Selline väga aeglaselt kulgev kahetunnine film. Kaheksa Prantsusmaalt pärit munka on Alzeerias ühes vaeses külakeses misjonil. Mingil hetkel hakkab ümbruskonda üks islami äärmusrühmitus terroriseerima, lõigatakse kõrisid läbi jne. Mungad hakkavad aru pidama, kas peaks äkki ära Prantsusmaale pagema.
Siis jõuavad mujaheedid ka nende kloostrisse. Vaja on haavatule arstiabi. Kas aidata mõrtsukaid ravida?
Rasked otsused. Nad on nagu kolme tule vahel – islamistid märatsevad ringi, kohalik sõjavägi kahtlustab munki nende aitamises, lisaks veel külarahvas, kel pole just palju, kelle või mille peale loota ja toetuda. Arstina praktiseeriv munk, kes ise on põdur, peab vastu võtma 150 visiiti päevas. Uuesti pannakse hääletusele, kas jääda või minna…
Sisu ju on, ma ei ütle, et mul suisa igav oli, aga asi venis ikka. Muusika, mis aeg-ajalt vahele oli sätitud, on analoogsetes filmides ka parem olnud. Ja siis – Ma saan aru, et tõsielusündmuste põhjal, aga - munkade liider, (kelle nimi on Christian, muide) tunneb enda nagu natuke Kristusena. Armulaua ajal (selline kombetalitus Püha Õhtusöömaaja mälestuseks) tuleb talle vesi silma. Ta tunneb liidrina end vastutavana, et otsus paigalejäämise poole kaldus. Mõni aeg varem käib filmist läbi stseen, mis üsna üheselt Ketsemani meenutab. See oleks olemata võinud olla.
Siin-seal on öeldud, et kvaliteetkino. Eks ilmas peab olema filme igasugusele maitsele. Aga mul on kahju, et filmi lõpuks mul ei olnud neist eriti kahju.Oleks nagu lihtsalt mingi pikk teleuudis olnud, et kuskil juhtus kellegagi midagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar