Eile õhtul „Öölendureid“ kuulates jäin mõtlema, miks ma nii harva raadiot kuulan. Ega ei teagi, sest netisõltuvus ka netiraadiote rohkuse juures õigustuseks ei kõlba. Küll meenus aga hilise raadiokuulamisega seoses üks lugu, mis kindlasti mingit kommentaari ei vaja.
Üks pluss üks on üks. (vahel tähendab see üksindust, vahel ühtehoidmist)
See pole enam raadioga seotud, aga ma ei kommenteeri ka seda.
Mustad pärastlõunad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar