Nali pidavat tekkima siis, kui tekib ootamatus. Kas ootamatu situatsioon või ootamatu lahendus sellele. Miks kõik ootamatused naerma ei aja või miks panniga pähe ja jalaga peesse siin-seal ikka veel mõjub, seda ei oska huumorispetsid öelda.
Üsna kentsaka perekonna noorim võsu annab välja raamatu, kus avalikustab kõigi lähedaste nilbemat sorti saladused. Raamat müüb mühinal ning teiste pereliikmete elu ja emotsioonid keevad mühinal üle. Mitte positiivses mõttes.
Mulle meeldib nutikas huumor, kus sõna ja situatsioon mängib rohkem kui pilt. Aga miskipärast on see film enamjaolt materdada saanud. Sellega toimub nagu midagi sellist (võrreldes teiste filmidega), et kui näiteks meilt läheks kaks meest olümpiale ja kui keegi uustulnuk, ütleme Kuuse-Mati, saavutab omal alal 10. koha, siis kõik kiidavad, vähetuntud mehe kohta ikka kõva debüüt. Aga kui Veerpalu omal alal tuleb viiendaks, siis vangutatakse päid, et küll jäi lahjaks, ikka kulda ootasime. Ma ei pea silmas, et see seltskond nõudnuks kõrget latti. Lavastaja pole üldse suurnimi ja näitlejad, ehkki kõvad, pole ka Oscari laureaadid. Lihtsalt – kui tehakse veidigi „teistmoodi“ film, mitte massikomöödia, siis olgu kohe blockbuster, kümnest kümme, muidu saab kaigast. Samal ajal igasugu pollakoolid ja pohmakad saavad isegi järgede eest kiita...
Muidugi, ega ta nüüd nii väga teistmoodi ka ei olnud ja puhas koom ka mitte – lõpupoole hakkab üha nukraid noote läbi kumama, aga see teeb asja ainult paremaks. Et ei ole ainult ih-hii-hii ja ha-ha-haa.
Mahub viimase paari aasta top-viite julgelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar