Thirteen (2003)

    Lõpuks ma siiski selleni jõudsin. Oleks võib-olla veelgi edasi lükkunud, aga et sai otsus maha tehtud (häirevabama mulje saamiseks) kahte samast žanrist filmi järjest mitte vaadata, siis tuli suure sorimise käigus jälle seesinane esile.

 Film on muidugi mega. Aga nagu ma üksikutest teiste poolt kirjutatud arvustustest aru sain, mõjub ta igaühele üsna isemoodi. Nii mullegi. See jutt, mis ma siia nüüd kirjutan, võib üksjagu imelik tunduda, aga selline mu mulje on.

 Minu jaoks said filmi tegijad hakkama nii puhta sooritusega, et filmi justnagu polnudki. See lahustus kuidagi tegemise käigus olematuks. Ütleme nii, et kui maalikunstnik oleks võtnud pintsli, värvid ja lõuendi ja asunud tema ees istuvast näitsikust portreed maalima, siis valmis oleks saanud tal hoopis 3D foto või suisa elav inimene. Kunsti enam ei olnud. Heas mõttes. Jäi ainult teema, mida näidati nii, nagu ma varem pole kohanud, ka hilisemates filmides mitte. Näidati ausalt ja loomutruult, ilma ’kunstlikkuse’, näitlemise ja muu sääraseta. Seetõttu ei jäänud mul ka silmi ei kaamera, montaaži, valgustuse, kunstnikutöö ega muu jaoks.

    Ma olen üldiselt üsna „põdeja tüüp“, võtan hinge, tunnen kaasa, valutan südant jne, kuigi seda ei pruugi päris puhta kullana võtta, sest on ka asju, millest mul on räigelt pohh! Aga teismelise hingeelu ei ole selline teema mitte, millest mul suva oleks. Ka nüüd, kus ma ise ammuilma lapsevanem ja peaks nagu vaikselt enda omaaegsed läbielamised ununema, aga ei...
    Minu jaoks ei olnud filmis erilist tähtsust (nagu näiteks hea Arni kirjutas), kas ema oli endine boheem ja tütar seetõttu teistest maas või kui paljud head ja halvad sõbrantsid asja mõjutavad ning kus see ühel või teisel põhjusel lõpuks pidama saab. Ma nägin üllatavalt head teismelise hingeelu kujutamist ja too tütarlaps ei olnud mitte mingis mõttes hälvik. Mäss ja angst käib läbi absoluutselt iga teismelise hingest. Kel rohkem, kel vähem, aga ta on olemas. Kui teie lapsed ilma selleta üles kasvasid (või te ei märganud seda), olete haruldus. Et teil vedanud oleks, ma ei ütle.

Ja kuna see praktiliselt kõikidel inimestel esineb, siis oleks äärmiselt soovitav püüda neid inimesi selles olekus mõista. Mitte kuhugi ära saata, mitte küsida, kas sa täna söönud oled, nagu too ema, mitte võtta seda kõike kui äkitselt tabanud loodusõnnetust, vaid kui midagi täiesti loomulikku. Mäss ja angst tulevad kõige paremategi kasvatusmeetodite juures. Ole sa boheem, narkar või professor, sa ei saa hormoonide vastu. Ja kui loomulikuna sa suudad seda olukorda mõista, sellest sõltub, mis edasi saab. Kas tuleb kiire kurbmäng või on rentslist ka väljapääs. Siin filmis oli tüdruku ema recoveri-ori, mis ei ole just kõige õnnelikum variant ühe noore saatuse jaoks, aga ma ei väsi kordamast – see, mis meeleolud 13-aastasel (taas Arnit tsiteerides) "kiirrongina sisse sõitma" hakkavad, ei sõltu eriti palju vanematest. Jah - kui korralikuks inimene lõpuks kasvatatakse, on ennekõike vanemate teha ja nende tegemiste tulemus, aga vältida puberteeti ei saa ja ainus võimalus selles olukorras õigesti reageerida, on uskuda, et kõik toimuv on igati normaalne, mitte ahastades, et lapsega on midagi pöörast lahti. Just tolle viimase reaktsiooniga keeratakse asjad tuksi. Otsitakse terapeute, tablette ja mida kõike veel.

  Minu jaoks ei olnud see mingis mõttes hoiatusfilm, kelle elu pealt ta iganes ka kirjutatud polnuks. Ma ei usu selliste "hoiatuste" toimesse. Film portreteeris täiesti normaalset teismelist tütarlast, ääretult ehedalt, väga ausalt. Näitamaks, et selline ongi elu teatud hetkedel. Muidugi pole terve ilm sellised, kes täie rauaga mässavad, enamikul kulgeb see pisut rahulikumalt, kiiremalt, valutumalt. Seda enam tuleks aru saada, et veidike (või ka pisut rohkem kui veidike) kuldkorralikust „Harju keskmisest“ rahvamassist kõrvalekaldumine ei ole veel midagi ebanormaalset. Liiati veel selles vanuses. Kui teil on oma ettekujutus normaalsest lapsest ja elu näitab teile teistsugust pilti, siis ebanormaalne võib suure tõenäosusega olla teie ettekujutus, mitte pilt, mida elu pakub.

9/10