli ligi,
ütles, jäta, mis sa sitta..
Viskasin ta nattipidi
eemale ja lootsin ikka

- - -


Pihlakas ootab
hõõguvaks veiniks saamist
Oo, milline surm!