Esmaspäev, 30. mai 2011

You Don't Know Jack (2010)

  Kui näed ekraanil logo HBO, siis tead, et saasta sealt ei tule :)
 See on film nn surmadoktorist Jack Kevorkianist, kes aitas teise ilma üle 130 piinades haige ja istus selle eest  8,5 aastat vangis. Ma pean tunnistama, et olin varem temast vaid põgusalt kuulnud – osad uudised jooksevad minust kuidagi mööda...
 Arvasin miskipärast, et tuleb teemaks peamiselt debatt ja protestid ühiskonnas, kohtukeissid jms, aga olid ka doktori ja ta sõprade omavahelised arutelud, kuidas seda parem teha on, et seda laiemalt ja seaduslikult teha saaks, isekeskis sõdimised-tülitsemised ja muu isiklik. Ning ka süstalde ja teiste atribuutide käikulaskmise stseenid.
Samas üsna jube oli mõelda, kui süveneda, kuidas vastaspool oma protestidega jätab haiged inimesed kannatama, kuniks neil elupäevi antud on. Ilma väärikuseta, ilma lootuseta, rõhudes, kes seadusele, kes jumalale. Kes sureb, kes mitte, peab otsustama seadus. Oleks nagu hea? Aga et sellise seadusega jäetakse paljud inimesed aastateks piinlema, see seadusesilma südant ei vaeva, peaasi, et seaduslik. Peamine on mitte tappa. Võikamgi kui doktori tegemised...
  Kindlasti Al Pacino üks parimaid rolle üldse. Mis mulle veel meeldis, oli küllaltki objektiivne ja erapooletu portree doktorist. Tegijad ei olnud ühe või teise seisukoha apologeedid. Või vähemasti mitte veendunud Kevorkiani vastased. See lasi rahus jälgida ja omaette mõelda.
 Maksimumist jäi miski puudu – ei raputanud lausa läbi ja venis ka ajuti.
     8/10

Laupäev, 28. mai 2011

Waking Life (2001)

Tihedat teksti huvitavatest teooriatest meid ümbritseva elu ja universumi, inimese taju ja arengu kohta. Mõni köitvam, teine vähem, sõltub vaatajast. Ei käi enda arvamust välja, mis seal oli „Wow!“ ja mis pullikaka. Seda enam, et keegi meist midagi ära ei tõesta ja ka teemasid oli rohkem kui paar-kolm. Midagi lausa „elumuutvat“ seal ei olnud. Aga huvitav oli, mõtlema pani ja samas ei rünnatud igava akadeemilise targutamisega, vaid räägiti lihtsas kõnepruugis „tead, ma arvan“ „kas sa oled tundnud“ jne. 
Kõmmutamist pole, liigutavat romantikat pole, nalja pole. Meelelahutust siit ärge otsige. Head taustamuusikat on, nagu animatsioonidega enamasti kipub olema, aga et teksti oli palju, siis selleks ka eriti ruumi ei jäänud.
Animatsioon ise oli geniaalne. Lihtsa stiili läbi ülihea väljendusrikkus. Midagi sellist võib näha kuuekümnendate raamatuillustratsioonides. Elamus!

8/10

Drive Angry (2011)

    Naised ja lapsed eksisteerivad selleks, et mehed saaksid omavahelistele taplustele õilsuse varjundit anda. Sest kui mees nikub, lakub ja tapab samaaegselt, siis mingit pereisa püha kättemaksu ma seal ei usu. Aga märuli teemaks kõlbab. 
 Fichtneri tegelane oli vahva, visuaalefektid enam-vähem, muu oli kõike muud kui värske. Võib-olla 3D puhul kinos oleks rohkem kiitnud, aga kahtlen.

5/10

Neljapäev, 26. mai 2011

Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta (2011)

     Ütlen ausalt, ei taipa, mille eest seda filmi materdatakse. Kas peale "Siin me oleme" tüüpi naljade meil muud üldse ei mõisteta? Muidugi, sellise seinast seina lajatamise käigus võis igaüks mingit imelikku hetke tunda, aga üldplaanis täpselt selline piitsutav huumor nagu Tolk ja Maimik alati on teinud. Pluss see traagika, mida ilmselt kõige nooremad ei taba...
    Kinokunsti marmorriiulile seda ei panda, aga seda pole ka tahetud. Peale nelja aastat esimene Eesti film, mis tuju heaks tegi.

7/10

Young People Fucking (2007)

Tuju olnuks tegelikult muuks, aga et see oli lühike ja ammu plaadil vedelemas, võtsin lõpuks ette, sest kui metsa selline teema ikka tuju ajada saab.
Kuagil oli lugeda, et film on seksist, aga suurt ei rohkemast. Nii on ka. 6 vaatust, 5,5 paari. Et vaid igav sahmimine ei oleks, siis on kõigil omad kiiksud või suisa probleemid. Kohati päris hea tekstiga, aga see on juba maitses ja ridade vahelt lugemises kinni. Pretensioonitu, harilik komöödia, samas mingi hetk avameelsemgi kui mõni telesaade, kus suure suuga asutakse lahkama ’Aga kui palju me õigupoolest teame seksist, bla-bla-blaa...’
  6,5/10

Esmaspäev, 23. mai 2011

Kill the Irishman (2011)

   Tõsielusündmuste põhjal kirjutatud lugu mehest, keda maffia tappa ei suutnud. Nii oli kusagil üks reklaamlause. Tegelikult muidugi kogu film sellest ei koosne, kuidas maffia ühte meest taga ajab. Räägitakse suts tema lapsepõlvest ja siis umbes seitsme aasta pikkune periood täismehe ajast, mis on pehmeltöeldes huvitav. Mille kõigega üks mees ei tegelenud – lihttööline, ametiühinguliider, kriminaalkurjategija, maffia käsilane jpm.
    Hoolimata mitmetest holliwoodlikest võtetest, oli see minu jaoks üks tugev filmielamus. Mitte ainult eluloofilmi tõttu – pole ühtki neist puhta kullana võtnud, ikka panevad tegijad midagi omalt poolt juurde, mis asja „veel paremaks“ teeb.J Lisaks põnevale stoorile on põhirosin peategelase ehe mäng ja tegelikult on kogu värki suudetud ühtse tervikuna koos hoida, midagi lausa logisema ei ole jäetud. Jätkub paugutamist ja pommitamist, neile, kel selle järgi isu ja omapärane on selle suhtkarmi filmi juures see lõbusapoolne muusikavalik. Hoidis ära päris musta meeleolu tekkimise ja haakus peategelase enda optimismiga.
 (Val Kilmer on paksuks läinud   :P)
   Soovitan!
8/10

Pühapäev, 22. mai 2011

The Ice Harvest (2005)

Krimikomöödia.

Kaks tüüpi panevad ühe mehe bossilt 2 milli pihta. Ja nagu suurte rahade puhul ikka, tuleb mängu pettus ja topeltpettus ja igasugu jamasid. Pealegi kui on tegu maffiaga, stripiklubi omanikega jne.
Püüan tasapisi kõik Cusacki tegemised ära vaadata ja vahel on hirm sekka pettuda ka, aga seekord ei olnud see. Oli nõks üle keskmise, täpselt žanrimääratlusse mahtuv – olemas nii krimi pool kui huumori pool. Natuke tragikoomilised olid need naljad, aga krimka peabki traagiline olema.
 Cusack ise oli ikka kõvasti üle keskmise, nagu tal kombeks. Lisaks Billy Bob Thornton, Oliver Platt, Mike Starr jpt. Kui see žanr meeldib, siis võib listi pista.

7,5/10

Laupäev, 21. mai 2011

Sennentuntschi (2010)

  Harvanähtavalt südamlik politseinik, natuke Malmsteni moodi. Ja harvanähtavalt usupime ja õel külarahvas, kui aastaarvu veel silmas pidada. (1975).
Pool filmi see asi mulle ei meeldinud. Isegi edasilükkamist tulevikku kaalusin. Igasugu haldjatest alates ja millega iganes jätkates – pole minu teema lihtsalt. Ja ei plaaninud siia ka märget maha jätta. Aga viimases kolmandikus võttis asi sellise pöörde, et ma hakkasin seda filmi nautima. Õigemini mitte niivõrd sündmused ei pööranud, vaid stoori loogika. Oli tõesti põnev ja mõnus, nagu Trash pikemalt kirjutas. (varsti hakkan sedamoodi veel horre ja vampiirikaid ka vaatama; mis küll saab nii)
     [Aga Wiki ütleb, et absint hallukatekitajana on müüt.]

Reede, 20. mai 2011

The Man from Nowhere (2010)

Ajeossi
     Üsna selline vehkimine ja veristamine, mida Koreast oodata. Salapärane mees, militaarse minevikuga eriüksuslane, kelle toimik on lukus, tuleb kui must rüütel ja hakkab pahadel nahku kinni taguma.
   Normaalne aktsioon, aga mulje rikkus see ninnu-nännutamine ära, liialt üritati õrnemale vaatajale klimpi kurku saada.
                          7/10

Reede, 13. mai 2011

Неадекватные люди (2010)

Oli mõte idanaabritega nats vahet pidada, aga ikka sattus üks ette. Ja ei kahetse J
Dialoogiga on tõsist tööd tehtud. Kohati ehk mitte kõige õnnestunumad naljad, aga sealsamas jälle vägagi nutikad. Parem oleks vene keelt osata, aga tiitrid on ka saadaval. Mingi tunni möödudes see pärlendamine ja killurebimine veidi vaibub ja püütakse mõtlikumat nooti sisse tuua, aga jälgitav igati lõpuni välja. Sellise mõnusa fiilinguga film. Stoori kohta midagi spoilerdada ei oskagi - üks mees on oma eneseleidmistes uut rada proovimas, aga kohtab aina selliseid inimesi... aga ega ta ise ka parem pole...
 Küll puhtalt meelelahutuse kategooriast film, aga tehtud nii, et kavatsen Roman Karimovi nimel edaspidi silma peal hoida.


.7,5/10

The Falcon and the Snowman (1985)

/krd blogger oma hooldustöödega - postid kadunud, kommid kadunud, hakka aga otsast pihta.../


Kaks lapsepõlvest saati parimat sõpra, üks on narkodiiler, teine töötab mingis riigiasutuses salajaste dokumentide osakonnas vms. Dokumente lähemalt silmitsedes saab noorhärra aimu, milliseid mahhinatsioone kulisside taga tegelikult toimetatakse, kuidas teiste riikide siseasjadesse sekkutakse ja sündmusi endale (USA siis) sobivas suunas mõjutatakse. Kerge šokk või nii. Ja protesti märgiks otsustab ta tema käes olevat inffi rahaks tegema hakata. Tema hangib info, müügitöö jääb sõber narkoärikale. (kusjuures pärit on mõlemad noormehed väga korralikest peredest)
     Rõõsknoorte nägudega Timothy Hutton ja Sean Penn. Lisaks David Suchet ja mõni tuttav tüüp veel.
 Aga et see luftivend-narkopoiss on ise ka sõltlane, siis on selge, et hakkab jamasid tulema. Läheb teine sinna, kuhu oli keelatud, räägib välja, mida ei lubatud rääkida ja kui asi sitaks keerab, kisub ka teisi jamasse. Asi toimub seitsmekümnendate keskel, teles käsitletakse Watergate keissi ja antakse muidu päris hea ülevaade ajastu poliitilisest taustast ja meeleoludest.
     Tänud Trashile filmini juhatamise eest. Olen ise üsna nii Penni austaja, aga kõiki ta asju pole jaksanud läbi närida. Ma päris nii palju humoorikat ei leidnud, aga kohati absurdne, sürr ja tragikoomiline oli küll.
Kui mõelda, et lugu on tõsielusündmuste pealt tehtud, siis on ikka päris pöörane, mida Sean Penni tegelane kõik ette võttis. Kuni selleni, et Vene saatkonnale 5-kilost heroiinitehingut pakkuda.  J
Lõpplahendus oli selline, nagu reaalis sarnastel puhkudel ikka.
 Midagi nagu ei logisenud. Väga head esitused, eriti Penn ja Suchet, aga kõik teised ja muud momendid oli ka ok. Tasub järgi kaeda!

8/10

Esmaspäev, 9. mai 2011

Однажды в провинции (2008)

Once Upon a Time in the Provinces

Võtsin ette vaid selleks, et siin teeb Julia Peresild väidetavalt seni ainsa peaosa; „Kray“ vaatamisest jäi teine meeldivalt meelde (ja kui peaosa see nüüd oli, võib ka küsida - kaks teist keskset tegelast olid samavõrd esiplaanil).
Muljed, kui 75% oli vaadatud: Igav stsenaarium, algaja kirjutatud dialoog ja selle tuim esitus. Märkimisväärselt polnud ka kogu pundi kokkumängu, vastastikust keemiat, mida enamasti vene filmides ikka rohkem jätkub. Nats tüütu oli see pidev kiun ja lärm,  õiendamine ja kaklemine. Kui ammu pole vene õhustikku nuusutanud, siis võib täitsa soovitada, aga juhtumisi olen viimasel ajal õige mitu vene filmi ära vaadanud ja kuidagi mõõt hakkas täis saama.
 Ent siis keeras film viimases veerandis päris kreisuks kätte. (naised, ma ütlen :P) Ainult liiga vähe oli aega järele jäänud ja natuke liiga ruttu tõmmati otsad kokku. Seda päris pöörast osa oleks ehk võinud pikemaks kirjutada. Ja lõpplahendus polnud minu maitse.
Film ühtvalu ülekeevatest emotsioonidest kusagil Venemaa urkas.

YouTube’s on üsna mitu trailerit leida.
7/10

Pühapäev, 8. mai 2011

Laupäev, 7. mai 2011

Край (2010)

1945. aasta sügis. Kaugesse Siberi külla nimega Krai asub elama rindemees Ignat. Igati tubli võitleja, ordenid rinnas ja puha, ainult sõjas kõvasti põrutada saanud. Ja külaelanikud on 99% asumisele saadetud rahvavaenlased. Paras anarhia. Mingid ühised tööd nagu on, aga põhimõtteliselt võiks igaüks soovi korral ka vilistades ja kõrge kaarega..., sest kõigil on sõjahaavad alles värsked, hingeelu sassis ja Nõukogude võimu kehastab koha peal ainult üks inimene, selgi vaid vasak käsi alles...

Üksjagu juba kiita saanud film. Mitmeid pentsikuid ja huvitaqvaid momente oli, aga spoilerdada ei taha. Jutustus segastest aegadest ja inimestest. Stahhanovlikust vene hingest ja kehast. (Nats tüütu see „vees ei põle, tules ei upu“ geroism, kuigi ammu pole analoogset näinud, aga ju ei saa neljakümnendatest ilma selleta filmi teha.) Näpuotsaga harilikku vene huumorit. Sigimismänge, nagu ikka siis, kui naisi on rohkem kui mehi. Ilmselgelt ka satiiri toonase ühiskonna korra pihta, aga mitte väga lõikavalt.
Kohati tekkis tunne, nagu oleks Siberiaadist miskit malli võtta püütud. Kui seal oli Igavene Taat, siis siin oli sarnasteks läbivateks sümboliteks karu, elav surnu ja tegelane F, kes ükskord tuleb ja siis...
Masinate duelli on varemgi nähtud, aga mitte sellises vormis ja koguses. Rong oli samuti sümbol!
Aga kaasa elama pani. Dekoratsioonide ja miljöö poolest üsna tip-top, kuigi enamus puhvaikasid olid stuudiolikult puhtad, aga aitab norimisest.
Eesti saab korraks mainitud. Eesti juurtega näitleja teeb kaasa. (Rollidest kedagi eraldi esile ei tõstakski, ükski ei jooksnud lati alt läbi.) Mõtlema jäin, et kas Aleksandr Baširovil mõni positiivne roll ka kunagi olnud on. Peaks tuulama...
Ja lõpetus meeldis mulle! Šedööver just pole, aga igati vaadatav!

7,5/10

Neljapäev, 5. mai 2011

The Way Back (2010)

Olles juba kolme arvustust lugenud, kõik sellised laitmakippuvad, ei plaaninud ma ometi sellele kuluvat aega muuks tarvitada. Sellised palad tuleb ikka ära vaadata.

 Karme tingimusi oli päris hästi kujutatud, nii külmas kui palavas. Kartsin, et tuleb selline mütsiga löömine, nagu vahel on olnud, Clive Owen Tšetšeenias vms., kus minnakse nagu mängeldes, poljuška-polje, sest paar püssipauku ja lumehanged ei tee mehele ju midagi.
 Mind ei häirinud, et üht paika näidati nii palju, teist nii vähe, ega sellest kümneosalist BBC dokki ka teha saanud, aga laitmist leiaks. Totraid apse oli – mehed hullu ilmaga surnuks külmumas, pikali kukkumas, aga valvuril terasrelv paljas käes. (Eks ta raske ole käpikuga päästikule vajutada J). Siis juba mainitud tervislik väljanägemine laagri tingimustes jms. Vene keelega on alati amidel jama. Ma tean, et USA-s on väga palju venelasi ja nende seas ka näitlejaid, aga kas need on filmitegijatele liialt kallid või ei huvita neid üldse, silmas pidades peamiselt Ameerika publikut... Oli seekord paar korda ka päris korralikku vene keelt kuulda, aga seda hullemalt kõlas mõni teine. Teinud siis kogu asi inglise keeles, nagu enamus dialoogi oli.
Nõus, et peale Mongoolia piiri läks asi veidi käest ära. Ei ole ma Šalamovit lugenud, ei tea, kas neiu oli väljamõeldis vms, aga kogu lugu tundus ’real story’ kohta siiski natuke uskumatu. Olles juba kurnatud, katkiste jalgadega ja mida kõike, minna peaaegu toidu ja veeta läbi kõrbe, mille lühim külg on 800 km...? Kamoon...Aga inimvõimetel pole piire ja kes olen mina, et seda väljamõeldiseks pidada.

     Osad tegelased ei olnud väga selgelt välja joonistunud. Kuue-seitsme inimesega ei oleks nagu kõrvalosi vaja, filmil jagus pikkust selleks küll.
     Aga Colin Farell tegi väga mõnusa rolli. Tundus teine vahepeal juba kuidagi üht sama hoogu rollist rolli kasutavat, aga seekord leidis (või leidis režissöör?) mingi uue varjundi. Reiting tõusis pügalakese.
 Kokkuvõttes oli vaadatav film. Suudeti jälgima panna, tahtmine oli lõppu teada saada, jne.

7/10

Kolmapäev, 4. mai 2011

Ne le dis à personne (2006)

Naine mõrvatakse, mees jääb teda aastateks leinama. Kaheksandal surma-aastapäeval saab mees oma naiselt e-maili. Üsna samal ajal hakkatakse meest kahtlustama rohkem kui ühes kuritöös.
Arvestades keskpäraste krimkade-thrillerite suurt hulka ja päris korralike harva esinemist, võiks täitsa üle keskmise hinnata. Oli aetud piisavalt keeruliseks, et suurt mitte ette aimata, samas ei mindud sellega nii kaugele, et järg käest kaoks. Mingi hetk hakkas tempo mõnes stseenis kustuma, midagi oli seal minu maitse jaoks tarbetult pikalt, aga ei hullu. Õige natuke häiris sarnasus igasugu Midsomerite ja Poirot’ lugudega, see country side või see aristokraatlik teema. Ju on see sealpool kandis nii lahutamatu elu osa, et peetakse loomulikuks see filmi panna, mulle tundub kuidagi otsituna. Klisheesid oli teisigi - ikka peab põgenemine kulgema turulettide vahelt ja restorani köökide kaudu jne jms.
Kui kaks tundi täis sai, leiti veel üheks knihviks võimalus. Igav ei olnud. Aga see päris-päris lõpp... no jah, las ta olla siis selline, kui midagi nutikamat ei leitud.

7,5/10

Red White & Blue (2010)

Tempo ja montaaži poolest täiesti tüüpiline indie-film. Süžee poolest – ikka päris korralik üllatus, kategooriast sõltumata!  Trash ütles õigesti, et mida vähem ette tead, seda paremini on vaadatav. Niipaljukest spoilerdan, et kui lugeda IMDb tutvustuse esimest paari rida, siis see pole kaugeltki kõik ega isegi mitte põhiline.
   Samuti peab nõustuma, et ääretult õnnestunud näitlejate valik on tehtud. Paremini ei kujutaks ettegi. Film üllatas sellega, kuidas ta üllatas. Lihtne on filmi pööret sisse tuua, aga millisel hetkel ja milline pööre, see nõuab oskust. Indie-filmide pluss on elulähedus, isegi kui vinti on üle keeratud. Kõik need Casablancad ja Tuulest viidud ja muud ’väärtfilmid’ on küll elulistel ja inimlikel teemadel, aga nad on kokku lõigatud mingil kuradima steriilsel moel, nii et isegi sõda lõhnab puudri järele. Aga see siin oskas end mingi valemiga mällu litsuda ja küsimustki ei tekkinud, kas plaadile panna või kustutada. Mõni film paneb sind...

    Helirada kiidan ka. Ja naistele (andestust, kõik vaprad feministid) igaks juhuks ei soovita.
8/10

Teisipäev, 3. mai 2011

Mr. Nobody (2009)

  Kusagil oli öeldud, et Belgia kõigi aegade kalleim film, IMDb annab tegijateks suisa neli riiki. Aga mitte suured numbrid ei tõmmanud mind, vaid eeskätt Jared Leto – istub mulle nii filmis kui muusikas.
  Esimene tund aega venis. Kohe täiega venis. Mõtlesin, et kui samas vaimus üle kahe tunni kestab, siis ei tea, kas jaksangi ühe hooga lõpuni. Aga keskpaigaks harjus ära ja tasapisi muutus selline heas mõttes soigumine isegi meeldivaks. Ja paar sellist isiklikku subjektiivset haakumist oli seoses teemadega, kuigi mitte nii ängistaval kombel. Lihtsalt huvipakkuva mõtteainena. Ja siis kui asi juba korrapärase tuksumise sisse sai ja selles mingit loogikat paistma hakkas, lõppes film ära...
  Ma möönan, et ilmselt seda ideed, mida tegijad sinna sisse ära peitsid, minu peake ei tabanud. Et elus on valikud, mis sageli on pöördumatud? Et kõik saab alguse lapsepõlvest? Et nii paljud inimesed on katki? Natuke liiga palju erinevaid teemasid oli segiläbi koos – uus arengutase tsivilisatsioonis, doktori ja ajakirjaniku vestlus vanataadiga, lapsepõlvemeenutused, peresuhted, hibernatsiooni tehnilised küsimused, kosmoselennud, dimensioonid, aja kulg universumis jne.

  Kuhu see suur raha on pandud, on filmis mitut puhku näha. Ja mis puudutab visuaalset poolt, kaamerat, näitlejatöid ja eriafekte, siis pole filmile midagi ette heita. Pigem kiita ja nagu mainitud, päris lõpus hakkas asi mulle juba täitsa meeldima, aga ma käsikirja siiski ei kiida. Ma saan aru, et segaduse külvamine on taotluslik, seda öeldi ka filmis välja, aga rohkem kui kahetunniselt kallilt filmilt ootaks enamt kui vaid „Kas me ei hämanud ägedalt?“ J Polnud see ju action/thriller ja ideed need eriefektid eriti edasi ei kandnud. Mindfuck filmideks valin ma pigem Slipstreami, Stir of Echoes jms hulgast..
  Ehk leian kunagi võimaluse uuesti vaadata ja siis mõjub tõhusamalt, aga täna saab hea lapse miinimumi: 7/10