pühapäev, 17. juuli 2011

Pathfinders: In the Company of Strangers (2011)

  Üks ööpäev enne Normandia dessanti heideti sinna maha veel üks väike sats eriväljaõppega võitlejaid, kelle ülesandeks oli püsti panna raadiomajakas ja süüdata tuled, et dessanti sooritavad lennukid teaksid täpselt orienteeruda. Olevat 60 aastat saladuses hoitud ajalooline fakt. Usun, et oli, nii fakt kui saladus, aga miks saladuses, hästi ei mõista. See selleks.
    Kust otsast nüüd pihta hakatagi... Kui sa oled Band of Brothersit nautinud, siis lihtsalt hoia sellest filmist eemale, ajad end ilmaaegu vihale. Ma ei kujuta ette, mis seltskond ja miks on selle teha võtnud. Tunne oli, nagu oleks tahetud midagi parodeerida või kellegi arusaamade peale demonstratiivselt peeretada.
   Seal ei olnud ei normaalseid rolle ega dialoogi, rääkimata nende kahe asja koosesitusest. Totrad naljad, paatosest nõretav muusika, paar kontekstist täiesti väljarebitud stseeni, mida ei annaks paigutada isegi rubriiki „Kuule, sõjas võis ju kõike ette tulla, paneme sellise asja ka sisse, see võis ka vabalt seal juhtuda...“ Omavaheliste pilkude heitmine oli üles filmitud Venezuela seltskonnadraamade parimas stiilis. Relvade täristamine meenutas heli poolest morsevõtme klõbinat jne jne. (Hiljem kommentaare juurde lugedes sain teada, et ka relvad ise ja muu tehnika olevad meenutanud rohkem plastmassist mänguasju kui toonaseid originaale, aga sellele peale ei oska ma oma sõjas mittekäinu võhiklikkuses suuremat öelda.) Ma ei tundnud hetkekski, et see oli üks jube eluohtlik ja hirmutekitav sõjaolukord. Oli ka moment, kus mul loogika tõrkus üht konkreetset asja üldse mõistmast, aga selle saan ühe sõjalembese tuttava käest kunagi järgi uurida.
   Võiks seda soovitada kellelegi, kes on ühtviisi hästi kursis nii filminduse kui sõjandusega ning kel oleks parasjagu ka paha tuju, et ta kõik selles filmis leiduvad apsud, eksimised ja totrused üles loeks. Saaks ühe vääga pika postituse.
Millegipärast peeti vajalikuks seda yo-yo näppimist suisa kolmel korral näidata.
 Suhtpikk stseen, kus tüüp räägib, kuidas ta kunagi oksendamist imiteeris ja mitu kõrvalolijat sellega oksele ajas ning nüüd lugu jutustades kõik ümberolijad (peale minu) naerma ajab.
2/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar