esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Confessions

Kokuhaku (2010)
["Jaapanlaste "Klass", aga parem." - Jaan Ruus]


   IMDb ütleb, et see on psühholoogiline thriller, mis on üsna tõsi. Ja veel ütleb, et see on ühe leinava naise kättemaksu lugu, mida ta ka on, aga see pole kaugeltki kogu stoori. See kirjutaja oleks võinud kasvõi filmi pealkirjale mõelda. Siin on mitu kättemaksu, mitu leina ja palju-palju muud. Aimasin ka üsna varakult Dostojevski meelelaadi ja lõpuks ta ära mainitigi.

Kaamera tegi filmi! Montaaž ka muidugi. Algul arvasin, et üritatakse kohe esimesest hetkest vaataja tähelepanu huvitava liikumisega püüda, aga siis nägin, et see jätkub terve filmi. Ja ei muutunudki tüütavaks, kusjuures! Kui ka mingi väike hetk tekkis, et ’see peegel juba oli’ või ’pliiatsite kukkumine on liiga tavaline’, siis minut hiljem korvati see kuhjaga. Seda filmi teist või kolmandat korda vaadates võib vabalt tiitrid ja heli välja lükata, ikka on sama hea. (ma usun, pole veel proovinud). Muidugi pole vajadust heli maha keerata, soundiga on samuti kõik korras J

 Natuke andetu oli õpetajanna mäng. Lihtsalt seisis seal ja rääkis. Nagu Schwarzenegger - keha ja liikuv suu. Tema monoloogid oli ainsad venivad kohad filmis. Sellise „paus kannab“ asja jaoks peaks parem näitleja olema. Ning tema naer ja nutt viimases veerandis oli samuti üsna keskpärane.
 Aga kõik teised, nii täiskasvanud kui lapsed, olid tips-tops. Lapsed muidugi olid tunduvalt kraademad kui meie omad, eriti kui mõningane vanusevahe veel arvesse võtta. Sassi keeranud Naoki tundus küll pisut üle võimendatud, aga kes teab, kuidas keegi midagi talub…

 Aga lugu ise minu silmis on tegelikult sellest, et täiskasvanud ei mõista lapsi. Olgu Eestis või Jaapanis. Ma olen ise ammu-ammu täiskasvanu, mul on lapsed ja ma võin seda (ikka ja jälle imestades) päris kindlalt öelda. Kui täiskasvanutega omavahel suheldes veel kuidagi saadakse hakkama, siis lastega (olgu nad julmad ja raisus tüübid või nende kallid kuku-nunnukesed) lihtsalt keeratakse ära ja enamasti ei püütagi mõista. Sest täiskasvanu teab paremini, kuidas on õige. On ju, teab ju? Isegi seda, kuidas kätte maksta. (fuck!) Seepärast ei olegi võimalik, et lapsed muutuksid kellekski-millekski, ilma, et täiskasvanutel selles oma suur osa ei oleks.

    Ja erinevalt meie "Klassist" (kogu lugupidamise juures, mulle meeldis too film, eriti lõpp) juleti siin põhjusi näha rohkem kui ühes-kahes kohas.
9,5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar