Reede, 31. detsember 2010

Aasta

   See oli sõprade ja sõpruse aasta. Minu arusaamu kõigutati seinast seina ja ma ei saanud vahepeal muud kui vaid oiata, põrgates ühest portest teise. Ja see kõik oli positiivne. Mis iganes nihu läks, oli minu süül.
Kõigile teistele - maani kummardus! Mina poleks niimoodi osanud...

Neljapäev, 30. detsember 2010

Silent Souls

   Ehk siis "Tsiitsitajad" või originaalis Овсянки
http://www.imdb.com/title/tt1693830/


   Ootused olid pisut üles krutitud, sest olin vastukäivaid muljeid lugenud.
Algas vaikselt ja rahulikult. Tavalised, lihtsad inimesed, troostitu külamaastik, kusagilt väga varasest lapsepõlvest mäletan ka selliseid pilte ja just vihmasajus; porine maastik on eriti…
Ja veel jõudsin mõelda,  kuna teksti oli üsna vähe, et ingliskeelne pealkiri on palju sobilikum, ei säutsuta siin suurt midagi.
   Aga siis hakati ikka kuhugi jõudma ka. Mitte, et mul esimene kolmandik igav oleks olnud – mulle meeldivad ka rahulikud filmid, meeldivad vene filmid ja mulle meeldivad lihtsad inimesed. Aga tasapisi paistis, et pole nii tavalised ühti ja ülemäära rahulik pole lugu ka.

    Korraks keeras kaamera natuke üle vindi dramaatiliseks, nagu mingis poistebändi videos,  see oli filmi kulminatsioonihetk nagunii, asja olemuse ja kaadris nähtava poolest, liikumine oli nati liiast. Aga see oli vaid hetkeks. Häid kaadreid oli ka, eriti too pikkade varjudega jää peal, kus hetkeks oli tunne, nagu oleks mingisse koomiksisse ümber hüpatud.
   Ma ootasin kogu aeg, millal mainitud linnud läbiva kujundina mängima hakkavad, aga seda ei tulnudki. Riivamisi oli alguses seos nimega ja siis seal lõpus.

   Siin puudutatakse mõningaid momente (nii sõnas kui pildis), mida ei kohta just igas filmis. Aga seda tehakse üsna napilt ja see iseenesest ei muuda filmi eriliseks. Ka ei jätnud see mulle mingit juurdemõtlemise kohta/tunnet/vajadust, et „mine-tea-mis-seal-kõik-veel tegelikult olla võis“.
Võiks ju näha veel ülemuse-alluva(te) omavaheliste suhete teemat, et mida peab tegema, mida mitte jne, (ja need isiklikud suhted tööpostil on alati keeruline värk, ennegi sellest hulga filme tehtud) aga mina leidsin sealt ennekõike hoolimise teema. Ja see oli küll rist-rästi ja hästi sisse kootud.
   Lõpp oli pisut ebaloogiline, aga mitte halb.
Film tervikuna? Ma kujutan ette, et kui teie elus pole mitme aasta pikkust suhet olnud, võib üsna leigeks jätta. (Ehkki mine tea, perekond kui selline on ikka igal inimesel olnud ja see on ka suhe.)  Ma ei plaksuta vaimustusest, aga mul on tunne, et ma vaatan ta paari kuu pärast uuesti üle.
------------


Paar lühimuljet veel. (säästupostid, nagu Soprano ütleb :D)

 "Red" (2010)
Nagu juba ühes teises blogis mainiti, Malkovich päästis filmi. J Ja tema nimel tasub nii mõndagi ära vaadata.

 "Zandalee"  (1991)
Polnud paha. Kenasid kaadreid ja normaalseid osatäitmisi. Selle filmi päästis see, et Cage polnud päris peaosas. Ma pole tema fänn, aga ma ei kirjuta seda õelusest. Seda nõksu võiks suurte staaridega sagedamini teha.

Esmaspäev, 27. detsember 2010

13

      http://www.imdb.com/title/tt0798817/
      Kust otsast nüüd alustadagi...
Ma tegin umbes kuu aega tagasi otsuse, et paar-kolm kuud thrillereid ja actioneid ei vaata, muidu korralikud asjad jäävadki nägemata, aga siis oli jälle selline hetk, et väga tõsieks asjaks polnud tuju ja nii ta läks.

   Ma ei vaadanud treilerit, ma ei teadnud mitte midagi ja Jason Stathami nime nähes olin ma tegelikult valmis järjekordseks transportööriks, aga ei olnud siiski päris see juhus. :) Esiteks - terve kari häid näitlejaid, pole mõtet üles lugeda, lingitage ise ja lugege.
   Teiseks - esimesed pool tundi ei saanud mitte midagi aru. Ülimalt edukas udutamine ja vaataja põnevuse kätte jätmine, toimib ilmselt kõigi peal, kui just mingi eriline hiromant ei ole. Natuke veel edasi ja ma hakkasin juba huvi tundma, kes see stsenarist võiks olla, sest see tundus ikka üle keskmise.

   Ma ei taha midagi sisust ära rääkida (nagu enamasti, ise ka spoilerdamist ei salli), aga nii üldsõnaliselt öeldes oli tegu karmi mänguga, point võiks ehk olla meie valikutest, nende tagajärgedest ja sellest, et vahel tagasiteed ei ole - teed valiku ja oled keset midagi, kus valikuid enam pole. Ja mis sa siis teed. Vedamisest ja mittevedamisest.

   Korralik thriller. Mul oli põnev. Nats kahju, et originaali esimesena ei osanud otsida. Ja seal oli midagi veel peale thrilleri...
   Michael Shannon mängis nauditava psycho rolli. "Runawaysis" oli ta ka selline ... mitte päris keskmine kodanik. Ja siis veel Mickey Rourke, 50 Cent ja kõik need teised, kes pikemalt, kes lühemalt.
    IMDb kommentaarides tehaks film täiega maha - liiga palju kõvasid nimesid tühijooksul "ära kasutatud", hale remake, uskumatult sant dialoog jne jne.
 Jah - dialoog oli olematu, nõus. Aga see oli ju thriller, kas seal pidid siis Shakespeare sonetid olema või?

   Hea kaamera oli. Alguses. Keskel enam nii väga muljet ei avaldanud, aga oli olemas. Soundtrack samamoodi. Algul pani kuulama, hiljem mitte.
    Päris hästi meeldis ... mis selle ameti nimi võiks olla... kunstnik-dekoraator-kujundaja? (Või on see tänapäeval operaatori ja režissööri vahel jagatud kohustus?) Ükskõik. Ühesõnaga selline läbiv värvigamma - pruunid toonid igal pool, olgu haigla, hotell, restoran, rong, korter. Aeti ühte liini lõpuni.

    Aga üle kõige selle, ilma, et ma ma midagi peale meelelahutuse üldse olin otsima läinud - ma avastasin selle režissööri! Olen terve elu Gruusia filme vaadanud ja uskunud ja ma olen ikka üsna kindel, et Gela Babluani nime saab veel kuulda ja lugeda. Ise kavatsen üles otsida nii selle filmi algvariandi kui ka "L'heritage", sest Sylvie Testud jäi juba kunagi ammu filmis 'La Captive' silma. Ja see teeb kokku juba kaks kõva nime. (jälle :P)
   Natuke ma küll järjekordselt lõpu peale urisesin, aga kui mõtlema hakata, siis "päris elus" oleks see võinud just täpselt nii ollagi. Miks siis mitte kogu selle hullumeelsuse peale selline maa peale tulek.

Esmaspäev, 20. detsember 2010

Dog Pound

   Ühes blogis räägiti Tsiitsitajatest, et kõik kriitikud kiidavad, aga teda, näed sa, jättis film liigutamata. Mul täpselt sama jutt, ainult et film on teine. Koerapuur"(2010)  siis. Kiidavad kriitikud, kiidavad vaatajad, mõnel on ta PÖFFI listis isegi number üheks küündinud.

   Äkki ma olen liiga palju selliseid filme näinud? Või olen liiga julm, et selline kraam ei loksuta? Äkki mu kolju pole küllalt aristokraatlikult välja arenenud, et asja tabada?
    Enda teada olen softy ja teema puudutab mind ka (kuigi ise pole üheski karistusasutuses viibinud), aga liigne selle teema vaatamine võib viga olla küll. Sest kui ma varemnähtu kõrvale  ka mõne oma tuttava kirjeldused liidan, siis on mul tunne, et ma jagan teemat rohkem kui selle filmi tegijad.

   Ma olen nõus, et ega liigselt ei peagi ekraanil vägivalda näitama, mõõdukalt saab ka. Aga kui ma mõtlema jään, mis selle filmi eesmärk oli, siis ma eriti kaugele oma mõtetega ei jõua.
Näidata sellise paiga elu-olu? Võtke „Oz“, venelaste „Zona“ 50 seeriat, lõpuks, miks mitte „Naerata ometi“  
       Näidata, kui ahastav on sellises paigas viibimine? Vabandage, „Midnight Express“ ja „Shawshank Redemption“ tegid seda tunduvalt mõjuvamalt. Voodis kolkimise stseen oli otsekui „Full Metal Jacketist“ maha kopitud. Too pole küll vanglafilm, aga mis see militaar-utšebkagi muud on kui samasooliste kinnipidamiskoht.

   Saabastest väljatõstmise stseen oli täiesti ebausutav. Mingit sellist venitatud rituaali ma praktikas ei usu. Inimesed, kes peavad end kõrgemaks ja tugevamaks, ei vaevu kuigi kaua sellistega leelotama, keda nad endast madalamaks peavad. Aga olgu. Ega’s filmitegijatele loomingulisust ka keelata saa, see polnud ju dokumentaal.
    Paar nalja oli, aga kui paluda mul mõnda kohta filmist tsiteerida, siis ausalt, ma ei mäleta, millest nad rääkisid. „Don’t fucking do it again!“ – See pole klišee?

    Meeldis ka üldse midagi?
Kahe peategelaste mäng oli suisa mällusööbivalt hea! Eriti Adam Butcherit tahaks edaspidi veel näha. Filmi lõpetamine meeldis. Rohkem kui poolte filmide puhul ma kiunun ja tänitan, et "Oehh… mis krd lõpp see selline jälle…" J

   Ja ikkagi. Minu jaoks üks täiesti tavaline film ja muud ei mitte midagi.

Reede, 17. detsember 2010

Harold and Maude

Harold and Maude (1971)

   Teadsin sõbra käest vaid, et filmis on üks noor ja üks vana, kes leiavad ühise keele ja meele, ja et on kohati omapärast huumorit. Mulle piisas. Püüan enamasti mitte liiga palju ette teada, ühest kiitusest küllalt. (vahel ka ühest laitusest, et asi vaatamata jätta)
    Kui kohe filmi alguses kõlas taustaks Cat Stevens, oli see minu jaoks märk, et midagi tavalist siit ei tule. Ja neid nalju tuli tunduvalt rohkem kui ’kohati’ ja mingi hetk ma isegi mõtlesin, et oleks võinud vähemaga piirduda (üksnes kvantiteedi mõttes, ei sisu ega teema poolest), aga nagu hiljem selgus, muretsesin asjata, mingiks kerglaseks palaganiks asi ei kujunenud. Minu jaoks.

Ei välista, et keegi mõtleb risti vastupidi. Aga miks ei võiks üks tõsine film olla lõbus ja elurõõmus? Kas ei ole mitte võllanalju armastavad inimesed need kõige elujaatavamad?
„It's best not to be too moral. You cheat yourself 
out of too much life. Aim above morality.“


    Poiss elab majas, kus üks tuba on suurem ja kallim kui mõne mehe kogu elamine, tema ema ostab talle uue Jaguari ainult seetõttu, et talle eelmine, poisi enda ostetud auto ei meeldinud. (Aga parima väikekodanliku atmosfääri tekitavad siiski tegelased ja dialoog. Ühtaegu naljakad, totakad ja kurvakstegevad.)
    Ja selline noorsand kohtub vana daamiga, kes elab vagunis (mitte vagunelamus, vaid raudteelt käibelt maha võetud reaalses ja omamoodi stiilses rauakolakas) ja kes autot saab endale lubada üksnes ärandamise teel.

 Ja kuigi see, et mõlemad on tubli kiiksuga, ei loo päris momentaalset kontakti, siis kaua see kompamine aega ei võta, varsti on neil koos nii rääkimist kui tegemist. Ning selles on nii elule silma vaatamist kui maailmale näkku naermist.
„Zoos are full, prisons are overflowing...
Ah, my. How the world still dearly loves a cage.“


Nad on oma tegemistes küll vabad, aga kuidagi neile sellest siiski ei piisa. Vaja on protestida, teistele näidata, teisi vabastada jne ("I ask you, though, Harold, is it enough?")

Vähe on filme, mis veel viimase veerandi sees rohkem kui korra üllatada suudavad.
Aga kui teile meeldivad ainult ja üksnes peenekombelised naljad, siis jätke rahus vaatamata.
8,5/10

Neljapäev, 16. detsember 2010

Kauge kaunis kaja

 Mõned lood, mille naisvokaal mind alati võlunud on.


    Les Humphries Singersi lugu „Mexico“ teatakse hästi, aga seda siin ma ei mäletagi, et oleks raadiost kunagi kuulma juhtunud. Kui ma seda esimest korda kuulsin, võttis ikka päris paigale. Nagu kass oleks kriipinud, nii lauljal kui mul. J Natuke naljakas refrään muidu heale loole tehtud, aga vahel võib paari rosina nimel kausitäie suppi ära süüa küll.

- - -


     Sama jutt mis eelmisega: nende teisi laule, näiteks Mississippi, on lõpmatult leierdatud, aga seda üdini südamlikku asja tunduvalt harvem.

- - -


   See ei ole nüüd just väga vana lugu, 2004 vist, aga Julia Savitševat meil väga ei teata. Nagu pole vist üldse vene artistid eesti rahva seas eriti popid. Uuemate puhul kohe kindlasti. Väga mõnus vokaal, soovitan korraliku kvaliteediga salvestus hankida! 

Teisipäev, 14. detsember 2010

"Ei" saatusele

    Ta oli 16-aastane. Ta oli oma klassis pikkuselt teine, vaid üks poiss oli temast pikem ja kleenuke polnud ta ka, aga ta oli uje, arglik, tagasioidlik ja teda ei peetud eriti kambajõmmiks. Teised käisid tantsupidudel, sünnipäevadel ja muudes kohtades, aga teda ei kutsutud kaasa. Polnud küllalt „möllu mees“, natuke liiga pehmo.
   Siis ühel päeval ütles too kõige pikem poiss: „Me peame nädalavahetusel Tartsi sünnipäeva, sina oled ka kutsutud.“
    See oli tõsine üllatus. Ta oli oma saatusega juba ammu leppinud. Unistanud, et küll kord, kui ta täiskasvanuks saab, rikkaks ja edukaks ja muud värki, et küll ta siis võtab oma. Iga asi omal ajal, mõnel varem, teisel hiljem. Ja nüüd selline kutse suuremat sorti labrakale. Terve nädalavahetus maal vanaisa talus, viinad, söögid ja piigad. Ja tema selles täiega osaline.
   Tuli neljapäev ja pärastlõunal sai kokku lepitud, et ta peab reede õhtupoolikul sõitma Põlva bussijaama ja seal ollakse tal kell 18 vastas, et siis koos edasi liikuda. Teised leidsid võimaluse juba reedel koolist ära olla ja neljapäeva õhtul kohale minna, aga tema, toss nagu ta oli, seda ei suutnud. Või ei julgenud.
   Reedel leidus täpselt selline buss, mis natuke enne kuut õhtul Põlvasse jõudis ning seal ta, kingitus kotis, maha ka astus. Ühtegi tuttavat nägu ta bussijaamas ei näinud. Aga kell polnud veel kuus ning lootus ja usk olid tugevamad kui esimene ehmatus. Pealegi polnud (justnagu) eriti valikut – ikka edasi oodata. Ise ta sealt kuhugi minna ei osanud ja mobiiltelefone toona veel ei olnud. Taksofonid olid, aga millise numbri peale helistada, kui seal vanaisa majas üldse telefon oli, ta ei teadnud.
   Suits läks suitsu järel ja kui kell hakkas pool üheksa saama, tundus talle, et asi on jama. Ta läks bussijaama sisse ja avastas alles siis, et tagasi ühtegi bussi sel päeval enam ei lähe, alles hommikul. Õnneks oli maikuu ja surnukskülmumist polnud karta, aga nördimus, nukrus, kurbus, pisarad, häbitunne …   „Miks? Miks ometi??“  Ta ei teadnud endal ühtegi süüd olevat, et keegi talle kättemaksuks sellist tünga oleks tahtnud teha.
    Kuidagi sai öö võõra linna pargipingil mööda saadetud. Kotis oli peale kingituse ka mingi lahja Liviko liköör ja nii oli mingi hetk isegi tukastamine võimalik – paljukest siis noorele nolgile ikka vaja.
    Järgmisel nädalal selgus lihtne tõde: kaaslased olid selleks ajaks end jõudnud juba nii seaks juua, et bussijaama vastu tulijat lihtsalt ei olnud kellestki. Solvus mis ta solvus, aga üle sai. Pealegi sai koos enne kaheksanda klassi lõppu ka paar korda koos pidu pandud. Edasi läks osa poisse kutsekooli, teised keskkooli ja seltskond lagunes. No hard feelings.

    Aga tema ei osanud eladeski arvata, et midagi sellist võiks lausa saatuseks kujuneda. Kuid nii see talle nüüd tagantjärgi vaadates just tundub. Neid kordi, kus ta pidi ootama ja ootama ja kohale ei tuldudki, sai kümneid ja kümneid. Ei, tal oli sõpru, oli töökaaslasi, oli sünnipäevi, pulmi ja muidu lõbusaid päevi. Oli aastaid, kus teda kutsuti pidusse pillimeheks ja ta ise kutsus kokku pööraseid seltskondi. Asi polnud pidudes, sellega oli korras. Aga kuidagi läks nii, et kui tal tuli kellegagi kohtumine kokku leppida, oli see siis kohting vastaspoolega, töö asjus läbi rääkima kutsumine või mingi käest-kätte äritehing, siis enam kui 90% neist kõigist pidi ta lõpuks tõdema, et kedagi ei tule ja tal tuleb tuldud teed sama targalt tagasi minna. Mõnikord sai ta põhjuse teada, tihti mitte. Vahel inimene ei saanud tulla, vahel ei tahtnud, vahel ei viitsinud. Vahel mõtles viimasel minutil ringi. Mõnikord oli kohtumispaik nii ähmaselt kokku lepitud, et mõlemad olid küll kohal, kuid üks asus teisest mitme kilomeetri kaugusel. Vahel oli põhjus ka temas endas, aga talle ei antud seda eriti täpselt teada. Tema jaoks sai neid kordi juba nii palju, et üksikpõhjus ei olnud talle enam oluline, teda hakkas fenomen kui selline huvitama. Kas asi on temas, teistes inimestes, kes kokkulepetest ei hooli või hoopistükkis saatuses? Iseenesest ta  mingit saatust kui sellist ei uskunud.
    Alguses see huvitas, aga aegamööda hakkas see teda muserdama. Ta kaotas ühe enam usku inimestesse ja iga järgmise kokkuleppe korral, kui see tekkis inimesega, kellega ta varem polnud kohtunud, tundis ta üha enam mingit lootusetuse tunnet, mingit torkivat survet, mingit saatuse järjekordset ähvardust, aga uudishimust „kas tõesti jälle…“  ja soovist omalt poolt ikkagi midagi ära teha läks ta siiski kohale. Ja tihti oli asi ka tähtis. Aga alati kaalus ta hoolega marsruuti (kui see üldse aadress, tänav ja maja number oli), kuidas sinna saab ja kuidas saab tagasi, isegi kui asi piirdus kilomeetriga. Mitte kunagi enam ei arvestanud ta ette selle kohtumise tulemusega, ammugi mitte rahaga, kui see oli äri- või töökohtumine. Alati läks ta varem kohale, et mingil juhul nii ei juhtuks, et ta hiljaks jääb ja teine seepärast ära on läinud. Kui vähegi võimalik, püüdis ta jätta ajavaru, et luhtunud kohtumise pärast midagi muud olulist tegemata ei jääks. Aga emotsionaalne mõju muutus ajapikku päris laostavaks, kõiksugu ettevaatustest ja õppust võtmistest hoolimata. Talle hakkas tunduma, et teda ei peeta vääriliseks, ei võeta tõsiselt, ei peeta vajalikuks selgitada, ei võeta omaks jne. Hoolimata ülejäänud inimestest tundis ta neil kordadel end maailmas ihuüksi.
    Ja seetõttu kannatasid vahel ka need, kes sellega üldse seotud ei olnud. Sest igalt selliselt „kohtumiselt“ tulles oli ta üha hullemini masenduses. Tal tekkis vahel kahtlusi isegi oma lähedaste suhtes, kes teda tegelikult millegagi alt vedanud polnud. Küll ainult mõnes asjas, aga ikkagi. Ja ta ei saanud enam lahti tundest, et saatus võib siiski olemas olla.

   Kas see „tema“ siin jutus olen mina?
Ei!
Ma loodan ikka veel, et see pole mina.

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Nostalgiahetk

    Paar lugu, mis mind elus kuidagi mõjutanud on. Tegelikult on neid muidugi rohkem, aga selleks korraks siis.

    Classix Nouveaux  puhul võiks olla ka mõni teine lugu, asi on pigem bändis, aga et just seda Urmas Reitelmann  „Sooviekraanis“ kunagi mängis, siis jääb see.
Ma pole vist varem ega hiljem kellegi peale nii alt üles vaadanud. Ma ammutasin sealt kõike – riietust, liikumisstiili, muusikat. Praegu tundub see sound pisut plekine, toona oli ta täiesti ok. Isegi väga okei. Ning on aegumatuks ja kuulatavaks jäänud tänaseni. Kuigi peale nostalgia sealt suurt muud enam ammutada pole.

- - -

     Kes siis seda lugu ei teaks, onju J
See on… see on ikka veel... Kui ma bändi teeks, siis oleks meie musa midagi sellist. Selle poolest, mida hingepõhjast välja pigistada suudetakse, on 30 stm ehk isegi tugevam, aga Bon Jovi imidz on juppmaad elurõõmsam.
Mehed jäävad alati lasteks. Ma tohin nii öelda, ma olen temast ainult aasta noorem.J

- - -

Ja nüüd paus. Hoog maha. Ja –

Ma hakkasin seda lugu kuulama umbes 7-aastaelt. Emal oli ostetud 2  „Melodija“ vabriku singlit, kokku siis 8 lugu vist ja ma ei ole võimeline kokku arvama, kui mitu korda ma oma elus seda laulu kedranud olen. Ikka sadades. Meeldisid veel teised, praktiliselt kõik, aga see on ületamatu. Ja ma olen iga viimse kui karvatutini üliuhke, et tegelikult on mul terve film "Las räägivad" plaadil ka olemas ja kui ma millestki vahel vaevun varukoopiaid tegema, siis vot seda on topelt! :P
    Ma ei pane iial seda kuhugi Facebooki seinale vms, sest ma ei taha selle kohta ühtegi kommentaari. See on kõige geniaalsem meloodia, mida mina oma elu jooksul kuulda olen saanud.

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Jõulumeem

   Kuna ma ise jõuluteemal kirjutades kipuksin liialt tänitama (mind häirib, et sellest kommertslik trall on tehtud ja ma ei suuda seda osa endast välja lülitada), siis on isegi hea, kui blankett ette antakse :)
 Mina leidsin seesinatse Arni blogist.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
  Meeldib. See jõuluõhtu meeldib, kui juba ollakse toas, istutakse ja tegeletakse millegagi, küünlad põlevad ja kuusk on ka kindlasti. Jõulud ilma kuuseta on nagu šampust ilma pokaalideta juua. Saab, aga...  
  See on ilus. Ta peaks olema rahulik, seepärast mulle vahetult eelnev ega nö "jõuluaeg" eriti ei meeldi.
  
2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
  Ideaalne on see, kui on hingerahu ja meelerahu, kui miskid mured ei morjenda. Siis kõik muu annab mängleva kergusega kombineerida.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
   Väga udune mälestus. Oli nõuga-aeg ja keegi seletas, et jõulude ajal tuleb jõuluvana ja vana-aasta õhtul näärivana (me saime kaks raksu kinke), aga ma ei suutnud uba tabada, mis neil ikkagi vahet on.  :))

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
   Ei ole sellist mälestust. Kedagi teist mäletan nutma puhkemas, aga mina vaid häbenesin, kui etlema pidin.

5. Parim jõulumälestus?
  Ei mäletagi, mis see parim võiks olla.

6. Lemmik jõulutoit?
   Alati on salateid laual, kuigi see pole vist päris traditsiooniline, nagu vorstid ja kapsad, aga tegelikult oma leviku tõttu ikka on küll. Ja kui salatis on suitsukala või heeringat, siis olge valvsad, ma pole eriti kindel, kas teile ka jätkub. :))

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
   Ei julge ennustada, aga eeldatavasti Paides.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
   Ei ole. Jõulud on minu jaoks üks lühike ja ilus hetk aastas. See ei ole minu jaoks püha, ammugi mitte suur püha. Aga mulle meeldib, et ta olemas on.

9. Sinu jõulukingisoov?
   Ma tahan, et mind üllatataks. Eelmisel aastal seda suudeti.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
   See oli üpris ammu, kui CD helikandjana ei liikunud veel kaugeltki igas kodus ja poes oli valik nii umbes kümmekond plaati. Ja siis ulatas jõulumees mulle paki, kus oli Yardbirdsi kauamängiv. Ma olin keeletu!

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
   Justiitsvaderi jätaks ilma.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
   Just minu blogi külastajatele? Nad on mingid teistmoodi eestlased kui ülejäänud? Olgu: Hoidke kokku, friigid, teid on vähe :D

   Ma saadan selle edasi kahele heale sõbrale, ehkki paluti küll kolmele, aga ma kahtlustan, et nad on kettkirjade suhtes veel konservatiivsemad kui mina, nii et panus ehk seegi.
Meelepärast jõulupilti kohe välja valida ei suutnud, aga jõuluni veel nats aega, eks ma õigel ajal pistan.

Pühapäev, 5. detsember 2010

And Now... Ladies and Gentlemen...

   Ma muljetan filmidest tavaliselt mujal, sest korralikke filmiblogisid on meil jalaga segada, aga vahel mõne eredama mulje puhul, miks ka mitte. Niisiis:

„And Now... Ladies and Gentlemen... „(2002)


Kui kahe sõnaga, siis – lihtsalt võrratu!
Ma olen viimasel ajal uudistevooluga kaasa jooksnud ja mitu paljukiidetud actionit järjest ära vaadanud. Tüdimus oli ja otsisin midagi, mis ajaproovile vastu pidanud ja sisu ka pakuks. Seepärast ei lugenud ka kusagilt muljeid ega arvustusi, tahtsin ilma eelarvamusteta asja kallale minna. Orienteerusin minimaalsete pidepunktide kaudu.
Jeremy Irons on üks mu suurimaid lemmikuid ja ainuüksi tema nimi on kvaliteedimärk, et alt minna ei saa. Aga, üllatusena või mitte, ka kõik teised, kes veidigi episoodilisemast suurema rolli tegid, pakkusid üksnes naudingut.
Dialoogi saab vaid ülivõrdes kirjeldada. Üksainus fakt – ma pole iial varem ühegi filmi subtiitritest enda jaoks väljakirjutusi teinud! J
Soundtrack millegagi pahviks ei löönud, aga see istus sinna otsekui valatult. Nagu ei logisenud filmis ka ükski teine asi. Driftbackid olid nutikad ja nunnud; enamasti kasutatakse neid kahjuks täiesti põhjendamatult. Kas hämamiseks, filmile jume andmiseks või muuks, ei teagi.



Lugu inimeste nõrkustest, eneseleidmistest ja sellest, et vahel on ehk mõttetu midagi otsida.
Kui umbkaudset suunda kellelegi anda, siis midagi nagu (aga väga umbes, mitte et nad sarnased peaks olema!) „Garden State“ või ka „Lost in Translation“. See krimka liin, mis seal oli (isegi IMDb on ühe žanrina ’thriller’ märkinud) oli pigem vastandamaks argimaailma ja peategelaste paralleeluniversumi. Ilmselt selleks oli vaja ka tegevus kaugemale viia (nagu ka mainit LiT puhul)
Natuke kurb, rahulik, aga ei hetkekski igav.


Teisipäev, 30. november 2010

Ühekõne

     Ma tunnistan, et pätsasin selle idee ühe vana naise blogist, aga kuna see mul peas üha edasi keerles, siis sellest lahti saamiseks ma lihtsalt pidin midagi…
   Esmalt ma läksin võõrsõnu guugeldama, sest koolitarkus: dialoog = kahekõne ei andnud mulle küllalt närimisainet. Kusagilt oli meelde jäänud (mul on kohutavalt halb mälu), et eesliide „dia-„ ei tähenda nii ühemõtteliselt "kahe-", vaid ka midagi nagu "vahe-" [verevahetus algas mingi sellise sõnaga, diafragma on vahelihas jne]
Mis ilus kujund, muide, võrrelda verevahatust ja kahekõnet! Ma annan sulle oma elumahla ja sina mulle oma ja edasi läheme mõlemad tükkmaad rikkamana ja elujõulisemana. Aga jäägu muinasutud J, tagasi faktide ja terminite juurde.

   Leidsin, et artikkel ’dialoog’ on Vikipeediast suisa kahel korral ära kustutatud. (pidi ikka põhjust olema!). Mis seal ikka, otsisin siis mingit aseainet.
     Ma tean, et ma olen järgnevas üksjagu meelevaldne, aga esiteks on paljudel aladel kombeks analooge otsida, et paremini selgitada – näiteks elektri teemadel õpetajad kasutavad veetorustiku analoogi ja üldse on õpetajate meelest igasugu analoogia hea, kui see asja veidigi paremini mõista aitab. Me joonistame graafikuid ja diagramme asjadest, mida palja silmaga kunagi näha ei ole jne.
  Ja teiseks, ma ei saa midagi parata, mulle kohutavalt meeldib sõnadega mängida. Lapsest saati see viga küljes.

    Sain teada, et diabeet pole suhkruhaigus, vaid suhkruhaigus on suhkruhaigus ja diabeet on hoopis liigkusesus, kuse liigne eristumine. Ma pole Vikit kunagi väga usaldusväärseks pidanud tema valimatute võimaluste tõttu igal suvalisel soovijal artikkel sisestada, aga täiesti võimalik, et see sissekanne on igati korrektne. Oma viga, et arstiks ei õppinud, praegu oleks ladina keel suus.
    Siis jõudsin diabooli kaudu veel optilise sihikuni ja seegi pole päris teemast mööda -  nii teineteise täiskusemist kui teineteise pihta (täpselt sihitud) tulistamist tuleb vestluste käigus ikka ette. Kaevasin edasi.

   Dialüüs - "Dialüüs on meetod, mis seisneb selles, et lahusest on poolläbilaskva membraani abil võimalik eraldada suhteliselt väiksema molekulmassiga ühendid (madalmolekulaarsed ühendid), mis seda läbivad, suhteliselt suurema molekulmassiga ühendeist (kõrgmolekulaarsed ühendid), mis membraani ei läbi."
See on juba päris huvitav:  Me astume vestlusse, kus teine pillab kõiksugu suuremaid ja väiksemaid pärleid, aga meil on (ma ei teagi, kas enesekaitse relvana nimme kaasa võetud või oma võimetena paratamatult antud) membraan, mis osa neist laseb läbi ja osa jätab sõelale. Kohe kangastus mulle ka kujund intelligentsetest ja vähemintelligentsetest inimestest - selle järgi, millega nad protsessi käigus edasi tegeleda tahavad. Osadele pakuvad huvi need väiksemad, madalmolekulaarsed terakesed, mis läbi membraani kuhugi allapoole liiguvad; seedimiseks parajad sellised. Teistele meeldib keskenduda suurema molekulmassiga, kõrgmolekulaarsetele ühenditele, mis membraanile pidama jäävad, kusagile sinna pea või vähemasti südame kanti. Läbi peab kord needki seedima, aga esmalt tuleb nad ettevaatlikult katki hammustada ja SEE on tunduvalt põnevam protsess kui looma kombel kugistada J

    Selle kõige üle juurdlemisel tekkis mul mõte, et nii nagu mitmete muude sõnade ees on „dia" tähendus "läbi", "vastu", „topelt“ või „rohkem kui teised“, isegi "täiesti" kui mõttele voli anda, siis kas ta seal dialoogi eeski nii kangesti „kahe" ja „koos“ üldse tähendab? Liiga omavoliline? On. Aga selline mulje tekkis. Ma olen ka näiteks väljendi „Käsi peseb kätt“ puhul alati tundnud, et see pole päris 50-50 mõiste, nagu esimese hooga paistab. Tegelikult on siiski üks neist pesija ja teine pestav. Kasulik võib mõlemale olla, võrdne vaevalt.

   Kas me dialoogi astudes tahame, et see oleks kahekõne? Või kas see on suhtlemisel ilmtingimata vajalik? Kas kergem on suhelda teineteisele vastu liikudes või kõrvuti samas suunas liikudes?
   Kas kirjanik peab dialoogi või monoloogi? Otseselt ta ju dialoogi pidada ei saa – lugeja loeb vaikselt, kuni raamat läbi. Üsna monoloogi moodi. Samas on enamik kirjutajaid kirjutanud ikkagi lugejatele, paljuke neid Vesipruule ikka trükki pääseb. Ja väga paljude kirjanike osaks saab lugeja tänu. Kuigi tagasiside piirdub vahel vaid paari arvustusega, kuigi vahel ei kohtu kirjanik ühegi oma lugejaga, kuigi vahel on enamus lugejaid hoopis teisest riigist ja rahvusest ja vahel on autor juba ammugi surnud… aga ometi on selles mingi suhe…

   Mulle tundub, et nii mõnigi kord, kui on segadus majas, miks nii või miks naa, on kasulik võõrsõnadest loobuda ja katsuda omale eesti keeles asju lahti mõtestada. Mõnikord. Ma ei ole võõrsõnade vastu. Aga mul on hea meel, et sõna „suhe“ pole veel mingi uue terminiga asendunud.
   Ja ma ei tahtnud dialoogi tähtsust ähmastada. Ma isegi vajan seda ja igatsen vahel suisa meeleheitlikult. Aga see pole suhte selgroog. Üks lüli vaid. Pigem on dialoogi tekke eelduseks, et juba on mingi suhe.
Aga rohkem ei targuta, sest suhte teemal olen ma nõrk.

Neljapäev, 18. november 2010

Sportlik huvi

   Mis pagana asi on sportlik huvi?
Ma tean, mis on ’huvi’ ja mis võiks olla ’sportlik’, aga need kaks kokku panduna?
   Kas see on mingi kaval nõks madala uudishimu kõlbelisemaks silumiseks?
Himu kui selline on enamike ateistidegi silmis taunitav, liigset uudishimu enda kallal ei talu meist eriti ka keegi. Ja nüüd on sellest saanud lausa sport? Kas ma peaks äkki kartma? :D Sportlased ju treenivad end spetsiaalselt selleks, mida nad teevad. Absoluutne enamus sportlasi on professionaalid, sest kui sa teed 40 tundi nädalas palgatööd, siis sinust sportlast ikka ei saa. Kehakultuurlane ehk ainult.
    Kas on olemas ka sportlik solvamine? Umbes et ma ei taha sulle halvasti ütelda, aga ma nii sportlikust hasardist vaatan, kas sa lähed närvi või mitte?
   Kas on olemas sportlik jala tahapanemine? Või kaigaste kodaraisse loopimine? Noh nii… sportlikus mõttes, mitte paha pärast. Kultuurne kaikavise.

    Kui ma kuulen lauset „Mul tekkis kohe sportlik huvi teada saada, kas …“, siis minu silmis see asja väärtust ei tõsta, et inimene on sellele mingi üldlevinud tegevuse sildi külge pannud. Pigem ma näen, et ta on jõuliselt, metoodiliselt ja vahendeid appi võttes (sporditarbed, teate ju küll :D) oma nuuskimishimu rahuldama asunud.
   Ma ei räägi siin absoluutselt kohtu-uurijatest või ajakirjanikest, kelle tööks on infi hankida. Kuigi ka nende seas on madalat uudishimu küllaga, papparazzi ei ole tiitel, pigem sõimusõna , aga nemad ei jahu ka mingist „sportlikkusest“ selle juures. Nad teevad lihtsalt oma tööd, nii hästi või halvasti kui parajasti õnnestub.

    Profispordis on keelatud võtted igapäevane asi. Niipea kui kohtunik ei näe, lähevad küünarnukid käiku, sest mängus on tulemus, sinna pole niisama nalja tegema tuldud.
   Rahvaspordis või kehakultuuris on tähtis mitte võit vaid osavõtt. Üksteisest ei joosta ilmtingimata mööda, jalga tõmmatakse mallid tossud ja peened dressid, et see kõik kokku koos liigutamisega annaks võimalikult suurema naudingu.
      Kas nüüd „sportlik huvi“ tähendab salaja küünarnukiga virutamist või eputavat enesetunde parandamist? Või mõlemat?
(Ma vabandan kõigi tõsiste tervisesportlaste ees, kes vaikselt omaette nohisedes  vormishoidmisega tegelevad ja kellele ümbritsev maailm sel ajal korda ei lähe, ei välise külje ega paikamääratud tulemuse mõttes. Sellised ei tegeleks ka uudishimutsemisega ja on autumaagiliselt siinsest võrdlusest väljas).
  Seega, kuidas ma ka ei püüa ja milline ka poleks mu isiklik suhe spordiga, ei suuda ma nähtusele ’huvi’ mitte kuidagi sportlikkust külge kruvida. On huvi spordi vastu, on huvi uute teadmiste vastu, lausa teadmisjanu on olemas, aga „sportlik huvi“… ma vabandan igaks juhuks veelkord, aga see kõlab kuidagi agressiivselt…

Esmaspäev, 15. november 2010

Post-paus post

    Rohkem kui kaks ja pool aastat pole midagi viitsinud siia kirjutada, anna mulle andeks, haldjas Tsura.
    Kas ma sain oma laiskusel kratist kinni, kas mu minevik sai mu kätte, kas mu mölapidamatus ja tähelepanuvajadus on saavutanud uue taseme?
  Seda viimast ma ei usu - vedelad asjad valguvad ikka allapoole, mitte ei lenda kõrgustesse.
Ja tegelikult olen ma siin salamisi ikka vahel nokitsemas käinud ka, üht-teist kohendanud või ära kustutanud, aga see ei paista välja.
   Hmm... siis ikka paistatahtmine?
Ok, eks siis paistab...