Barbra Streisand pole just paljude lemmik. Hoolimata Oscarist peetakse teda ikka rohkem muusikainimeseks, püüdku palju tahes. Ja paar varasemat kogemust temaga pole mulle ka erilist muljet jätnud. Aga mõne filmi puhul on nii, et sind enam ei huvita, kes tegi või mida kellestki arvatakse. Tegelikult olin ma kunagi ammu seda telest juba näinud, aga mälestus painas sedavõrd, et otsisin ta uuesti üles.
Üks naine on sedavõrd sassis, et üritab juba mitmendat korda enesetappu. Tundub pea lootusetu, aga et teda kuidagigi aidata, kutsub tema psühhiaater (B.Streisand) New Yorki tema venna (Nick Nolte), et saada mingitki informatsiooni, mis aitaks mõista, kust asjad on alguse saanud ja püüda midagi ehk ette võtta.
Korduvate kohtumiste käigus koorub välja, et tegelikult ka vend on katki, kuigi on terve elu seda suutnud millegi taha peita; selline enesekaitse refleks. Lisaks satub üsna samale ajale veel olukord, kus tema naine on leidnud kellegi teise ja tema meelest nende suhe enam ammu ei toimi. Mees jääb kauemaks New Yorki ning tema ja psühhiaatri vahel puhkeb armastus.
Mis minu jaoks selle (justnagu) perekonna loo taga poolvarjatult läbi kumab ja asja eriliselt heaks teeb, on psühhiaatri käitumine. Ma pole ise kunagi ei psühhiaatri ega psühholoogi abi tarvitanud ja ei tea päris täpselt, kuidas asjad tegelikult käivad, aga sellest, mis kuulda-lugeda on olnud, on mulle mulje jäänud, et nad püüavad inimest natuke nagu ringi teha. A la „ära tunne“, „ära tee välja“, „ ära põe“, „ära võta liialt südamesse“, „ole sellest üle“ jne. Võib-olla on õige, ma ei tea, aga ma ei tahaks, et mind teiseks tehakse ja emotsioone maha keeratakse. Kuidas ma siis ei tunne, kui miski minus emotsioone tekitab? Äkki ma siis vajalikul hetkel ka enam ei tunne?
Ja siin filmis teeb dr Lowenstein just seda: ta tahab ilmaruumi tagasi anda sellise inimese, kes too oli enne „häiret“. Just terve ja emotsioone tundva, mitte tuimestatud-kilbistatud, maailmale keskmist näppu näitavat sõdalast. Pannes esikohale tema vajadused, jättes ennast tahaplaanile, kui see ka ohvrit nõuab ja haiget teeb...
Hoolimata sellest, et film kestab üle kahe tunni, ei ole seal kordagi mingit „augutäidet“, mõttetut vahestseeni vms. Lugu veereb ühtlase tempoga ja mõõdukalt tõusva pingega. Ning mis samuti suhtelisel harv (me ei räägi hetkel märulitest, eks) – filmi kulminatsioon on viimastel sekunditel.
Minu meelest kannab ennekõike käsikiri, see stoori. Ei näe mõtet kiita eraldi rollitöid ega režissööri, sest kogu asi toimib tervikuna ja sellepärast ka, et mulle see subjektiivselt lihtsalt meeldib ja siis ma nõrku kohti ei märka.
Väga tugev draama!
9,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar