teisipäev, 19. juuni 2012

MR 73 (2008)


  Kui üks film lihtsalt millegi seletamatuga lummab, siis on sellest pagana raske kirjutada.
Aga jagamata jätta ka ei raatsi.
     Peategelane on politseikapten, kes oma isikliku elu traagika tõttu on end pudelist nii
ligedaks immutanud, et järgmine etapp oleks juba reaalsest elust välja lülitumine. Seda ta
aga ei tee, sest sama kiindunult armastab ta ka oma tööd ja õigluse jalule seadmist. Mõlemad
ihad ja pooleliolevad juurdlused põhjustavad kokku paraja mäsu.
   Kogu selles kurvas loos on sümpaatiat ja kaastunnet peategelase vastu, realistlikkust
süžees ja stseenides (film olevatki tõsielusündmuste pealt), normaalset dialoogi ja läbi ekraani
vaataja tuppa tulevat õhustikku. Selliseid filme on vähe, kus sa tikud kohvi lõhna ja vastase
viha oma ihukarvadega tunnetama. Meeleolu on filmis see, mis vaatajale sülle topitakse.Nagu mõnes paremas roadmovies on kõrbeliiva kuumust tunda, nii on siin sellist lootusetust, süsteemi orjaks olemist ja peategelase hingevalu.
    Oma kõleda dokilikkuse või kroonikalikkusega meenutas veidi filmi Small Town Murder Songs, ainult tiba stiilsemalt ning oma painavas hulluses filmi Memories of Murder, aga kuidagi euroopalikumalt.
  Süžee kallal põhjust kiunuda pole, normaalne krimka, ei midagi hollivuudlikku (peaaegu). Ning samad sõnad ka näitlejatööde kohta. Kui prantslaste toodang on varem peale läinud, siis julgeks ka seda tükki soovitada.

8,5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar