Neljapäev, 26. detsember 2013

Mandariinid (2013)

     Väga palju nagu polegi muljetada.
    Filmi tegevus toimub 1992. paiku, kui Gruusia-Abhaasia sõda on valla pääsenud, aga sellest hoolimata paar kohalikku eestlast ei taha sealt lahkuda. Nende soov on enne mandariinid ära koristada ja maha müüa. Saak on suur, raha tõotab parajalt palju tulla, aga tööjõudu on vähe, asi kipub käest minema.
    Ühe tulistamise järel, kus mõlemalt poolelt mitu inimest surma saavad, päästavad eestlased ühe haavatud tšetšeeni ja ühe grusiini. (teine teisest leerist).  Ivo (Lembit Ulfsak) võtab nad oma majja varjule ja ravile. See kahe vaenlase vastasseis ongi ehk filmi parim osa. Piike ristatakse üsna mitme kandi pealt. Natuke pingeline, natuke koomiline. Midagi karmi, julma või „sünget”, nagu keegi kirjutas, mina küll üheski kaadris ei näinud. Sõjaolukord kusagil kõrvalisemas kohas, ilma rinnet näitamata – isegi Eestis on tunduvalt süngemaid tükke tehtud.

    Taustamuusika oli huvitav. Otsekui Eesti ja Gruusia rahvaviisi ristand. Lõpulugu sobis mulle samuti. Aga mis filmi sõnum oli, ma vist päris kindlalt pihta ei saanudki. Ma loodan, et lihtsalt üks lugu paarist-kolmest eestlasest mujal maailmas ja veel üks ’märk maha’ tolle ebaõiglase sõja teemal. Kui aga oli „ребята, даваите жить дружно”, siis…
    Ma täitsa usun, et kõiki selliseid inimesi tuleb ilmas ette. Maailm on kirju ja olud muudavad inimesi, aga see idee on juba lihtsalt nii ära nühitud, et sellise loosungiga vehkida...        Aga muidu oli kenasti tehtud, ei logisenud kusagilt. Kaameramehe käsi jäi mitmel korral silma. Ulfsak oli mõnedest muietest hoolimata kuidagi nukrameelne, aga eks ta ole seda alati olnud, juba Tuisu Taavist saadik. Ülejäänud rollide kallal samuti ühtki halba sõna ei leidu
8/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar