Kusagil oli öeldud, et Belgia kõigi aegade kalleim film, IMDb annab tegijateks suisa neli riiki. Aga mitte suured numbrid ei tõmmanud mind, vaid eeskätt Jared Leto – istub mulle nii filmis kui muusikas.
Esimene tund aega venis. Kohe täiega venis. Mõtlesin, et kui samas vaimus üle kahe tunni kestab, siis ei tea, kas jaksangi ühe hooga lõpuni. Aga keskpaigaks harjus ära ja tasapisi muutus selline heas mõttes soigumine isegi meeldivaks. Ja paar sellist isiklikku subjektiivset haakumist oli seoses teemadega, kuigi mitte nii ängistaval kombel. Lihtsalt huvipakkuva mõtteainena. Ja siis kui asi juba korrapärase tuksumise sisse sai ja selles mingit loogikat paistma hakkas, lõppes film ära...
Ma möönan, et ilmselt seda ideed, mida tegijad sinna sisse ära peitsid, minu peake ei tabanud. Et elus on valikud, mis sageli on pöördumatud? Et kõik saab alguse lapsepõlvest? Et nii paljud inimesed on katki? Natuke liiga palju erinevaid teemasid oli segiläbi koos – uus arengutase tsivilisatsioonis, doktori ja ajakirjaniku vestlus vanataadiga, lapsepõlvemeenutused, peresuhted, hibernatsiooni tehnilised küsimused, kosmoselennud, dimensioonid, aja kulg universumis jne.
Kuhu see suur raha on pandud, on filmis mitut puhku näha. Ja mis puudutab visuaalset poolt, kaamerat, näitlejatöid ja eriafekte, siis pole filmile midagi ette heita. Pigem kiita ja nagu mainitud, päris lõpus hakkas asi mulle juba täitsa meeldima, aga ma käsikirja siiski ei kiida. Ma saan aru, et segaduse külvamine on taotluslik, seda öeldi ka filmis välja, aga rohkem kui kahetunniselt kallilt filmilt ootaks enamt kui vaid „Kas me ei hämanud ägedalt?“ J Polnud see ju action/thriller ja ideed need eriefektid eriti edasi ei kandnud. Mindfuck filmideks valin ma pigem Slipstreami, Stir of Echoes jms hulgast..
Ehk leian kunagi võimaluse uuesti vaadata ja siis mõjub tõhusamalt, aga täna saab hea lapse miinimumi: 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar