Satub mehike autoavariisse ja seejärel neljaks päevaks kooma. Ärgates on mõni hetk küll udune, aga enam-vähem kõik nagu meeles. Et oli konverents, kuhu ta saabus ja hotell, kuhu ta naine maha jäi ja isegi oma nimi on meeles. Ainuke häda, et keegi teda selleks isikuks eriti tunnistada ei taha. Isegi naine mitte – tollel on käevangus hoopis teine mees, kel on tema nimi, kes teeb neid kohtumisi ja asju seal konverentsil, mis tema pidanuks tegema ja ühesõnaga „härra, olge nii kena ja jätke meid oma luuludega rahule...“ Jama veel selles, et kohver dokumentidega läks lennujaamas kaotsi (seda ta enne avariid otsima oli tormanudki) nii et kellelegi midagi eriti ei tõesta ka.
Segaduse etapile järgneb uurimise periood, siis saabub juba mingi selguse hetk, aga niisama lineaarselt asi siiski ei lahene, twiste tuleb veel. Lisaks saab kärtsu ja mürtsu, tapmist ja tagaajamist. Peale Liam Neesoni teeb kaasa Diane Krüger ning ka Bruno Ganz, keda teavad isegi need, kel Untergang nägemata, sest see punkris sõimamise stseen on vist üks enim kaverdatud videoid üldse.
Nats häiris, et tüdruk oli Bosniast; see Ida-Euroopa heidikute kasutamine hakkab juba imalaks muutuma. Ja see päris-päris lõpp oli jällegi roosast suhkruvatist- kangelane embab kallimat... Viie riigi koostöö, aga ikka nagu hällivuud...
Aga ma usun, et päris paljudele meeldib film rohkem ja ega ta nii vilets polnudki. Küllaltki sarnane idee ühe teise väga tuntud 2010 aasta filmiga, aga ei saa seda spoilerdamata nimetada.
6,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar