Hermese varjus (2009)

I skuggan av Hermes

    aka oijoomaijoo...

... ehk kas saame senisest rohkem tõde teada, kui tõekuulutaja on vandenõuteooriate fanatt?

  Loomulikult ma teadsin enne, mis mees see Jüri Lina on, aga kõik mu varasemad kogemused tema leelotustest on kuidagi sirgjoonelisema mulje jätnud. Et vaat Blend a med hambapastasse pannakse tsüaniini ja selle taga on see ja see. Kõik. Aga et ta midagi nii sõlme võib keerata...

 

  Kes ei viitsi filmi vaadata ega ka seda pikka ja segast posti lõpuni lugeda, neile mõned iseloomulikud tsitaadid lihtsalt maitseks:

„Kuju (USA vabadussammas) väideti kujutavat Rooma jumalannat Libertast, aga tegelikult oli see illuminaatide kaitselmus, Babüloonia kuninganna Semiramis.“

„Massoonid lootsid, et harimatud töölised ei suuda näha Hermese varju töölisliikumises, mille nad ise olid rajanud, et tõhusamalt oma ohvreid orjastada.“

   „Lenin ohverdas Moolokile...“

Kui teil selle peale tekib tunne, et „Äkki seal midagi tõepoolest on....“, siis jõudu!

  Point on kokkuvõtlikult selles, et Ameerka Ühendriigid loodi vabamüürlaste poolt, kelle siht oli luua kuritegelik orjariik. Osad presidendid, Lincolniga eesotsas, ei olnud aga õnnetuseks vabamüürlased ega  nendega ühte meelt (kuis nad küll pukki üldse said :P) ja Venemaa aitas Lincolni oma sõjalaevastikuga ning sellest ajast... on vabamüürlastel Venemaa vastu viha ja nii nad Tsaari-Venemaa oma suurte rahahunnikute abil ka hävitasid.

Üks massoonide liider kuulutas:

„Surmaotsus keisririikide, kuningriikide ja aristokraatia üle on tulemus, mille saavutamiseks tehakse kõikvõimalikke pingutusi.“

   Ajaleht ’New York Herald Tribune’ arvas: „Paistab, et bolševistlik revolutsioon Venemaal on tegelikult tohutu finantsoperatsioon, mille eesmärk on suurte rahasummade ülekandmine venelaste kontrolli alt Euroopa ja Ameerika pankade kontrolli alla.“

       „Kuhn, Loeb & Co, kes oma Saksa filiaalide kaudu toetas Trotski võimuletulekut Venemaal 1917. aasta sügisel 20 miljoni dollariga, sai poole aasta vältel tagasi 102 miljonit 290 000 dollarit.“ („New York Times“, 23. august 1921)

Millega siis tegu on? Vaenuga aristokraatia ja vana vimmaga Venemaa kui sellise vastu või äriga? Ok, ütleme, et mõlemat. Oli kättemaks eriti rafineeritud viisil- mitte ainult ei hävitatud vastik Tsaari-Venemaa, vaid võeti ka kopsakalt manti selle pealt ja jäeti karistuseks vaesusse elama. Loogika on olemas. Ent mis edasi toimus?

 „Ameerika asjatundjad möönsid, et kommunismi ohustanuks taas majanduslik kokkuvarisemine, kui USAst poleks rahastatud esimest viisaastakuplaani ja osaliselt ka järgnevaid, ehkki see tõi venelaste asjatundmatuse tõttu kaasa uusi probleeme. Siiski suutsid Ameerika kapitalisüstid põdurat, jõuetut ja jõhkrat süsteemi kõige kiuste püsti hoida.“

 Nii? Milleks seda veel vaja oli püsti hoida, ise peale makstes? Soov kätte maksta aastakümnete kaupa? Tulu saamata? Ei ole nagu vabamüürlaste ega ka kapitalistide viis. Kui need olid isemeelsed kapitalistid, siis kas vabamüürlastel, kes suutsid suure Venemaa riigipöörde korraldada ja ta vaesusse paisata, polnud jõudu mõnd kapitalistinäru takistada seda abi sinna saatmast? Enne revolutsiooni nad ju suutsid korraldada, et Tsaari-Venemaale ükski pank laenu ei annaks. Ma ei saa aru, kas vabamüürlased on väga võimekad või väga mannetud.

 Teine umbes analoogne asi:

 „Rockefeller palkas reklaamifirma „Ivy Lee“, et maalida Ameerika avalikkusele bolševikest võimalikult meeldiv pilt. Nõukogude liitu saabus valepropaganda mõjul 100 000 Ameerika töölist. (kapitalist Rcf ajas Venemaal äri) Osa sattus koguni GULAGi. Sedavõrd kardeti, et Ameerika avalikkus võiks saada lähemaid andmeid tegelikest oludest kommunistlikus „paradiisis“. Stalini riiki oli elama asunud ka 60 000 Saksa töölist.“

  Ma usun, et need on faktidel põhinevad arvud. Hiljem räägitakse koguni, et üksnes laagrites oli üle 200 000 välismaalase u 45-st riigist. Ma tahaks küsida lihtsameelse küsimuse ’Kus nüüd olid vabamüürlased?’ 100 000 USA kodanikku ei ole mitte väike arv ja mitte ükski neist ei saanud hoiatatud selle targa salaorganisatsiooni poolt. Miks? Kas vabamüürlaste soov oli lisaks Vene rahvale hävitada ka ameeriklased ja sakslased? :D Näiteks inglased ju teadsid Lenini 1917. aasta tempe kuus nädalat ette (ikka selle sama filmi väitel) ja palusid oma kodanikel sealt lahkuda.
   Tähelepanuväärne on ka, et erinevalt ajaliselt kaugetest Ameerikast ja Venemaast, on tänapäevasest Euroopa Liidust suudetud vaid üksainumas meison nimeliselt ära määratleda.

    Et Venemaal seda revolutsiooni ilma raha ja muu toeta teha ei saanuks, on lapselegi selge. Ja et päris suur osa oli Saksamaal, on ka nii paljudest allikatest ammu teada, et pole põhjust kahelda. Võib ju mõelda, kas ainult nemad ja millest see kõik algselt üldse valla pääses, aga nii ei tuleks lool kunagi lõppu.

   Et punased palju julmusi korda saatsid, on ka selge ja poleks patt seda veelgi karmimalt kajastada kui siin filmis tehti. Lihtsalt Lina kirjeldab seda kui suurt avastust. On seda venelased korduvalt näidanud ja küllap keegi avaldab kusagil midagi veel. (film ise tsiteerib ka 1992. Aasta „Literaturnaja Gazetat“ kui suurima ohvrite arvu väljakäinud allikat.)

 Võib ju möönda, (miks siis mitte) et vabamüürlastel on kõrgeid kohti olulistes ametites, lõppude lõpuks ju kellelgi siin ilmas on mõjuvõim ka olemas. Aga segada kogu see punaste krempel astroloogiaga, vana-Kreeka mütoloogilise Hermesega ja USA vabamüürlaste kättemaksuga kunagise Vene laevastiku sekkumise eest Ameerika kodusõtta on ikka niivõrd haige sonu, et isegi sõna „teooria“ enam ei passi. [Ja see ei ole kaugeltki kõik. Juttu tuleb Kennedy tapmisest kindlal laiuskraadil, hiinlaste muutmisest (USA poolt!) punasteks inimsööjateks, aatomipommist, juutidest, eestlastest, rootslastest, ukrainlastest... Mainimata jäid vast ainult  Darwin, Rasputin ja Lembitu.]

 Kui veerand tundi enne lõppu näidati, kuivõrd teistmoodi olid sakslaste koonduslaagrid, siis mul jooksis juba jagajast otse sumbutisse. Propaganda mistahes vahenditega! Aga – meil on sõna- ja usuvabadus.

                            Kaks alumist pilti: Juudid saksa koonduslaagris.

  Kahetunnise filmi vaatamiseks saab olla vaid üks põhjus – uudishimu. Nagu Bolli filmide puhul näiteks. Mõnede shot-stseenide kordamise poolest annab Bollile isegi silmad ette, aga sellega võrdlus piirdugu.

 Film ei ole üldse igav. Kui keegi on ikka sellise paljastusega lagedale tulnud, siis tasub seda igal teadmishimulisel inimesel uurida ning see alla 17a hoiatus filmi tutvustuses peaks tulenema just ajupesu aspektist, mitte võigaste kaadrite mõttes. Selle viimase poolest võiks 17-st julgelt paar numbrit maha ka lahutada, midagi ei juhtuks.

  Paar fakti ühe, paar teise asja kohta, pmst Vene poliitika osas. Kogu seda kompotti dokumentaaliks nimetada... ...

   1/10

50/50 (2011)

  Läksin selle filmi kallale peaaegu puhta lehena. Teadsin vaid kolme asja: J.G.-L., et olevat comedy ja on palju kiita saanud. Umbes samal põhjusel ei pane ka mina siia mingit sisututvustust. Kes kangesti tahab enne vaatamist kõike ette teada, leiab selleks kuhjaga allikaid.

Esimese viie minuti järel oli tahtmine kinni panna ja kunagi siis edasi vaadata, kui muud enam teha pole. Põhjusel, mida jutu lõpus mainin. Aga et ta PÖFFil oli ja et ma suht nagu peaaegu et samahästi kui Gordoni fänn ka olen, siis otsustasin natuke rohkem kannatada. Ja tuli ikka midagi muud kui lihtsalt üks koom. (mõne mehe punnitamistest hoolimata :P)

 Me keegi ei saa teisele öelda, kuidas inimene just käituma peaks, kui ta raskesti hädas on, haigeks jääb või muud sellist. Aga see on kindlasti üks hea film, millise nurga alt seda teemat näidata või ka mõningast suhtumist õppida. Ma tõstsin pöialt ikka päris-päris mitu korda ja hüüatasin midagi : ))

 Peategelase sõber oli üks ütlemata vahva sõber, aga kui nad oleks selle filmi ilma Seth Rogenita teinud, oleks minu käest 9 tulnud. Vaat ei istu see mees ja kõik. Antikeemia.

Soundtrack oli sajebonks!

Selline feel good movie, võib soovitada.

8/10

The Ides of March (2011)

  Vaataja viiakse USA eelvalimiste võitlusse, selle telgitagustesse - kellest saab demokraatide poolt presidendikandidaat.

Georges Clooney käsikiri ja lavastus. Ei oska kohe öeldagi, miks mõnes kommentaaris käsikirja laidetakse. Läksin ka ise eeskätt sellise näitlejate pundi pärast vaatama, aga oli seal ka piisavalt sisu. Tõsi, ma pole poliitikas asjatundja, üksnes huviline, aga mul oli huvitav J

 [Pisut ähmaseks jäi, mis rosin oli Meyersil Thompsonile pakkuda, et too nõus oli veel meelt muutma, aga nagu öeldud - ma pole asjatundja.]

 Mitu head osatäitmist oli, mida sellise kamba puhul ka ette võis arvata. Gosling aina küpseb ja isiklikult minu meelest passib ta just sellistesse osadesse, mitte nii palju plikasid meelitama. Seni kõige meeldivam kogemus temaga. Ja Giamatti ei olnud seekord mingi äpu, mis mulle ka meeldis. Mis mulle aga tõsiselt ei meeldinud, oli Hoffmaniga tehtu. Tema kaliibrile vastavalt oleks võinud ikka suuremat tulejõudu sisse kirjutada. Ta on küll vaguramaidki tegelasi mänginud (Capote ntx), aga siis vastavalt rohkem ekraaniaega saanud. Nüüd mängiti ta peaaaegu et halliks kõrvaltegelaseks. Presidendikandidaati välkus kaadris tunduvalt rohkem, mis on reaalpoliitikas loogiline, aga filmis polnud üldsegi nii vajalik. Ja tegelikult oli Clooney ka endale suhteliselt kahvatu rolli valmistanud. Oli see kirjutamisest, mängimisest või tagasihoidlikkusest, ei tea ja tema puhul suurt ei häiri ka. Lihtsalt enamasti on ta pisisulina ka rohkem säranud, kuigi ta üsna sama nägu kordab rollist rolli.

    Algus võttis veidi aega, sissejuhatus oleks võinud lühem olla või mingid „nükked“ kohe sisse tuua. Kas poliitikas on mingeid intriigivabu hetki? Meil siin Eestis küll pole, vaevalt et sealgi. Kas ma vaatan seda filmi kunagi uuesti? Pakun, et mitte. Aga halb ei olnud. Oli minuteid, kus lausa naelutas ekraanile.

7/10

Warrior (2011)

  Piisavalt on võetud aega, et stoori ära jutustada. Karakterid jõuavad areneda ja puha, ainult et natuke liiga tüüpskeemi järgi liigub asi. Midagi pole teha, „pereväärtused“ on ameeriklaste jaoks sihuke püha lehm, et nad ei suuda ilma selleta ühtegi filmi teha. (suisa imestama pani, et kummalgi vennal koera ei olnud :P)
Kes finaali jõuavad, oli mõistagi ennustatav, isegi väikese lapse silmis, ma arvan. Matši lõpptulemus ehk mitte, aga see suurt ei muudaks.

 Mind häiris pisut, et kõik matšid olid läbi köite või traatvõre filmitud. Teinud no üks kordki puhta kaameraga, film oli lisaks muule ikka ka poksist, või kuidas!?

 Taustamuss hakkas endast märku andma alles viimases pooltunnis, selline film oleks rohkem võimalusi saanud pakkuda. Aga vb olin ka liiga sisse elanud muul ajal, et ei jätkunud kõrvu lihtsalt. Ilmselt leidub aega kunagi uuesti vaadata. Lõpukaadrid peale matši polnud ka minu maitse.

 Aga, aga aga –

Nick Nolte on läbi aastate olnud üks mu suuri lemmikuid ja viimasel paaril-kolmel aastal olen ma teda vaadates pisut kurb olnud, et vanusega hoog kuidagi raugenud on ja üks ilus ajastu läbi hakkab saama. Ja nüüd ta tuli ja tegi! Lihtsalt... see, mis ta tegi, jättis minu jaoks igasuguse Tom Hardy varju. (mitte, et too halb oleks olnud, rollid olid korralikud kõik). Ja see päästis minu jaoks mitmed muud liiga „soojad“ või üledramatiseeritud momendid. Puhas rõõm vanahärra pärast!!

 Kokkuvõtteks on film igati kaasahaarav ja maandub ilmselt selle aasta saagi kusagile Top viite vast üsna julgelt.

8/10

The Craigslist Killer (2011)

 Taas üks lugu tõsielusündmuste pealt tehtuna.

 Craigslist, kui keegi ehk ei tea, on selline Soovi või Kuldse Börsi tüüpi netisait, kust leiab kõike, vanadest autodest ja küttepuudest grupiseksini. Nagu filmi lõpus selgub, olevat 2010. konkreetse keissi kaasmõjul sealt ka see erootika pool maha võetud.
    Näidatakse meile ühte edukat meditsiinitudengit, kes armub kaasõppurisse, võlub ta ära, tulevad pulmaplaanid-ettevalmistused ja muu seonduv. Kogu aeg on aru saada, et midagi hakkab toimuma, aga kus, millal ja kellega konkreetselt, ei taba veel. Pisut jõudis isegi igavaks muutuda, aga tasapisi anti aimu, et kutil vist psüühhikaga kõik päris korras pole. Kui kuritegevust toimuma hakkas ja detektiivid ametisse asusid, oli suudetud sellist painajalikkust ja vaeva sisse tuua, nagu uurimistes tihti näha, aga mitte ka nende parimate näidete mõõdus. Ma olen kombeks võtnud, et kui stoori on elust võetud, siis väga ei vingu, aga minu jaoks oli sissejuhatus natuke liiga pikaks venitatud ja teine pool jäi natuke napiks. Neid pöördekohti oleks võinud alguse poole nihutada ning pikendada sellega nii detektiivide kui killeri unetuid higistamisi 10-15 minuti võrra, oleks parem saanud. Praegu venitan poolvägisi selle 6 välja, pigem tahaks viis anda.

  6/10