Teisipäev, 19. juuni 2012

MR 73 (2008)


  Kui üks film lihtsalt millegi seletamatuga lummab, siis on sellest pagana raske kirjutada.
Aga jagamata jätta ka ei raatsi.
     Peategelane on politseikapten, kes oma isikliku elu traagika tõttu on end pudelist nii
ligedaks immutanud, et järgmine etapp oleks juba reaalsest elust välja lülitumine. Seda ta
aga ei tee, sest sama kiindunult armastab ta ka oma tööd ja õigluse jalule seadmist. Mõlemad
ihad ja pooleliolevad juurdlused põhjustavad kokku paraja mäsu.
   Kogu selles kurvas loos on sümpaatiat ja kaastunnet peategelase vastu, realistlikkust
süžees ja stseenides (film olevatki tõsielusündmuste pealt), normaalset dialoogi ja läbi ekraani
vaataja tuppa tulevat õhustikku. Selliseid filme on vähe, kus sa tikud kohvi lõhna ja vastase
viha oma ihukarvadega tunnetama. Meeleolu on filmis see, mis vaatajale sülle topitakse.Nagu mõnes paremas roadmovies on kõrbeliiva kuumust tunda, nii on siin sellist lootusetust, süsteemi orjaks olemist ja peategelase hingevalu.
    Oma kõleda dokilikkuse või kroonikalikkusega meenutas veidi filmi Small Town Murder Songs, ainult tiba stiilsemalt ning oma painavas hulluses filmi Memories of Murder, aga kuidagi euroopalikumalt.
  Süžee kallal põhjust kiunuda pole, normaalne krimka, ei midagi hollivuudlikku (peaaegu). Ning samad sõnad ka näitlejatööde kohta. Kui prantslaste toodang on varem peale läinud, siis julgeks ka seda tükki soovitada.

8,5/10

Laupäev, 2. juuni 2012

Moskva (2000)



 Ballaad kollaažist või eleegiline kaleidoskoop või mingi selline laensõnadega vehkiv iseloomustus peaks selle tüki kohta käima.
  Film kestab üle kahe tunni ja kulgeb märkimisväärselt aeglaselt, vaheldumisi muusika ja filosofeerimise taktis. Sekka mõned ärinükked ja sigimismängud – nagu elus ikka. Tempo mind ei seganud, sest oli varane hommik väsimusevärinatega ja igav sisu iseenesest ei olnud. Tegevus keerleb ühe omapärase seltskonna ümber ja kui rahaasjad kõrvale jätta (mida aga päriselt ei saa, sest see on üks osa filmi sisust ja näitab ka inimeste staatust), siis püüti ilmselt kujutada keskklassist jõukama inimkihi hinge tühjust. Ma arvan, ma ei tea. Igatahes näidati. Seejuures mängis kaamera üsna innukalt värvide ja kujunditega. Sai sellega igapidi kenasti ka hakkama, ainult minu meelest polnud see filmi meeleoluga eriti kokku haakiv. Veri on küll värvifilmis punasem, aga muus mõttes oleks just siia must-valge pilt passinud.
 Et see kogu aeg nukrust lehvitav linatükk eriliselt õnnelikku lõppu ei saa, oli aimatav. Päris lõpus oli kaks puändikest, millest ühe tulekus olin kindel, teine oli üllatus, aga mitte rabav. Näitlejatele ka miskit ette heita ei olnud, aga lihtsalt kogu tükk tervikuna ei võlunud millegagi. Võimalik, et see meeleolu ütleb moskvalastele aastale 2000 järgi mõeldes rohkemat, nagu on igal rahval omad verstapostid, perioodid jne.

 Neid sarnaseid hinge tühjust peegeldavaid filme on kuidagi palju saanud, ei mahu mulle hästi enam. Võta rikkad – tühjus hinges. Prostituudid ja nümfomaanid – tühjus. Kunstnikud virelevad kapitalismi tingimustes ja igatsevad samuti rikkust. Põllumehel, kes vaevu pätsi päevas teenib ja hommikul kell viis end oma karuselt kotilt üles ajab, et kivisele põllule minna, kas temalgi hing kirkusest üle ääre on ajamas, ma kahtlen. Kogu maailm on selliseid inimesi täis. Äkki võiks hoopis selliseid otsida, kes selles mõttes erandid on?
 Aja täitmiseks kõlbab, aga ei midagi mällusööbivat. Pealkirja ja pikkuse abil olin oma peaga endale midagi tummisemat ette kujutanud.
6/10