Kolmapäev, 20. juuli 2011

Dogtooth (2009)

Kynodontas

Ma asusin seda põgusa eelinfo järgi vaatama kui lihtsalt üht friigifilmi, millist polnud ammu ette sattunud, eurooplastelt veel pealegi. Aga mida edasi, seda enam sai selgeks, et see on üks allegooriline lugu, kus minikollektiiv, keda meile näidatakse, on piltlikult meie ühiskonna mudel. Üsna samas võtmes kui „Lendas üle käopesa“ Sa pead uskuma, mida sulle räägitakse, sa pead hästi õppima, sa ei tohi keelust üle astuda, sa pead oma kodu ja oma juhendajaid armastama, sul on siin kõik vajalik olemas, sa ei tohi minna teisele poole tara, sest seal on tapja-kassid, see kõik on sinu enda huvides. Kuidas see kõik elanike vaimsele tervisele mõjub, see juhte ei huvita, sest tegelikult ei ole nad ka ise kõige parema tervise juures ja nende põhimure on, et asi oleks kontrolli all. Valedega, präänikuga, mida iganes. Tegelikult leidus seal metafoore veelgi, kui mõte uitama lasta. (Mikiveri „Rahu tänav“ meenus isegi)
   Rõvedamad stseenid ei peaks häirima, sest nagu sõjafilmidegi puhul pole soolikate näitamine eesmärk vaid üksnes vahend. Asi on igati korralikult tehtud ja isiklikult mina mõtlesin filmi üle veel tükk aega järele. Mitte et ma mingi maailma valu kandja oleks, aga sel filmil oli mõju.
Tänud Gendrile juhatuse eest!  :Y
Loomi on siin filmis tegelikult rohkem...

7,5/10

Teisipäev, 19. juuli 2011

Peep World (2010)

    Nali pidavat tekkima siis, kui tekib ootamatus. Kas ootamatu situatsioon või ootamatu lahendus sellele. Miks kõik ootamatused naerma ei aja või miks panniga pähe ja jalaga peesse siin-seal ikka veel mõjub, seda ei oska huumorispetsid öelda.
   Üsna kentsaka perekonna noorim võsu annab välja raamatu, kus avalikustab kõigi lähedaste nilbemat sorti saladused. Raamat müüb mühinal ning teiste pereliikmete elu ja emotsioonid keevad mühinal üle. Mitte  positiivses mõttes.
   Mulle meeldib nutikas huumor, kus sõna ja situatsioon mängib rohkem kui pilt. Aga miskipärast on see film enamjaolt materdada saanud. Sellega toimub nagu midagi sellist (võrreldes teiste filmidega), et kui näiteks meilt läheks kaks meest olümpiale ja kui keegi uustulnuk, ütleme Kuuse-Mati, saavutab omal alal 10. koha, siis kõik kiidavad, vähetuntud mehe kohta ikka kõva debüüt. Aga kui Veerpalu omal alal tuleb viiendaks, siis vangutatakse päid, et küll jäi lahjaks, ikka kulda ootasime. Ma ei pea silmas, et see seltskond nõudnuks kõrget latti. Lavastaja pole üldse suurnimi ja näitlejad, ehkki kõvad,  pole ka Oscari laureaadid. Lihtsalt – kui tehakse veidigi „teistmoodi“ film, mitte massikomöödia, siis olgu kohe blockbuster, kümnest kümme, muidu saab kaigast. Samal ajal igasugu pollakoolid ja pohmakad saavad isegi järgede eest kiita...
   Muidugi, ega ta nüüd nii väga teistmoodi ka ei olnud ja puhas koom ka mitte – lõpupoole hakkab üha nukraid noote läbi kumama, aga see teeb asja ainult paremaks. Et ei ole ainult ih-hii-hii ja ha-ha-haa.
 Mahub viimase paari aasta top-viite julgelt.
                         7/10

Esmaspäev, 18. juuli 2011

5 Days of War (2011)

  Nüüd on siis Gruusia sõjast ka mängufilm tehtud. Garcia presidendiks, Val Kilmer ajakirjanikuks jne. Algul maastikuvaated, pulmad, rahvatantsud... siis veri, nutt ja ahastus. Venelasi ja palgasõdureid oli püütud näidata eriti jõhkratena. Aga et sellega üle pingutatud oleks, ma ei usu. Olen näinud paari dokki Tšetšeeniast ja usun, et ka siin sõjas oli palju julmemaid momente, kui näha anti.
  Ma olen Adiga nõus, et see oli üks paras tükk propagandat. Aga just selle poolest, et püüti pisaratel mängida, vaataja härdameelseks muuta, vastaspooled olid must-valged – hea ja paha, ei kriipsugi halli tooni kummalegi. Et seal oluliselt tõde väänatud oleks, niipaljut kui mina taipan, seda ei märganud. (Tõsi, Gruusia armeed tegutsemas ei näidatud, ainult rahuvalve jõude.) Kindlasti tegi Gruusia pool vigu ja pahandusi, aga kui need ülisuured olnuks, oleks see inf ka kusagilt praost ammu lagedale imbunud. Aga ei ole, v.a. Vene meedias. Ja lõpuks kärab ka selline propa, kui vaja end maailmale nähtavaks-kuuldavaks teha, kui selleks seni küllalt võimalusi pole olnud. Iseasi, kes ja miks selle filmi tegelikult üldse tegi, kes tellis ja nii. Tunne oli küll rohkem, et püüti teemast järjekordne action valmis treida, kangelaslikke ajakirjanikke kujutada jms. Kui palju siin Georgia valitsuse pressiesindaja v mõni nõunik pundis oli, ma polegi eriti kindel.
  Normaalselt vene keelt rääkivaid tüüpe poldud taas leitud. Üks-kaks erandit oli, aga selle kallal pole vist enam mõtet sõna võttagi; lootusetu.
  Kui seda sõjafilmi ja põnevikuna hinnata, siis suhttavaline. Nõks igavapoolne isegi, hoolimata mõnest heast momendist, päris korralikust pürotehnikast ja täitsa ok tüpaažidest. Ja siis see imalam külg, millega kaastunnet välja pumbati. Poleks vaja olnud...

Puuri pistmisest ja sealt vabastamisest on jupp aega möödas, aga verd pole vajalik olnud näolt pühkida...
Selle filmi parim roll mu silmis.
Mõnede toetama tulnute lipud kaadris. :)
6/10 

Pühapäev, 17. juuli 2011

Pathfinders: In the Company of Strangers (2011)

  Üks ööpäev enne Normandia dessanti heideti sinna maha veel üks väike sats eriväljaõppega võitlejaid, kelle ülesandeks oli püsti panna raadiomajakas ja süüdata tuled, et dessanti sooritavad lennukid teaksid täpselt orienteeruda. Olevat 60 aastat saladuses hoitud ajalooline fakt. Usun, et oli, nii fakt kui saladus, aga miks saladuses, hästi ei mõista. See selleks.
    Kust otsast nüüd pihta hakatagi... Kui sa oled Band of Brothersit nautinud, siis lihtsalt hoia sellest filmist eemale, ajad end ilmaaegu vihale. Ma ei kujuta ette, mis seltskond ja miks on selle teha võtnud. Tunne oli, nagu oleks tahetud midagi parodeerida või kellegi arusaamade peale demonstratiivselt peeretada.
   Seal ei olnud ei normaalseid rolle ega dialoogi, rääkimata nende kahe asja koosesitusest. Totrad naljad, paatosest nõretav muusika, paar kontekstist täiesti väljarebitud stseeni, mida ei annaks paigutada isegi rubriiki „Kuule, sõjas võis ju kõike ette tulla, paneme sellise asja ka sisse, see võis ka vabalt seal juhtuda...“ Omavaheliste pilkude heitmine oli üles filmitud Venezuela seltskonnadraamade parimas stiilis. Relvade täristamine meenutas heli poolest morsevõtme klõbinat jne jne. (Hiljem kommentaare juurde lugedes sain teada, et ka relvad ise ja muu tehnika olevad meenutanud rohkem plastmassist mänguasju kui toonaseid originaale, aga sellele peale ei oska ma oma sõjas mittekäinu võhiklikkuses suuremat öelda.) Ma ei tundnud hetkekski, et see oli üks jube eluohtlik ja hirmutekitav sõjaolukord. Oli ka moment, kus mul loogika tõrkus üht konkreetset asja üldse mõistmast, aga selle saan ühe sõjalembese tuttava käest kunagi järgi uurida.
   Võiks seda soovitada kellelegi, kes on ühtviisi hästi kursis nii filminduse kui sõjandusega ning kel oleks parasjagu ka paha tuju, et ta kõik selles filmis leiduvad apsud, eksimised ja totrused üles loeks. Saaks ühe vääga pika postituse.
Millegipärast peeti vajalikuks seda yo-yo näppimist suisa kolmel korral näidata.
 Suhtpikk stseen, kus tüüp räägib, kuidas ta kunagi oksendamist imiteeris ja mitu kõrvalolijat sellega oksele ajas ning nüüd lugu jutustades kõik ümberolijad (peale minu) naerma ajab.
2/10

Reede, 15. juuli 2011

Vene õppetunnid (2010)

 Dokumentaal Vene-Gruusia sõjast 2008.
Enne filmi vaatamist soovitatakse lugeda seda artiklit ja pärast filmi seda siin, ehkki minu meelest võib vabalt mõlemad ka enne filmi järgi uurida. Ja kuna infi on filmile endale lisaks küllaga, siis pikalt ei hakka siin jahuma ka.
     Hämmastav on tegijate järjekindlus filmi valmimisel, tõe otsimisel. Mõnedest julmadest sõjakaadritest enam (sõda on alati julm) rabab filmist ilmnev Venemaa-poolne lausvale ja selle propaganda tulemuslikkus. Üle terve Euroopa, mitte üksnes asjaosalistes riikides. Keda selle konflikti poliitilised üksikasjad huvitavad, siis saab siit päris palju informatsiooni.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Green Zone (2010)

Lugu ühest olulisest tahust Iraagi sõjas.
Saatus tahtis, et olin eelnevalt filmi kohta kohe päris palju lugenud ja kuulnud, nii et suures osas oli üsna selge ettekujutus, mida nägema hakkab. Ka olin kuulnud Eesti sõjaväelaste kommentaare käsuliini, ülesande juures püsimise ja isepäi mõtlemise-liikumise võimalikkusest tegelikkuses. Aga see kõik ei seganud. Ega ka see, et juhtumisi päris mitu filmi Matt Damoniga viimastesse nädalatesse on sattunud. Film osutus tsutikene paremaks minu poolt kardetud „tavalisest keskmisest“. Tehtud oli hoolikalt ja isuga, mitmeid rolle paistis silma, ei olnud Matt Damon üksipäinu ja põnevust jagus ka natuke. Kohalikke kaadreid oli rohkem kui mimetes teistes  Iraagiteemalistes filmides, see andis paremat „õhustikku“. Mõni film on puhas (mõttetu) relvade täristamine, pole vahet, kus see on üles võetud ja mõni liigub liiga ruttu kaameraga kodumaale, ruumidesse sisse vms. Siin oldi ühe teema juures. Aga kui usutav selline ühe mehe marss tegelikult olla võib, jäägu seekord norimata.
     Mitut puhku meenutas filmi „Body of Lies“, mis oli aga tunduvalt parem.



7/10