Ai no korîda
1936. aasta Jaapan. Peremees ja teenijanna armuvad teineteisesse. Sedavõrd, et mees asub temaga teise majja elama ja võtab ta omale naiseks. Kirg, mis aina kasvab, muutudes lihtsalt ihast toiduga mängimise ja kubemekarvade söömise kaudu peaaegu sado-maso mängudeks. Mees kurdab korra, et ta peenis saab puhkust vaid pissimise ajaks, aga see pole nooriku süü üksi, ta ise on sellest kõigest samavõrd sisse võetud.
1936. aasta Jaapan. Peremees ja teenijanna armuvad teineteisesse. Sedavõrd, et mees asub temaga teise majja elama ja võtab ta omale naiseks. Kirg, mis aina kasvab, muutudes lihtsalt ihast toiduga mängimise ja kubemekarvade söömise kaudu peaaegu sado-maso mängudeks. Mees kurdab korra, et ta peenis saab puhkust vaid pissimise ajaks, aga see pole nooriku süü üksi, ta ise on sellest kõigest samavõrd sisse võetud.
Olen varem selle lavastaja töödest "Taboo"„ ära näinud, aga see venis kole eeposlik-oopuslikult, kuigi sisu oli suhthuvitav, aga minu jaoks hirmus uimane. Võimalik, et ta tahtis midagi oma elutööde lõpetuseks ära rääkida või oli lihtsalt väsinud (Oshima viiekümnest filmist viimane), aga meelde mulle ta kuigi eriliselt ei jäänud.
Siin oli mingi tempo isegi olemas, aga lugu kulges natuke hüplikult ja imelikke sik-sakke tehes. Oli justkui püütud jäägitu kire ilu ja karmust kokku sulatada, aga tunne oli, et ühtne idee, kui seda peale lõpplahenduse oligi, läks vahepeal käest. Kord keskenduti suhte olemusele - kiindumusele, kiivusele jne, siis jälle võimalikult mitmekülgsele pildikeelele. Asi liikus ohtratest palja ihuga kaadritest lõpuks päris exploitationisse. Ei oska kinokunsti ajaloo verstapostina küll kuhugi teist paigutada. Arvan, et ta oli rohkem oma ajastu laps. Tänapäeval ei mõju ta šokeerivalt kohe kindlasti mitte, olgugi tõsielusündmuste pealt loodud. Korealaste Seom näiteks mõjus mulle tunduvalt karmimalt, kuigi pilt oli kümme korda napim. Ja ilu mõttes teadagi on kõik vaatja silmades.
Homme üritan veel korra.
6,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar