reede, 17. detsember 2010

Harold and Maude

Harold and Maude (1971)

   Teadsin sõbra käest vaid, et filmis on üks noor ja üks vana, kes leiavad ühise keele ja meele, ja et on kohati omapärast huumorit. Mulle piisas. Püüan enamasti mitte liiga palju ette teada, ühest kiitusest küllalt. (vahel ka ühest laitusest, et asi vaatamata jätta)
    Kui kohe filmi alguses kõlas taustaks Cat Stevens, oli see minu jaoks märk, et midagi tavalist siit ei tule. Ja neid nalju tuli tunduvalt rohkem kui ’kohati’ ja mingi hetk ma isegi mõtlesin, et oleks võinud vähemaga piirduda (üksnes kvantiteedi mõttes, ei sisu ega teema poolest), aga nagu hiljem selgus, muretsesin asjata, mingiks kerglaseks palaganiks asi ei kujunenud. Minu jaoks.

Ei välista, et keegi mõtleb risti vastupidi. Aga miks ei võiks üks tõsine film olla lõbus ja elurõõmus? Kas ei ole mitte võllanalju armastavad inimesed need kõige elujaatavamad?
„It's best not to be too moral. You cheat yourself 
out of too much life. Aim above morality.“


    Poiss elab majas, kus üks tuba on suurem ja kallim kui mõne mehe kogu elamine, tema ema ostab talle uue Jaguari ainult seetõttu, et talle eelmine, poisi enda ostetud auto ei meeldinud. (Aga parima väikekodanliku atmosfääri tekitavad siiski tegelased ja dialoog. Ühtaegu naljakad, totakad ja kurvakstegevad.)
    Ja selline noorsand kohtub vana daamiga, kes elab vagunis (mitte vagunelamus, vaid raudteelt käibelt maha võetud reaalses ja omamoodi stiilses rauakolakas) ja kes autot saab endale lubada üksnes ärandamise teel.

 Ja kuigi see, et mõlemad on tubli kiiksuga, ei loo päris momentaalset kontakti, siis kaua see kompamine aega ei võta, varsti on neil koos nii rääkimist kui tegemist. Ning selles on nii elule silma vaatamist kui maailmale näkku naermist.
„Zoos are full, prisons are overflowing...
Ah, my. How the world still dearly loves a cage.“


Nad on oma tegemistes küll vabad, aga kuidagi neile sellest siiski ei piisa. Vaja on protestida, teistele näidata, teisi vabastada jne ("I ask you, though, Harold, is it enough?")

Vähe on filme, mis veel viimase veerandi sees rohkem kui korra üllatada suudavad.
Aga kui teile meeldivad ainult ja üksnes peenekombelised naljad, siis jätke rahus vaatamata.
8,5/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar