Puhastus (2012)

    Mul on raske Eesti filmidest kirjutada. Ei Vasaku jala reede ega Seenelkäigu järel suutnud ma ridagi pliiatsist välja võluda. Kõik viimase aja asjad on omade plusside ja miinustega, nii et kokku saaks sellise „on-ei ole kah“ ümmarguse jutu, millel suurt mõtet poleks. Aga südametunnistus tsipake vaevab, kui üldse ei kirjuta ja seekord siis saagu mõni sõna.

 Alustuseks varemkuuldu kohta paar kommentaari. Mind häiris ka, et audio suuliigutustega kokku ei läinud, kuid see on vist asja väikseim viga. Vabalt saab nii vaadata, et pilk on natuke mujal kui otse suuaugus ja sellega on ok. Rohkem häiris dublaaži audio kui selline, mis oli otsekui meeter korda meeter korda meeter pisikeses helindamispugerikus salvestatud, mingi täiesti steriilne ja kajavaba, peale inimhääle väga vähe midagi naturaalset, kuidagi lisati taustahelisid vist hiljem. Muidu kõlas inimeste vokaal kogu aeg ühtmoodi, olenemata sellest, kas asuti õues, keldris, talus, saalis või kus iganes. Väga võlts ja tehislik. Robotsound.
     Sama asja ütlen, võtlts ja tehislik, kuigi mitte terve filmi ulatuses, ka dialoogi kohta. Kasutati väljendeid, mida igapäevaelus ei kohta. Selline koolilapselikult deklameeritud või isegi „ajalehe kõnepruuk“. Aga seda õnneks harvem.

  Filmis oli mõningaid karme kaadreid. Julmi ka, kui soovite, aga et nüüd suisa sellist, mille peale kinost välja marssida... See pidi olema küll poos või siis tegu inimestega, kel analoogselt tipp-poliitikutega side reaalse eluga katkenud...

Kiidame ka.
Oli mitu head rolli, ennekõike Aliide vanas eas (Liisi Tandefelt). Oli täiesti normaalne tempo ja visuaalselt polnud ka midagi nuriseda. Aga filmi kõige tugevam külg minu jaoks oli vastandamine. Millele kulub noorte meeste ja naiste energia tänasel päeval ja millega tuli neil tegeleda neljakümnendatel. See paralleel lajatab päris korraliku litakaga ja ei tee seda õnneks sugugi must-valgelt, nagu olnuks toona kõik ainult õilis ja aateline ning täna kõik rikutud ja raisus.

  Kui see nüanss kõrvale jätta, kui palju siin üldse Eesti filmi oli, siis kindlasti viimase aja parim elamus sellest riiulist. Lonkas ikka tunduvalt vähem kui ülejäänud. Aga et ma selle peale aasta pärastki veel mõtlen – väheusutav.

Thirteen (2003)

    Lõpuks ma siiski selleni jõudsin. Oleks võib-olla veelgi edasi lükkunud, aga et sai otsus maha tehtud (häirevabama mulje saamiseks) kahte samast žanrist filmi järjest mitte vaadata, siis tuli suure sorimise käigus jälle seesinane esile.

 Film on muidugi mega. Aga nagu ma üksikutest teiste poolt kirjutatud arvustustest aru sain, mõjub ta igaühele üsna isemoodi. Nii mullegi. See jutt, mis ma siia nüüd kirjutan, võib üksjagu imelik tunduda, aga selline mu mulje on.

 Minu jaoks said filmi tegijad hakkama nii puhta sooritusega, et filmi justnagu polnudki. See lahustus kuidagi tegemise käigus olematuks. Ütleme nii, et kui maalikunstnik oleks võtnud pintsli, värvid ja lõuendi ja asunud tema ees istuvast näitsikust portreed maalima, siis valmis oleks saanud tal hoopis 3D foto või suisa elav inimene. Kunsti enam ei olnud. Heas mõttes. Jäi ainult teema, mida näidati nii, nagu ma varem pole kohanud, ka hilisemates filmides mitte. Näidati ausalt ja loomutruult, ilma ’kunstlikkuse’, näitlemise ja muu sääraseta. Seetõttu ei jäänud mul ka silmi ei kaamera, montaaži, valgustuse, kunstnikutöö ega muu jaoks.

    Ma olen üldiselt üsna „põdeja tüüp“, võtan hinge, tunnen kaasa, valutan südant jne, kuigi seda ei pruugi päris puhta kullana võtta, sest on ka asju, millest mul on räigelt pohh! Aga teismelise hingeelu ei ole selline teema mitte, millest mul suva oleks. Ka nüüd, kus ma ise ammuilma lapsevanem ja peaks nagu vaikselt enda omaaegsed läbielamised ununema, aga ei...
    Minu jaoks ei olnud filmis erilist tähtsust (nagu näiteks hea Arni kirjutas), kas ema oli endine boheem ja tütar seetõttu teistest maas või kui paljud head ja halvad sõbrantsid asja mõjutavad ning kus see ühel või teisel põhjusel lõpuks pidama saab. Ma nägin üllatavalt head teismelise hingeelu kujutamist ja too tütarlaps ei olnud mitte mingis mõttes hälvik. Mäss ja angst käib läbi absoluutselt iga teismelise hingest. Kel rohkem, kel vähem, aga ta on olemas. Kui teie lapsed ilma selleta üles kasvasid (või te ei märganud seda), olete haruldus. Et teil vedanud oleks, ma ei ütle.

Ja kuna see praktiliselt kõikidel inimestel esineb, siis oleks äärmiselt soovitav püüda neid inimesi selles olekus mõista. Mitte kuhugi ära saata, mitte küsida, kas sa täna söönud oled, nagu too ema, mitte võtta seda kõike kui äkitselt tabanud loodusõnnetust, vaid kui midagi täiesti loomulikku. Mäss ja angst tulevad kõige paremategi kasvatusmeetodite juures. Ole sa boheem, narkar või professor, sa ei saa hormoonide vastu. Ja kui loomulikuna sa suudad seda olukorda mõista, sellest sõltub, mis edasi saab. Kas tuleb kiire kurbmäng või on rentslist ka väljapääs. Siin filmis oli tüdruku ema recoveri-ori, mis ei ole just kõige õnnelikum variant ühe noore saatuse jaoks, aga ma ei väsi kordamast – see, mis meeleolud 13-aastasel (taas Arnit tsiteerides) "kiirrongina sisse sõitma" hakkavad, ei sõltu eriti palju vanematest. Jah - kui korralikuks inimene lõpuks kasvatatakse, on ennekõike vanemate teha ja nende tegemiste tulemus, aga vältida puberteeti ei saa ja ainus võimalus selles olukorras õigesti reageerida, on uskuda, et kõik toimuv on igati normaalne, mitte ahastades, et lapsega on midagi pöörast lahti. Just tolle viimase reaktsiooniga keeratakse asjad tuksi. Otsitakse terapeute, tablette ja mida kõike veel.

  Minu jaoks ei olnud see mingis mõttes hoiatusfilm, kelle elu pealt ta iganes ka kirjutatud polnuks. Ma ei usu selliste "hoiatuste" toimesse. Film portreteeris täiesti normaalset teismelist tütarlast, ääretult ehedalt, väga ausalt. Näitamaks, et selline ongi elu teatud hetkedel. Muidugi pole terve ilm sellised, kes täie rauaga mässavad, enamikul kulgeb see pisut rahulikumalt, kiiremalt, valutumalt. Seda enam tuleks aru saada, et veidike (või ka pisut rohkem kui veidike) kuldkorralikust „Harju keskmisest“ rahvamassist kõrvalekaldumine ei ole veel midagi ebanormaalset. Liiati veel selles vanuses. Kui teil on oma ettekujutus normaalsest lapsest ja elu näitab teile teistsugust pilti, siis ebanormaalne võib suure tõenäosusega olla teie ettekujutus, mitte pilt, mida elu pakub.

9/10

Исключение из правил

Tegemist on 2009-2012 valminud 10-osalise teleprojekti viimase kaksikosaga..

Räägib Vene välisluure tegemistest läinud sajandi kahekümnendate lõpust kuni 1961. Konkreetsemalt ühe reaalse persooni käekäigust illegaalses luures, nagu seda filmis nimetatakse. Film on segu dokumentaalist ja lavastatud kaadritest. Püütud on muu hulgas ka ausalt rääkida repressioonilainest kolmekümnendate lõpus, näidisprotsessidest jne. Näiteks mainitakse, et 1937-1938 välisluures töötanud 450 inimesest said mahalaskmise osaliseks 275. Omade poolt siis. Ent kui neljakümnenda alguses Hitler suure osa Euroopast hambu krahmas, polnud venelastel hõredaks jäänud agentide arvu  tõttu enam piisavalt luureinfot...

                                                                        Beria

Aleksandr Korotkov oli üks väheseid neid mehi, kes tondijahid üle elas, repressioonidest end läbi murdis ja eluga pääses, kuigi sai samuti süüdistuse vaenlase spiooniks olemises.

   Võrreldes 17 kevadise hetkega tunduvalt realistlikum, kui jätta kõrvale, et ka siin oli peategelane nagu Stirlitz – vees ei põle ja tules ei upu. Aga – kuna tegu polnud kirjandusliku tegelase, vaid reaalse inimesega, siis võib vaid möönda – imeline saatus! (ehkki mind jääb alati selliste filmide puhul kummitama mõte, et kuitahes ausalt filmi tegijad asja ka ei esitaks, ei tähenda see automaatselt, et neil kogu tõde käe all oleks olnud)

     Põnevust väga ei pakutud, nii näpuotsaga. Uusi fakte umbes samapalju. Pigem nagu lühiülevaade mehe elust ajastu kastmes.  Paraku näitlejatööd pole tänapäeva Vene filmidel enam päris endised. Ikka veel ühtki erandit ei kohta, mis mu selle arusaama kummutaks. Halvasti ei olnud lausa tehtud, aga oli traagelniite, apsakaid ja üledramatiseeritust.
    Leida võib filmi nii mõnelt online saidilt kui ka Youtubest.

http://www.youtube.com/watch?v=QctBlP6eOEg

MR 73 (2008)

  Kui üks film lihtsalt millegi seletamatuga lummab, siis on sellest pagana raske kirjutada.
Aga jagamata jätta ka ei raatsi.

     Peategelane on politseikapten, kes oma isikliku elu traagika tõttu on end pudelist nii
ligedaks immutanud, et järgmine etapp oleks juba reaalsest elust välja lülitumine. Seda ta
aga ei tee, sest sama kiindunult armastab ta ka oma tööd ja õigluse jalule seadmist. Mõlemad
ihad ja pooleliolevad juurdlused põhjustavad kokku paraja mäsu.
   Kogu selles kurvas loos on sümpaatiat ja kaastunnet peategelase vastu, realistlikkust
süžees ja stseenides (film olevatki tõsielusündmuste pealt), normaalset dialoogi ja läbi ekraani
vaataja tuppa tulevat õhustikku. Selliseid filme on vähe, kus sa tikud kohvi lõhna ja vastase
viha oma ihukarvadega tunnetama. Meeleolu on filmis see, mis vaatajale sülle topitakse.Nagu mõnes paremas roadmovies on kõrbeliiva kuumust tunda, nii on siin sellist lootusetust, süsteemi orjaks olemist ja peategelase hingevalu.
    Oma kõleda dokilikkuse või kroonikalikkusega meenutas veidi filmi Small Town Murder Songs, ainult tiba stiilsemalt ning oma painavas hulluses filmi Memories of Murder, aga kuidagi euroopalikumalt.
  Süžee kallal põhjust kiunuda pole, normaalne krimka, ei midagi hollivuudlikku (peaaegu). Ning samad sõnad ka näitlejatööde kohta. Kui prantslaste toodang on varem peale läinud, siis julgeks ka seda tükki soovitada.

8,5/10

Moskva (2000)

Москва

 Ballaad kollaažist või eleegiline kaleidoskoop või mingi selline laensõnadega vehkiv iseloomustus peaks selle tüki kohta käima.

  Film kestab üle kahe tunni ja kulgeb märkimisväärselt aeglaselt, vaheldumisi muusika ja filosofeerimise taktis. Sekka mõned ärinükked ja sigimismängud – nagu elus ikka. Tempo mind ei seganud, sest oli varane hommik väsimusevärinatega ja igav sisu iseenesest ei olnud. Tegevus keerleb ühe omapärase seltskonna ümber ja kui rahaasjad kõrvale jätta (mida aga päriselt ei saa, sest see on üks osa filmi sisust ja näitab ka inimeste staatust), siis püüti ilmselt kujutada keskklassist jõukama inimkihi hinge tühjust. Ma arvan, ma ei tea. Igatahes näidati. Seejuures mängis kaamera üsna innukalt värvide ja kujunditega. Sai sellega igapidi kenasti ka hakkama, ainult minu meelest polnud see filmi meeleoluga eriti kokku haakiv. Veri on küll värvifilmis punasem, aga muus mõttes oleks just siia must-valge pilt passinud.

 Et see kogu aeg nukrust lehvitav linatükk eriliselt õnnelikku lõppu ei saa, oli aimatav. Päris lõpus oli kaks puändikest, millest ühe tulekus olin kindel, teine oli üllatus, aga mitte rabav. Näitlejatele ka miskit ette heita ei olnud, aga lihtsalt kogu tükk tervikuna ei võlunud millegagi. Võimalik, et see meeleolu ütleb moskvalastele aastale 2000 järgi mõeldes rohkemat, nagu on igal rahval omad verstapostid, perioodid jne.

 Neid sarnaseid hinge tühjust peegeldavaid filme on kuidagi palju saanud, ei mahu mulle hästi enam. Võta rikkad – tühjus hinges. Prostituudid ja nümfomaanid – tühjus. Kunstnikud virelevad kapitalismi tingimustes ja igatsevad samuti rikkust. Põllumehel, kes vaevu pätsi päevas teenib ja hommikul kell viis end oma karuselt kotilt üles ajab, et kivisele põllule minna, kas temalgi hing kirkusest üle ääre on ajamas, ma kahtlen. Kogu maailm on selliseid inimesi täis. Äkki võiks hoopis selliseid otsida, kes selles mõttes erandid on?

 Aja täitmiseks kõlbab, aga ei midagi mällusööbivat. Pealkirja ja pikkuse abil olin oma peaga endale midagi tummisemat ette kujutanud.

6/10