Temple Grandin (2010)

     Hell yeeš“ J Ikka päris korralik filmielamus üle väikse vaheaja!

Lugu ise siis „true story“ autistist tüdrukust, kes kuni neljanda eluaastani isegi rääkida ei osanud, aga ema ja teiste toel ometi teeb oma elust miskit, mis paljudel „tervetelgi“ välja ei tule J

     Ennekõike teevad selle filmi heaks osatäitmised Clair Danesiga eesotsas. Teades teda paarist varasemas asjast mõjub see veel eriti hämmastavalt. Aga Julia Ormond emana ei jätnud ka end sugugi varju ja kui David Strathairni roll veidi pikemaks oleks kirjutatud, oleks sealt ka rohkem tulla võinud. (mitte, et praegu midagi ei olnud)

Väga südamlik ja kaasahaarav lugu. Kui mõnele ka meeldima ei peaks, siis igav küll kellelgi hakata ei tohiks, film jooksis korralikult algusest lõpuni. Natuke liiga pateetiline ehk oli kohati, aga lausa nutukas õnneks mitte, peategelase enda realissimus tõi aeg-ajalt maa peale kenasti tagasi.

   Muusika – äärmiselt sobivalt valitud. Ei pea olema tingimata minu-sinu lemmikstiilis muusika, aga oli filmiga kokku passitatud, oli osa filmist.

     Kaamerat pole mõtet kiitagi, sest sellise piltidega mõtlemise juures pidigi see selline olema. Aga kiidan ikka, tegi mis tarvis.

  

    9/10