Kui nüüd kurikaelad ja peasüžee hetkeks kõrvale jätta ja võtta nö ’meeste endi lugu’, siis oli vahepeal häbematult sarnane Lethal Weaponi esimese osaga – valgel kutil pole midagi enam kaotada, marsib oma surmapõlguses mistahes pahadele vastu, tema mustanahalisel partneril on kena naine ja kaks armast last, kelle juurde saab õhtusöögile minna, et teineteisega lähemalt tutvuda jne.
Aga muidu- kui tahta puhast märulit, pointi otsimata, suurtele ideedele rõhku panemata, siis püssirohu ja punase plasma peale on eelarves ikka päris korralikud numbrid kirjutatud. On kaadreid, mille peale naisterahvad pea kõrvale pööraksid, olgu igaks juhuks öeldud. Aga filmina harilik action, võmmid ajavad pätte taga. Ei mingit üllatavat momenti ega meeldejäävat hetke. Süžee keerd a la ’kes selle kõige taga tegelikult on’ ei avaldanud muljet. Lõpupoole hakkas isegi nii tüütama, et nimetaks teist alla keskmise looks. Ja see raskema rocki kidra tautaks ka suurt ei päästnud. Tüüpiline...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar