Laupäev, 24. november 2012

Puhastus (2012)



    Mul on raske Eesti filmidest kirjutada. Ei Vasaku jala reede ega Seenelkäigu järel suutnud ma ridagi pliiatsist välja võluda. Kõik viimase aja asjad on omade plusside ja miinustega, nii et kokku saaks sellise „on-ei ole kah“ ümmarguse jutu, millel suurt mõtet poleks. Aga südametunnistus tsipake vaevab, kui üldse ei kirjuta ja seekord siis saagu mõni sõna.
 Alustuseks varemkuuldu kohta paar kommentaari. Mind häiris ka, et audio suuliigutustega kokku ei läinud, kuid see on vist asja väikseim viga. Vabalt saab nii vaadata, et pilk on natuke mujal kui otse suuaugus ja sellega on ok. Rohkem häiris dublaaži audio kui selline, mis oli otsekui meeter korda meeter korda meeter pisikeses helindamispugerikus salvestatud, mingi täiesti steriilne ja kajavaba, peale inimhääle väga vähe midagi naturaalset, kuidagi lisati taustahelisid vist hiljem. Muidu kõlas inimeste vokaal kogu aeg ühtmoodi, olenemata sellest, kas asuti õues, keldris, talus, saalis või kus iganes. Väga võlts ja tehislik. Robotsound.
     Sama asja ütlen, võtlts ja tehislik, kuigi mitte terve filmi ulatuses, ka dialoogi kohta. Kasutati väljendeid, mida igapäevaelus ei kohta. Selline koolilapselikult deklameeritud või isegi „ajalehe kõnepruuk“. Aga seda õnneks harvem.
  Filmis oli mõningaid karme kaadreid. Julmi ka, kui soovite, aga et nüüd suisa sellist, mille peale kinost välja marssida... See pidi olema küll poos või siis tegu inimestega, kel analoogselt tipp-poliitikutega side reaalse eluga katkenud...
Kiidame ka.
Oli mitu head rolli, ennekõike Aliide vanas eas (Liisi Tandefelt). Oli täiesti normaalne tempo ja visuaalselt polnud ka midagi nuriseda. Aga filmi kõige tugevam külg minu jaoks oli vastandamine. Millele kulub noorte meeste ja naiste energia tänasel päeval ja millega tuli neil tegeleda neljakümnendatel. See paralleel lajatab päris korraliku litakaga ja ei tee seda õnneks sugugi must-valgelt, nagu olnuks toona kõik ainult õilis ja aateline ning täna kõik rikutud ja raisus.

  Kui see nüanss kõrvale jätta, kui palju siin üldse Eesti filmi oli, siis kindlasti viimase aja parim elamus sellest riiulist. Lonkas ikka tunduvalt vähem kui ülejäänud. Aga et ma selle peale aasta pärastki veel mõtlen – väheusutav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar