Ma nuumasin silma selle peal juba pikemat aega, sest režissöör on üsnagi kõvade asjadega hakkama saanud (mitmed tuntud seebid ja üks mu lemmikfilme „You Kill Me“) ning pane nüüd juurde John Malkovich, Matt Damon, Edward Norton ja John Turturro – peaks nagu ikka midagi tulema, ehk küll päris mitme aasta tagant, see võib vahel ka alt vedada. J
Taustal jooksev jutustav tekst, et mis toimub ja mida ma mõtlen, mulle ei meeldi, olgu film mis teemal tahes. (näiteks „I Think I Love My Wife“ ma jätsin sellepärast pooleli ja ei kavatse kunagi lõpuni vaadata, sest normaalset teksti peaaegu polnudki)
Kutt õpib õigusteadust, on oma hasartmängusõltuvusega lõpparve teinud, aga tõdeb päevast päeva, et sellest mängust on pagana raske päriselt lahti saada.
Eks neid pokkerifilme on ju nähtud üksjagu. Rohkem hilisemast ajast, aga ka varasemast. Aga enamasti on nad olnud sellise „mängu soosiva“ hoiakuga, põnevust kruttivad jne. Siin on seda tänitamist, nii naise kui teiste poolt, et „mõtle ikka, mida sa teed, kas sa oled jälle vana jama juures tagasi, sa võiksid hoopis…“ jne blaa-blaa, natuke paljuvõitu. See psühholoogiline pinge, mis õhus hoitakse, ja mitte mängu kohta, kas võidan või kaotan, kas jään vahele või ei, vaid peategelasele korrale kutsumise ettekäändel pindakäimise mõttes, see epistli lugemine väsitab nats.
Norton mängib sellist sõpra, keda keegi endale ei tahaks, kes kogu aeg seletab, et kõik on OK, ära pabla, aga ise väänab selja taga oma käkki edasi, hoolimata tagajärgedest. Ja vaene Matt Damon vanale sõbrale kohe selga keerata ka ei taha. Nii ta püüab tema nimel, kaua jaksab.
Õnneks tuleb selle kahetunnise filmi teises pooles nagu mingi uus hingamine – tempot tuleb tsipake juurde ja kiun kaob ära. Mitte, et nii peabki elus minema ja inimesed just nii käituma, et see on see kõige õigem lahendus - kirjutada võib igasugu lugusid - aga vahepeal juba tundus, et muud polegi kui nutt’n hala. Nagu oleks elus vaid kaks valikut, kas saan pokkerit mängida või pean mingit närust pizzakulleri tööd tegema.
Teatud mõttes on kõik thrillerid ühe skeemiga – kes keda. Pole vahet, kas Cramer Crameri vastu abieluküsimustes või Travolta advokaadina julmade erafirmade vastu või üks pokkerimängija teise vastu või ürg-metsik kauboi šerifi vastu, vang vs vangivalvur või mis iganes. On lava, kus mängitakse välja võitja. Aga mulle istuvad rohkem sellised, kus ajusid ja taktikat kasutatakse ja need, kus kingakarbi suurune rusikas või kohvitassi jämmune püssitoru asja lahendab, pole nii hea. Nagu naistega vaieldes õige mees kirvest ei krahma, nii peaks olema ka kõigis muudes vaidlustes. Poksijad on mingis mõttes luuserid… :P
Aga muidu, kui muu jura kõrvale jätta, on see pokkerifilmina ikka üks päris hea tükk.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar