Kertu (2013)

   Segased tunded on...
   Kusagilt oli ajukäärude vahele jäänud arvamine, et seekord on natuke kergema loomuga film kui Raagi varasemad. Tegelikult anti kahvlit üsna mitme närvi pihta. Ent meelde ei jää see mulle mitte valupunktide või ühiskonnakriitilisuse poolest, vaid just selle leebema külje pealt.
    Ma ei ole spetsialist, seepärast ei ürita ka lahkama hakata, mida Raag taotles või mida Kertu tegelikult tahtis, jäägu igaühele oma tõlgendus. Aga lihtsa vaataja seisukohast muljetades -
    Kiidan: Malmsten oli sellesse rolli hea valik. Tema silmanurkadesse tekkinud kurrud annavad talle soojust juurde ja nagu pisut muudavad tema senist „eluvenna” kuvandit. Samas ma ei näinud, et ta erilise eneseületamisega hakkama oleks saanud. Oli oma tuntud headuses. (ma tean, et näitlejad seda väljendit ei salli, aga hetkel tundub paslik). Aga Ursula Ratasepp oli minu jaoks ilmutus! Need kohmetud pilgud ja arglikud žestid… Juba üksi need kaadrid olid filmi vaatamist ja tegemist väärt.
    Film üllatas korra päris tõsiselt, aga spoilerdamata sellest kirjutada ei saa.

    Laidan: Tempo oli kummaline. Kiire, kiire, aeglane. Kiire, kiire, aeglane. Mõned uued nüansid tulid kuidagi liiga kähku või liiga ootamatult sisse. Tundus, et kahetunniseks venitatuna oleks loomulikumat kulgu saavutanud. Aga see on vaid minu isiklik mulje.
   Vlassov paistis kogu ülejäänud seltskonnaga mitte eriti haakuvat, aga see võib tema senisest imagost tingitud olla. Mul ei ole Vlassovi vastu mitte kõige vähematki. Ning  siis see punnvõrr ja T-40. On need tõesti Eesti külades veel kasutusel? Täna?
    Rohkem seekord ei virise.

    Ma ei hinda Eesti filme kunagi muu maailma toodanguga võrreldes, vaid ikka ja ainult teiste meie filmidega ritta seades. Ja niisugusena on ta täiesti arvestatav ja meeldiv tükk. Oma karmimatest hetkedest hoolimata üks südamlik ja armas lugu.

7,5/10