Lõpuks ma siiski selleni
jõudsin. Oleks võib-olla veelgi edasi lükkunud, aga et sai otsus maha tehtud (häirevabama
mulje saamiseks) kahte samast žanrist filmi järjest mitte vaadata, siis tuli suure
sorimise käigus jälle seesinane esile.
Film on muidugi mega. Aga nagu ma
üksikutest teiste poolt kirjutatud arvustustest aru sain, mõjub ta igaühele
üsna isemoodi. Nii mullegi. See jutt, mis ma siia nüüd kirjutan, võib üksjagu
imelik tunduda, aga selline mu mulje on.
Minu jaoks said filmi tegijad
hakkama nii puhta sooritusega, et filmi justnagu polnudki. See lahustus kuidagi
tegemise käigus olematuks. Ütleme nii, et kui maalikunstnik oleks võtnud
pintsli, värvid ja lõuendi ja asunud tema ees istuvast näitsikust portreed
maalima, siis valmis oleks saanud tal hoopis 3D foto või suisa elav inimene.
Kunsti enam ei olnud. Heas mõttes. Jäi ainult teema, mida näidati nii, nagu ma
varem pole kohanud, ka hilisemates filmides mitte. Näidati ausalt ja loomutruult,
ilma ’kunstlikkuse’, näitlemise ja muu sääraseta. Seetõttu ei jäänud mul ka silmi ei kaamera, montaaži, valgustuse, kunstnikutöö ega muu jaoks.
Ma olen üldiselt üsna „põdeja tüüp“, võtan hinge, tunnen kaasa, valutan südant jne, kuigi seda ei pruugi päris puhta kullana võtta, sest on ka asju, millest mul on räigelt pohh! Aga teismelise hingeelu ei ole selline teema mitte, millest mul suva oleks. Ka nüüd, kus ma ise ammuilma lapsevanem ja peaks nagu vaikselt enda omaaegsed läbielamised ununema, aga ei...
Minu jaoks ei olnud filmis erilist tähtsust (nagu näiteks hea Arni kirjutas), kas ema oli endine boheem ja tütar seetõttu teistest maas või kui paljud head ja halvad sõbrantsid asja mõjutavad ning kus see ühel või teisel põhjusel lõpuks pidama saab. Ma nägin üllatavalt head teismelise hingeelu kujutamist ja too tütarlaps ei olnud mitte mingis mõttes hälvik. Mäss ja angst käib läbi absoluutselt iga teismelise hingest. Kel rohkem, kel vähem, aga ta on olemas. Kui teie lapsed ilma selleta üles kasvasid (või te ei märganud seda), olete haruldus. Et teil vedanud oleks, ma ei ütle.
Ma olen üldiselt üsna „põdeja tüüp“, võtan hinge, tunnen kaasa, valutan südant jne, kuigi seda ei pruugi päris puhta kullana võtta, sest on ka asju, millest mul on räigelt pohh! Aga teismelise hingeelu ei ole selline teema mitte, millest mul suva oleks. Ka nüüd, kus ma ise ammuilma lapsevanem ja peaks nagu vaikselt enda omaaegsed läbielamised ununema, aga ei...
Minu jaoks ei olnud filmis erilist tähtsust (nagu näiteks hea Arni kirjutas), kas ema oli endine boheem ja tütar seetõttu teistest maas või kui paljud head ja halvad sõbrantsid asja mõjutavad ning kus see ühel või teisel põhjusel lõpuks pidama saab. Ma nägin üllatavalt head teismelise hingeelu kujutamist ja too tütarlaps ei olnud mitte mingis mõttes hälvik. Mäss ja angst käib läbi absoluutselt iga teismelise hingest. Kel rohkem, kel vähem, aga ta on olemas. Kui teie lapsed ilma selleta üles kasvasid (või te ei märganud seda), olete haruldus. Et teil vedanud oleks, ma ei ütle.
Ja kuna see praktiliselt kõikidel inimestel esineb, siis oleks
äärmiselt soovitav püüda neid inimesi selles olekus mõista. Mitte kuhugi ära
saata, mitte küsida, kas sa täna söönud oled, nagu too ema, mitte võtta seda
kõike kui äkitselt tabanud loodusõnnetust, vaid kui midagi täiesti loomulikku.
Mäss ja angst tulevad kõige paremategi kasvatusmeetodite juures. Ole sa boheem,
narkar või professor, sa ei saa hormoonide vastu. Ja kui loomulikuna sa suudad
seda olukorda mõista, sellest sõltub, mis edasi saab. Kas tuleb kiire kurbmäng
või on rentslist ka väljapääs. Siin filmis oli tüdruku ema recoveri-ori, mis ei
ole just kõige õnnelikum variant ühe noore saatuse jaoks, aga ma ei väsi
kordamast – see, mis meeleolud 13-aastasel (taas Arnit tsiteerides) "kiirrongina
sisse sõitma" hakkavad, ei sõltu eriti palju vanematest. Jah - kui korralikuks
inimene lõpuks kasvatatakse, on ennekõike vanemate teha ja nende tegemiste
tulemus, aga vältida puberteeti ei saa ja ainus võimalus selles olukorras õigesti
reageerida, on uskuda, et kõik toimuv on igati normaalne, mitte ahastades, et
lapsega on midagi pöörast lahti. Just tolle viimase reaktsiooniga keeratakse
asjad tuksi. Otsitakse terapeute, tablette ja mida kõike veel.
Minu jaoks ei olnud see mingis mõttes hoiatusfilm, kelle elu pealt ta iganes ka kirjutatud polnuks. Ma ei usu selliste "hoiatuste" toimesse. Film portreteeris täiesti normaalset
teismelist tütarlast, ääretult ehedalt, väga ausalt. Näitamaks, et selline ongi elu teatud hetkedel. Muidugi pole terve ilm sellised,
kes täie rauaga mässavad, enamikul kulgeb see pisut rahulikumalt, kiiremalt,
valutumalt. Seda enam tuleks aru saada, et veidike (või ka pisut rohkem kui
veidike) kuldkorralikust „Harju keskmisest“ rahvamassist kõrvalekaldumine ei
ole veel midagi ebanormaalset. Liiati veel selles vanuses. Kui teil on oma
ettekujutus normaalsest lapsest ja elu näitab teile teistsugust pilti, siis
ebanormaalne võib suure tõenäosusega olla teie ettekujutus, mitte pilt, mida
elu pakub.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar