Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Detsembrikuumus (2008)

Ma ei tea, miks ma nii harva Eesti filme vaatan, vaatamata asju on veel päris palju. Eks vist muu tundub põnevam.
 No kuidas sa, hing, kritiseerid meie oma filmi? See oleks nagu oma ema välimuse kritiseerimine. Ja kui sa veel loed, et see oli esitatud parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks ja kõik nii edasi.

 Ega ma ei ütlegi, et halb oli. Teada-tuntud detsembrimässust Tallinnas, 1924. Hea, et mingi rekonstruktsioon tehti. Mina, kes ma väga tõsist huvi ajaloo vastu ei tunne,( mulle andke aiva tänapäevaseid asju), olen üsna tänulik. Kuigi, nagu lugeda oli, jäeti katki just too Balti Jaama osa, kus olla need kõige põhilisemad lahingud tehtud. Aga olgu – märk maas. Kas nüüd just ajalooline suurfilm? Kelle jaoks? Mina aasta pärast suurt ei mäleta, paljusid teisi Eesti filme küll. Kui suure eelarve ja tegijate vaeva poolest, siis vabandust, aga mind see ei huvita. (telelavastus Wikmani poisid oli minu silmis palju suurem tükk. Ok, „suur“ on suhteline mõiste, jäägu see)

Kui meie tegijad ometi mõistaks, et jättes klišeed välja, ei jää film mitte vaesemaks vaid saab parem! Seekord oli neid tükki kolm vähemalt. Pildis, mitte sõnas. Ja audios ka – kust kuramus on ometi katkuna kõikide maade filmidesse levinud arusaam, et kui mees pihta saab või kõrgelt kukub, siis ta karjub falsetis?? Ma olen elus päris mitme õnnetuse juures viibinud ja kõik mehed on oma mehiste häältega röökinud…
Ent kaamera oli hea, põnevust oli. Kark oli hea ja Lutsepp on alati hea. Ja head huumorit oli ka rohkem kui kord. Kokkuvõttes hea. Tükkmaad parem kui paljud teised Eesti filmid. Aga halleluujat ma ei laula. Ja hinnet ka ei pane. 

Confessions

Kokuhaku (2010)
["Jaapanlaste "Klass", aga parem." - Jaan Ruus]


   IMDb ütleb, et see on psühholoogiline thriller, mis on üsna tõsi. Ja veel ütleb, et see on ühe leinava naise kättemaksu lugu, mida ta ka on, aga see pole kaugeltki kogu stoori. See kirjutaja oleks võinud kasvõi filmi pealkirjale mõelda. Siin on mitu kättemaksu, mitu leina ja palju-palju muud. Aimasin ka üsna varakult Dostojevski meelelaadi ja lõpuks ta ära mainitigi.

Kaamera tegi filmi! Montaaž ka muidugi. Algul arvasin, et üritatakse kohe esimesest hetkest vaataja tähelepanu huvitava liikumisega püüda, aga siis nägin, et see jätkub terve filmi. Ja ei muutunudki tüütavaks, kusjuures! Kui ka mingi väike hetk tekkis, et ’see peegel juba oli’ või ’pliiatsite kukkumine on liiga tavaline’, siis minut hiljem korvati see kuhjaga. Seda filmi teist või kolmandat korda vaadates võib vabalt tiitrid ja heli välja lükata, ikka on sama hea. (ma usun, pole veel proovinud). Muidugi pole vajadust heli maha keerata, soundiga on samuti kõik korras J

 Natuke andetu oli õpetajanna mäng. Lihtsalt seisis seal ja rääkis. Nagu Schwarzenegger - keha ja liikuv suu. Tema monoloogid oli ainsad venivad kohad filmis. Sellise „paus kannab“ asja jaoks peaks parem näitleja olema. Ning tema naer ja nutt viimases veerandis oli samuti üsna keskpärane.
 Aga kõik teised, nii täiskasvanud kui lapsed, olid tips-tops. Lapsed muidugi olid tunduvalt kraademad kui meie omad, eriti kui mõningane vanusevahe veel arvesse võtta. Sassi keeranud Naoki tundus küll pisut üle võimendatud, aga kes teab, kuidas keegi midagi talub…

 Aga lugu ise minu silmis on tegelikult sellest, et täiskasvanud ei mõista lapsi. Olgu Eestis või Jaapanis. Ma olen ise ammu-ammu täiskasvanu, mul on lapsed ja ma võin seda (ikka ja jälle imestades) päris kindlalt öelda. Kui täiskasvanutega omavahel suheldes veel kuidagi saadakse hakkama, siis lastega (olgu nad julmad ja raisus tüübid või nende kallid kuku-nunnukesed) lihtsalt keeratakse ära ja enamasti ei püütagi mõista. Sest täiskasvanu teab paremini, kuidas on õige. On ju, teab ju? Isegi seda, kuidas kätte maksta. (fuck!) Seepärast ei olegi võimalik, et lapsed muutuksid kellekski-millekski, ilma, et täiskasvanutel selles oma suur osa ei oleks.

    Ja erinevalt meie "Klassist" (kogu lugupidamise juures, mulle meeldis too film, eriti lõpp) juleti siin põhjusi näha rohkem kui ühes-kahes kohas.
9,5/10

Pühapäev, 30. jaanuar 2011

Winters Bone (2010)

      Kes tahab pikemalt lugeda, siis siin blogis on piisavalt lahti kirjutatud ja ma olen temaga 95 prossa nõus; ise ei viitsi nii pikalt seletada. Ka olen Broz Titoga nõus, et kantrit oli natuke liiga palju; oleks muid lahendusi ka olnud.
     Aga muidu kiidan. Südamlikkuse eest ja maaläheduse eest ja tüüpide eheduse eest. Näitemängu etendamise tunnet ei olnud. Hea meelega soovitaks mõnele vingatsile, kes armastab linti kedrata, et Laar on Eesti maaelu põhja lasknud ja mis me, vaesekesed, nüüd peame siin tegema. Aga vaevalt neile see rohkem mõjuks kui nälgivatest neegritest rääkimine. Igal juhul - kui meie arstid lähevad Euroopasse ja bussijuhid Soome ja mafioosnikud Marbellasse, siis ma pole eriti kindel, et meie talunikud pärast seda filmi nii väga Montanasse minna tahavad J

      Üheksat, nagu paljudelt teistelt, minu käest ei saa. Ma ei teagi, mis ma juurde oleks tahtnud, aga lihtsalt... lausa püsti tõusta ja plaksutada, nagu näiteks Steam of Life või veel mõne puhul, seekord ei tahtnud. Aga hea film kindlasti!
8/10

Blue Valentine (2010)

    See on midagi umbkaudu nagu Revolutionary Road, aga mitte nii intensiivne ja rõhud on mujal.
Näitsikul on midagi viga, aga ta ei tea, mis. Ta tahaks midagi, aga ta ei tea, mida. Keegi ei tea, sest ta ei räägi ka. Sest mis sa räägid, kui ise ka ei tea. Lause „I don’t know“ kõlas ikka päris palju kordi. Lugu sellest, kuidas küll kõik nii rappa võib keerata, kui ometi algas nii armsaste.
Venis natuke. Need lõigud koeraga oleks vabalt võinud välja jätta, oleks 10 minutit lühem saanud ja juba parem, aga sellest saadi hea algus filmile ja ma kujutan ette, et ameeriklaste maitse järgi teema…
Miks sellist segaduses hingega tüdrukut, kes ka näolapilt mingi miss Universum ei ole, kolm erinevat meest endale igatsesid, see jäi ka ähmaseks.

Ryan Gosling... Mul oli kahju, et ta kord nõustus mängima maailma ühes igavaimas tatilöristamisfilmis The Notebook (üks film on sellest veel igavam, õnneks ilma temata J ), aga ta oli ka seal tubli. Nüüd on ta küpsem. Nii füüsilises kui kunstilises mõttes. Ja siin filmis on mõlemad, nii Gosling kui Williams suurepärased. Üksi selle pärast võib filmi vaadata. Ja lõpp jäeti niimoodi natuke lahtiseks, see oli ka hea lüke.
Aga muidu…nutuka kohta ok.
6,5/10 ehk…
- - - - 


 Ma pean pingutama, et selliseid asju vaadata, aga uudishimu, raip, vahel ei anna asu ja siis juhtub.
Sisu: paaritumismängud isaste ja emaste vahel. Ja sellest, kuidas nad nuuksuvad, kui jupp aega sugu teha ei saa. Kui sellised filmid kinos raha sisse toovad, siis ma saan aru, miks neid tehakse, muidu mitte.


Reede, 28. jaanuar 2011

Cyrus (2010)

 Päris nutikas komöödia. Või – pool filmi oli komöödia, teine pool mitte nii väga. 
Lahutatud mees kohtab peol vallalist naist, tekib säde jne. Kõik on ok, ainult et neisel on ka poeg. Selline täiskasvanud. Niivõrd kuivõrd...
     See, kuidas oli edasi antud inimlikku kohmakust, rabedust, kimbatust suhtlemistes, nagu me kõik ju mingi hetk oleme saamatud või vähemasti pabinas, see oli väga elutruu. Hiljem lugesin Soprano blogist, et  suuremjagu dialoogi olevat olnud impro. See selgitab mõndagi, aga ei kahanda asja väärtust, pigem vastupidi. Tubli lüke tegijatelt.

   Ja siis teine poolaeg – mängu astub Cyrus. Sadades ja tuhandetes peredes ette tulnud olukord, ma usun. Ikka loovad lahutatud inimesed ka suhteid ja neil on eelmisest oma „pärandus“ kaasa võtta. Kus on sellest rohkem pinget, kus vähem. Aga siin bullitakse vaataja alguses ära, et elu on tõeline roosiaed. Kaks inimest leidsid teineteist ja selle üle on kõigil teistel ka suur heameel. J
    John C Reilly mulle eriti pole meeldinud, aga nüüd oli juba täitsa talutav. Marisa Tomei on alati nunnu. Aga Jonah Hill nimiosas tegi puhta vuugi! Mega! Mäletan teda varem ka kusagilt komöödiatest, aga täitsa võiks tõsiemaid asju ette võtta. (varsti jätan endast mulje kui komöödiate vihkajast, aga tegelikult on asi vastupidi)
7,5/10

Boy A (2007)

   Lugu noormehest, kes on äsja vabanenud vanglast, kus ta istus lapsena sooritatud kuriteo eest. Uus identiteet, uus kodu, hooldaja-järelvalvaja jne. Ja kuidas ta elu siis kulgema hakkab…
  Filmist ei oskagi eriti midagi rääkida, või õigemini ei taha. Kurvapoolne film, valusad teemad. Päris ok muusika, peale peaosalise veel teisi sümpaatseid tegelasi jne.



 Andrew Garfield on veel parem kui ma seni arvasin! No lihtsalt… Ja ma ei pea siin üldsegi silmas neid ahastavaid hetki, mida jagus nii siia kui „Never Let Me Go“ osatäitmisse. Võtke või näiteks see stseen, kus ta esimest korda valge vaalaga kohtub või kui vanamammi ta rongis üles äratab. Võrratu mäng! Ja ma lihtsalt ei saa aru, kus on režissööride silmad, sest praegu on silmapiiril ainult mingi Spiderman! What next? Vahtkummist mask pähe ja teletupsu mängima?? Arumaivõi…

Neljapäev, 27. jaanuar 2011

Army of Darkness (1992)

   Ma ei tea, kas see oli nüüd ikka see film, mida Jaanus soovitas, aga ajas rändamisega pole seal küll kuigi palju pistmist.

    Kutt lõikab omal mootorsaega käe maha ja hüüab „Oo jee!“
Komöödia? Oh, kui oleks siis…
     Sisu võiks olla näiteks, et „Gulliver Prostokvašinos politseiakadeemiasse kilplasi värbamas“, peaosas Jim Carrey hale teisik, lavastajaks keegi eestlasest rahvatantsu pedagoog, keda juhendaks narkolepsia viimase staadiumi all kannatav Uwe Boll, käsikirja asemel näpus Nürnbergi tribunali raport. Ehk annab umbkaudu aimu toimuvast.

  Kohutavalt mõttetu jant! Süžeeliini igasugust puudumist püütakse korvata sellega, et on kõikmõeldavatest erinevatest olenditest, nägudest ja tegudest (alates ora persse sorkamisest kuni ühe konkreetse kaupluseketi reklaamimiseni) suur pajatäis segaputru kokku keeratud. See on halb film ükskõik millises kategoorias, olgu ulme, komöödia, must huumor või camp.
Üks punkt grimmi, üks üritamise eest.
2/10

Never Let Me Go (2010)

Ühes blogis kurdeti, et filmis oli see sci-fi pool liiga unarusse jäetud ja keskenduti liialt tegelaste omavahelistele suhetele. Minu meelest oli mõlemat parasjagu. Ma sain selle intrigeeriva teema nagunii kauba peale – mitte kusagil, isegi IMDb-s polnud keegi spoilerdanud ja ma olin puhtalt Andrew Garfieldi pärast valmis alla neelama lihtsalt ühe noorte inimeste õnnetu armastuse loo, mis palju kiita saanud.
(See taustateema iseenesest oli muidugi huvitav ja liigutav, jättis õhku mitu küsimust, aga vaevalt ma kusagilt raamatut üles otsima hakkan, las jääb nii nagu oli.)

Film tervikuna küll liigutas, aga midagi nii väga läbi ka ei raputanud. Pani õeluse ja julmuse üle (jälle kord) mõtlema. Kurb film. Kõige tugevam oli asja juures ikkagi näitlejate mäng. Ja Garfield oli selles asjas omakorda kõige tugevam lüli. Hoolimata mõne teise suuremast tuntusest ja kogemusest.
Natuke häiris, et grimmiga nii vähe vaeva oli nähtud – kümne aastaga inimene ikka muutub ka, Mulligani juures polnud kohe üldse midagi tehtud. Aga mis ma norin, ma pole juba paar aastat kohanud filmi, kus poleks möödapanekuid või suisa „hole in the plot“.

Shanghai (2010)

       Neljakümnendate algus, mõned päevad enne Pearl Harbori. USA miski luuraja või eriteenistuse mees läheb Shanghaisse, et hätta jäänud sõber ära päästa. Shanghai on ainus Hiina osa, mis jaapanlaste poolt veel okupeerimata. Linn on jaotunud tsoonideks jaapanlaste, sakslaste, prantslaste inglaste ja kelle kõigi vahel veel. Kõik teavad, et ülevõtmine jaapanlaste poolt on vaid aja küsimus. Ja pole üksmeelt ka ühe sama rahva piires. Tüüpiline spioonilugu, kus ei tea, keda usaldada, keda mitte jne. Piisavalt lihtne, et aru saada ja mitte liialt lame, nagu paljudes teistes filmides, kus USA ja Jaapan ühte patta on pandud.


     Ajalooline õhustik on (kuigi mind ei olnud tookord seal J ) üsna ehe tekitatud. Ikka päris vaeva on nähtud, et usutav linnapilt ja muud paigad valmis ehitada.
     John Cusack on mees, kelle tegemised ma alati ära vaatan, olgu teema milline tahes. Ken Watanabe-t oli suur heameel jälle näha. Tema on minu jaoks suurem nimi kui Li Gong või Yun-Fat Chow, kuigi igasugu lehtedel märgiti ära just neid.

     Ja ometi jäi miskit minu jaoks natuke puudu. Ma ei tea, mida või miks ma eelnevalt ootasin. Võib-olla midagi karmimat, kuigi ma vägivalda ei naudi, võib-olla midagi uut, mida üldse veel näinud pole. Seda romantika liini oli minu jaoks natuke liiga palju. Aga kui filmi eesmärk oligi võimalikult realistlikult toda segast olukorda kirjeldada, siis on film oma ülesande igati täitnud.
  7,5/10

Torso (1973)

         I corpi presentano tracce di violenza carnale

        Kogemata komistasin sellise asja otsa ja tekkis tahtmine seitsmekümnendate õhustikku mekkida. Ja üsna täpselt seda ma ka sain. Kõik need lokkis peaga kutid,  nailon-tagid või läikivad dressipluusid, mis iganes nende nimi on, teksaülikonnad, laiad püksisääred, siidrätid meestel kaelas, miniseelikud, mootorrattad, hipinduse viimane järelkaja jne. Kui seda kusagilt otsima minna, siis tundub Itaalia just õige koht. Pluss kaunid vaated ja kohati täitsa kaunid piigad. J

        See hirmsam teema, mis nagu filmile žanri tekitama peaks… see oli muidugi oma ajastu laps. Üsna pentsik on kohati nii rabedat esitust vaadata, kuidas naised hirmunult karjatades kahe käega peast haaravad (vaata treilerit nt), kuidas veri on vaarikamahla värvi jne. See pole muidugi üldistav laitus, itaallastelt on ka sellest ajast ja varasemastki üsna tõsiseid teostusi letti lüüa, aga lihtsalt seekord, kuidas tegijad ka ei pingutanud, ma sain sealt vaid vormi, sisu mitte. Aga muud ei tahtnudki.




Kolmapäev, 26. jaanuar 2011

The Road (2009)

http://www.imdb.com/title/tt0898367/

  Lükkasin pikka aega edasi, nüüd võtsin lõpuks ette. Miskipärast ootasin hullemat raju, aga sobis nii ka.
Näitlejad kõik head, teema huvitav ja südamlik (nagunii on kõik näinud, ei  hakka sisu kirjeldama). Taustad, dekoratsioonid ka igati ok. Isegi väga head. Ainult muusikat ei peaks Nick Cave filmidele tegema.
7/10

Teisipäev, 25. jaanuar 2011

I Spit on Your Grave: Unrated (2010)

Ma pole sedalaadi filmide sihtgrupiks, aga teatud põhjustel ma endale sellist vaheldust lubasin ja arvan, et ilmselt igasugu horrifännide jaoks on see üle keskmise film küll.
.
Tütarlaps rendib üksiku metsamaja, et vaikuses ja rahus kirjatööd teha. Aga kohalik bande, kelle seas ka sheriff, leiab otsitud ettekäänetel võimaliku olevat teda vägistada, kolkida jne. Kui ta kuidagiviisi sellest eluga pääseb, tuleb ta umbes kuu aja pärast tagasi ja asub kätte maksma. Julmalt ja põhjalikult.

Tüübid olid sobilikud valitud, enam-vähem usutavad ka. Ainult tütarlaps ei olnud teises pooles, kui kätte maksma hakkas, eriti veenev. Võib-olla sellistes filmides ei keskendutagi eriti näitlemisele, rõhutakse rohkem räigetele kaadritele, aga minu meelest oleks pärast sellist läbielamist temas ikka palju rohkem viha pidanud olema. Oli aga üks täiesti rahulik ilmetu nägu. Isegi mitte karmist elust tekkinud tuimust mitte. Lihtsalt nagu…õpetaja loeks klassile tähestikku ette…
 Visuaalselt üsna karm, aga sisu ja põnevuse poolest täielik jama. Püüan edaspidi mitte oma aega säärase kraami peale raisata...

The Time Machine (2002)

Kusagilt lugesin, et pidi olema üks paremaid ajas rändamise teemalisi filme, nii sai ette võetudki.
Mees ehitab ajamasina ja kui soovitud tulemust, et minevikus nihu läinud asju parandada, saavutada ei õnnestu, siis liigub hoopis 800 000 aastat tulevikku.
Pool filmi mõtlesin, et no ligi miljon aastat, võiks ikka inimesega antropoloogiliselt ka midagi selle aja peale muutunud olla – täitsa samasugused kui meie – aga siis ikka tuli ka - teine rass veel.

 Teema oli pisut niru järjepidevusega. Alguses see minevikku sopsamine, siis tulevikus põgus tutvumine eluga, siis madinad ja selgitused, et selline me elu ongi. Siis see lühikurss ajaloost mingi hologramm-tüübiga (kahel korral!) Siis mingi päästemissioon ja sigri-migri mäsu ajamasinaga ja kokkuvõttes nagu läbivat liini ei olnudki.Puurid-võred olid nii suurte aukudega, et neist oleks saanud läbi pugeda ja see, et püüti enne lõppu mingit filosoofilist pointi anda a la „ära püüa minevikku muuta“ vms, see ei tulnud ka suure sõnumina esile. Kohati oli teostus selline, et paigutaks filmi kaheksakümnendatesse.

Aga taustad-dekoratsioonid olid head. Meenutas mitut puhku Waterworldi. Kähmlusstseenid olid kärmed ja huvitavad, need kollid liikusid hästi ja see liivaauku kadumine oli ka efektne.
 Ja siis veel see memento-kutt ning Jeremy Irons suht harvanähtavalt õelas rollis J
Lõpp oli ka hea. Aga kokkuvõttes siiski tavaline meelelahutus.
Mitte rokem kui 6/10

Esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Of Gods and Men

"Des hommes et des dieux" (2010)


Selline väga aeglaselt kulgev kahetunnine film. Kaheksa Prantsusmaalt pärit munka on Alzeerias ühes vaeses külakeses misjonil. Mingil hetkel hakkab ümbruskonda üks islami äärmusrühmitus terroriseerima, lõigatakse kõrisid läbi jne. Mungad hakkavad aru pidama, kas peaks äkki ära Prantsusmaale pagema.

 Siis jõuavad mujaheedid ka nende kloostrisse. Vaja on haavatule arstiabi. Kas aidata mõrtsukaid ravida?
   Rasked otsused. Nad on nagu kolme tule vahel – islamistid märatsevad ringi, kohalik sõjavägi kahtlustab munki nende aitamises, lisaks veel külarahvas, kel pole just palju, kelle või mille peale loota ja toetuda. Arstina praktiseeriv munk, kes ise on põdur, peab vastu võtma 150 visiiti päevas. Uuesti pannakse hääletusele, kas jääda või minna…

   Sisu ju on, ma ei ütle, et mul suisa igav oli, aga asi venis ikka. Muusika, mis aeg-ajalt vahele oli sätitud, on analoogsetes filmides ka parem olnud. Ja siis – Ma saan aru, et tõsielusündmuste põhjal, aga  - munkade liider, (kelle nimi on Christian, muide) tunneb enda nagu natuke Kristusena. Armulaua ajal (selline kombetalitus Püha Õhtusöömaaja mälestuseks) tuleb talle vesi silma. Ta tunneb liidrina end vastutavana, et otsus paigalejäämise poole kaldus. Mõni aeg varem käib filmist läbi stseen, mis üsna üheselt Ketsemani meenutab. See oleks olemata võinud olla.

Siin-seal on öeldud, et kvaliteetkino. Eks ilmas peab olema filme igasugusele maitsele. Aga mul on kahju, et filmi lõpuks mul ei olnud neist eriti kahju.Oleks nagu lihtsalt mingi pikk teleuudis olnud, et kuskil juhtus kellegagi midagi...

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Peepli [Live] (2010)

  Paari erandiga ( Monsoon Wedding (2001) ja Rang De Basanti (2006) ) pole ma India kinost seni eriti midagi leidnud. Kui kellelgi on soovitusi, andku tulla. Aga info selle konkreetse filmi kohta oli sellises teemas, et tekkis isu näha.

  Kaks külatola, kel raha pole ja lisaks on nende talumajapidamine haamri alla läinud, kuulevad kusagilt, et kui inimene sooritab enesetapu, saab tema pere 100 000 ruupiat kahjutasu või valuraha või kompensatsiooni vms. Piisavalt jabur juba alustuseks, eks J, aga see on alles algus. Keegi, kes vennakeste arutlemist pealt kuuleb, teeb sellest leheloo. Ajalehest lugedes leiab üks telejaam, et ta peab sellest saate tegema - kui jube on maal elu, võlgades mees peab end tapma - ehk isegi enesetapu lives peale saama jne, aga kuna info lekib, siis tekib konkurents, kes esimesena jaole saab. Kohale tormab trobikond telejaamu, lisaks kohalik politsei, kes (alguses) keelab midagi sellist teha ja veel pihuga igasugu kaubitsejaid ja uudishimulisi.

   Peale selle on parajasti käimas valimisperiood ja seda kasutab üks konkurent teise vastu ära, et vaadake, mis tal seal piirkonnas toimub ja lõpuks saab sellest üleriigiline teema - milliseid abiprogramme ja fonde meil selliseks puhuks olemas on, kuidas me sellest välja tuleme ja sellest saab omakorda meedia omale teemasid juurde jne. jne.

 Asi kerib aina pöördeid juurde. Oluliseks saab teema kajastamine massimeedias, kes millise nurga alt vaid materjali leiab: Kas ta tapab end ära? Ei tapa? Millest ta mõtleb? Kus ta on? Kas tema kaka on korras või mitte?
Mida teeb valitsus? Kes võidab valimised?

  Palju koloriitseid tüüpe ja külamaastikke, kuhu Lääne elustiil väe ja võimuga oma jaburustes sisse trügib. Satiiri valitsemis- ja valimisteemadel ning head muusikat ja lihtsat huumorit.
Esimene ettejuhtunud tsitaat IMDb kommentaaridest:
Bollywood is changing finally! Bigtime!!“
Näib, et nii on.