Lund ei ole, aga...

Aasta saabki läbi.

Soovin kõigile filminubludele sujuvat üleminekut ja uusi filmielamusi uuel aastal!

    Minu jaoks aasta parimaks vaatamiseks jääb konkurentsitult "Incendies"  Ehk see teema nii väga ei raputanudki, nähtud ju kõike ja mis kõik nägemata võib olla, aga see mõjusus, kuidas asi esitati... Hämmastavalt vähe tähelepanu saanud film. See on küll valmimisaastalt 2010, aga nagu ikka, vaatan veel vähemalt pool järgnevast aastast muu sekka 2011. aasta kraami, seepärast käesolevast ühtegi eraldi ära ei maini.
     Aasta käkiks platseerub samuti konkurentsitult (ja samuti vaid neist, mida näinud olen, sest reeglina suudan ühe-kahe punkti filme vältida, ainult mõned intrigeerivamad isendid saavad võimaluse) Uwe Bolli "Auschwitz" . Selle filmi käpardlikkus lõi lihtsalt tummaks!
   Aasta meesnäitleja võiks ka rõõmsasti välja kuulutada, aga kuna naist kõrvale hoobilt pakkuda ei oska, siis jääb võrdõiguslik vaikus :))
   Ei ole kirjutanud ma siin seriaalidest, kuigi vaatan mitmeid päris isuga, aga kuidagi jutt ei hakka neist veerema. Dokudest samuti peaaegu ei kirjuta, sest ta lihtsalt peab olema kas väga hea või väga halb, et ma pismendama kukuks. Kui jääb kuhugi sinna vahepeale, siis on mu mulje niivõrd subjektiivne, et sellest segasest aerutamisest keegi nagunii suuremat aru ei saaks.

 Postituse pealkiri aga tähendab seda, et see blogi suigatab nüüd talveunne, et üksnes vahel harva mõne säravama sähvatuse peale korraks kraaksatada, sest enamus läbijooksvat kraami ei vääri tegelikult üldse kribamise vaeva. Aga istuda ainult väärtkraami ja kõrgkultuuri otsas ma ka ei suudaks. Eks te prooviga kassi üksnes kalamarjaga toita, ta kriibiks teil silmad peast...

 Jutu lõppu lihtsalt mõned shotid filmidest, millest pole viitsinud kirjutada.

                        "Aaga nüüd võtan lapse käest ära..."
                        - "Hans, ärr lollita..."

Carjacked (2011)

  Jooksus pangaröövel võtab tee peale pandiks kaasa ema koos väikese poisi ja nende autoga ning hakkab Mehhiko poole tüürima. Röövel on selline närviline vend, nagu nad tihti kipuvad olema, aga lisaks on ka tema ohvriks olev naine kehvapoolse stabiilsusega. On regulaarselt külastanud mingeid grupikoosolekuid, kus teised sarnased koos käivad, kes pidevalt vusserdavad ja hakkama ei saa. Peale selle on ta mees andnud sisse hagi, et lapse hooldusõugused omale saada. Võib vaid ette kujutada, kuidas mõjub su olemisele, kui sellele kõigel lisaks sa koos lapsega veel ka eluohtlikku seisus satud.

 Stsenaarium lonkab pisut. Oleks saanud ta punnu panna paaril korral kindlasti, kogu oma otsustusvõimetu loomuse juures. Oli suisa ebaloogilisi kohti ja paar tarbetult pikaks venitatud stseeni. Üldjoontes näidatakse meile, kuidas naise enesekindlus tasapisi kasvab (suisa sõjaprintsessiks välja) ja tänu sellele jõuab kõik kenasti happy endini.

  Filmi lõpus on üsna mitu mini-twisti, aga need ei päästa seda keskpärasust ja neid klišeesid, mis sinna kokku lükitud on. Ei päästa ka Maria Bello ja Stephen Dorff.

  Võib vahele jätta.

  5/10

The Future (2011)

  Hea idee oli filmi alguses: Mees ja naine otsustavad võtta kassi. Kassi ei pidavat tervise tõttu kauaks olema ja seepärast nad leiavad, et sobib, pärast seda on nad vabad tegema jälle mida tahes. Aga kui nad varjupaika kassile järele lähevad, räägitakse neile A: kassil on lisaks neerupuudulikkusele ka kips jala ümber ja kuni see maha pole võetud, nad teda kaasa võtta ei saa. Tulgu kuu aja pärast. Ning B: kui nad igaks juhuks üle küsisid, et kas tal on siis jäänud nii 5-6 kuud elada, vastati, et see sõltub hoolitsusest. Võib ka aasta  vastu pidada ja kui väga hästi hoolitseda, siis isegi kuni 5 aastat.

  Läks paarike kassita koju tagasi ja hakkas arutama: Nüüd ei saa me (vähemalt mitte mõlemad) pikemaks ajaks kodust eemale reisida, vähemalt üks peab iga päev kodus käima. Mees arvas, et tema peaks kindlasti vahepeal sinna teise linna minema ja naine küsis, et kas siis tema on üksi määratud paikseks jääma? Ning edasi, et viie aasta pärast oleme me juba 40- aastased. Ja 40 on samahea mis 50. Aga viiekümneselt teadagi ei tule enam eriti midagi. Kass majas, elu läbi...

 Aga siis neil plahvatas, et õnneks on ju see kuu, mil nad mõlemad on veel vabad ja et peaks nüüd tegema midagi... no midagi täiesti erilist, mitte igapäevast rutiini. Vaatama, mis elul põnevat pakkuda on, võib-olla ootab kusagil tõeline kutse, peaks korda saatma midagi, enne kui saatus oma vääramatu jõuga nende ülejäänud elu paika paneb. Ehk käituma nii, nagu oleks vaid kuu aega elada jäänud.

  Et sellest mingi järjekordne ’bucket list’ ei tulnud, oli hea. Aga see, mis tuli...

  Esiteks osutusid mõlemad tegudes tunduvalt rabedamateks kui sõnades ja teiseks jooksis teema rajalt maha. Läks filosoofiliseks mediteerimiseks, mis oli ka huvitav- mehe ja naise suhted, soov aega seisma jätta, võtta oma tegusid tagasi, viidati nagu ka meeste ülbusele jms. Aga see kõik ei haakunud kuidagi filmi algselt käima tõmmanud ideega. Sümboleid ja kujundeid oli liiga palju, (kuigi 1-5 aastat hoolitsust vajav kass oli kena kujund) raske oli päris ühtset sõnumit tabada. Tundub, et Miranda July püüab midagi naiste hingeelu varjatud poolest või tabamata soovidest rääkida. See alumine aknal tehtud pilt on vist üsna sümboolne, aga kui sa tahad midagi hingelt ära rääkida, kas peab selle tingimata nii keeruliseks ajama, muidu pole küllalt kunstipärane? Nagu ühest kommentaarist pärast lugesin:“This movie feels like a series of vignettes or better still a number of puzzle pieces that can be identified and appreciated but never quite fit together“ ja see on üsna täpne.

   Peab lavastaja eelmise filmi ka ära vaatama, mis on palju kiita saanud, ehk saab rohkem selgust.

 6/10

Moneyball (2011)

 Filmist ei teadnud eelnevalt midagi, üht kiitvat arvustust kusagil olin lugenud, selle sisu ei mäletanud. Ma ei armasta spordifilme, nad on minu jaoks igavad ja enamasti jätan nad vaatamata. Neist, mida olen näinud, on vaid üks muljet avaldanud, ülejäänud on eemale hoidma pannud. Aga siin oli lavastaja Miller, kelle „Capoete“ mulle tõsiselt muljet avaldas ja taas oli ta Hoffmani kapma võtnud. Lisaks teisi põnevaid nimesid, sõna „money“ pealkirjas ja üht-teist veel, nii et uudishimuks piisas.

Lugu räägib siis pesapallimeeskonna mänedžerist, kes suurtes kaotusevaevades otsustab midagi uut proovida, uskudes, et vana enam ei toimi ning hakkab mängijate valikul statistlisi näitajaid kõigele muule eelistama. Mehest, kes „päriselus“ täitsa olemas ja siiani selle ala peal.

Pitti ja Hilli vaheline keemia oli tuntav. Pinged treeneriga ülihästi õhus. Halbu rolle üldse polnudki. Ja ma kirjutaks selle kõik lavastaja kraesse, sest film ei loksunud kusagilt. Võiks veel kaamerat ja montaaži kiita, aga tegelikult oli see kõik üks hoolikalt viimistletud tervik. Tempo oli selline paras, ei jäänud venima, ei olnud mõttetult actioniks keeratud, mitmed kõrvalosad olid kihvtid... Ma ei ütleks, et see nii vägahirmus palju spordifilm või pesapalli film oli. Seda ka, aga eeskätt siiski iniestest. Kuna mul varem ei olnud pesapalli suhtes ei huvi ega teadmisi ja see jäi endiseks ka peale filmi nägemist, siis ma leian, et pesapall siiski liigselt muust üle ei käinud.

Jonah Hill on talent. Ta peaks ikka rohkem tööd saama, pagan võtaks. Ja mitte niivõrd koomides, kuigi ta on ka seal hea. Samuti rõõm oli näha, et Chris Pratt midagi tõsisemat teha sai, kuigi napilt.

 Kokkuvõttes igati mõnus pala, vältimaks äravajuvat aastalõppu filmimaailmas. Isegi 8,5 võiks panna, kui ei üritaks komadest loobuda. Subjektiivselt mulle sobis!

8/10

Setup (2011)

      Kirjutasin pea pool lehekülge kiunu ja kraaksu ning kustutasin siis kõik ära.
Lihtsalt - ärge raisake oma aega! IMDb hinne on isegi üle pakutud.

3/10