neljapäev, 10. veebruar 2011

Rushmore (1998)

 Wes Anderson oma parimal kujul!
Ma ei näe mõtet kirjeldadagi, mis seal head oli, näitlejatööd ja muusika (kus ka laulutekstidel oli roll [mitte, et seda varem kohanud poleks, aga mitte just liiga sageli] jne) ja ammugi asja sisu siin lahti rääkida.
     See huumor, mis pole ainult pildis, situatsioonis ja tekstis, vaid ka ridade vahel, mille vahele omakorda on ainult Wes-ile omast nukrust peidetud… mis pagana moodi sa seda ümber jutustad?
    Kes seda meest armastab, see vaatab ära nagunii. 
8,5/10

2 kommentaari: