Eksperimentaalne film. Inimesed sebivad ringi, kes narkouimas, kes narkonäljas, kes seksinäljas, kes ajab vaenlast taga, kes põgeneb vaenlase eest, kes ahastab mineviku foobiate käes jne. Tokio ööelu. Kogu filmi läbib ahastav alatoon. Isegi need kaadrid algupoole, kus püüti narkojoovet visualiseerida, olid pigem painajalikud. Kui selline see laks ongi, siis ei kujuta ette, miks seda ikka ja uuesti peaks tahtma, pildi ja heli poolest küll eriline kaif ei olnud. Ok, füüsiline pool jäi kogemata, ei kritiseeri asja, mida ise pole tundnud.
Ma arvan, et tegijatel oli mingi isiklik valus teema selle narkoga, sest kunstilises mõttes ta selline „kaks redelipulka korraga“ nagu ei olnud. Kui nende eesmärk oligi vaatajale ahastav meeleolu üle kanda, siis see minu puhul toimis. Iseasi, kas selleks niisugust venitamistaktikat peab kasutama.
Need pidevalt vilkuvad värvilised tuled, millega silmamunadele üritati pinda käia, ei tekitanud „Ohhoo“-efekti ega pannud ka millegi üle järele mõtlema. Audio mõjus tunduvalt rohkem. Veel märkasin tualetti, millele prill-lauda polnudki külge mõeldud. (lugeda on siit-sealt olnud, et japsid on väga puhtad, ei tunnista paberiga pühkimist, vaid pesevad iga kord jne, aga see ehk ei puutu siia). Ühtki nutikat momenti peale kraanikaussi puistamise filmi lõpupoole ka ei olnud. Häiris veel see, et kaks tüüpi, kes endid sarnaseks tunnistasid, sarnanesid liialt McGregorile Trainspottingust. Mingi käibele läinud tüüpmall, nagu "tapja on tõenäoliselt mustanahaline"?
Soovi korral võiks filmi sõnumist isegi nii aru saada, et see elu ongi üks trastanud ja tühi värk, siin polegi muud teha kui dõupi panna. Aga tegijad seda muidugi öelda ei tahtnud.
Kokkuvõtteks – sisulise teema eest, mis toimus- kolm punni ja audio eest kolm. Pildi keel minu juures mõjule ei pääsenud.
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar