Karikakramäng 2 (2013)

     Kogumik kolmest lühifilmist, nagu esimenegi „Karikakramäng”. (võib-olla oli  toona ka neli, oma häbiks ma ei mäletagi enam täpselt). Aga võrrelda neid kaht pole vaja. Nagu leib ja sai on mõlemad jahutooted, ent ometi…

    Esimene lugu räägib neljast noorest inimesest, keskendudes neist kahele. Pisike intrigeeriv moment oli sisse kootud, aga oma lühiduses ja mitte kuhugi jõudmises jättis mind külmaks. Ma pole selle kraami sihtgrupp ja kogu moos. Sama oli ka filmiga „Kõik muusikud on kaabakad”, mis ei olnud iseenesest halb, aga lihtsalt ei puudutanud mind kusagilt otsast.

    Teine lühifilm „Foto” on konkurentsitult parim. Ja mitte üksnes seepärast, et Kukumägi jälle kaasa teeb.
    Näidatakse ratastoolis meest, kelle eest täisealine tütar hoolitseb. Isa on paras toriseja ja tänitaja ning seeläbi pole kerge kummalgi. Lisaks tuleb mängu üks väike poiss, tema ema, üks sobivas vanuses vallalisi daame passiv härra jms. Kuidagi ehe, südamlik, kurb ja natuke ka  mõtlemapanev. Ei jäänud üheülbaliseks ega kerglaseks. Kukumägi sobis vingatsi rolli nagu valatult!

Kolmas osa „Hõbepulm” tõi lagedale trobikonna omapäraseid tüüpe, aga tervikut see issanda loomaaed kokku ei sidunud. Stoori oli oma olemuselt „torm veeklaasis” ja mingit elamust mulle ei pakkunud. Dialoog oli kohati mage ja asja ülesehitus hüplik. Tõsi – lõpukaader oli vaimukas.

   Ei panegi mingit hinnet. Kolm erinevad filmi, pole võimalik midagi välja rehkendada. „Harju keskmine” võib ehk öelda.

Mandariinid (2013)

     Väga palju nagu polegi muljetada.

    Filmi tegevus toimub 1992. paiku, kui Gruusia-Abhaasia sõda on valla pääsenud, aga sellest hoolimata paar kohalikku eestlast ei taha sealt lahkuda. Nende soov on enne mandariinid ära koristada ja maha müüa. Saak on suur, raha tõotab parajalt palju tulla, aga tööjõudu on vähe, asi kipub käest minema.
    Ühe tulistamise järel, kus mõlemalt poolelt mitu inimest surma saavad, päästavad eestlased ühe haavatud tšetšeeni ja ühe grusiini. (teine teisest leerist).  Ivo (Lembit Ulfsak) võtab nad oma majja varjule ja ravile. See kahe vaenlase vastasseis ongi ehk filmi parim osa. Piike ristatakse üsna mitme kandi pealt. Natuke pingeline, natuke koomiline. Midagi karmi, julma või „sünget”, nagu keegi kirjutas, mina küll üheski kaadris ei näinud. Sõjaolukord kusagil kõrvalisemas kohas, ilma rinnet näitamata – isegi Eestis on tunduvalt süngemaid tükke tehtud.

    Taustamuusika oli huvitav. Otsekui Eesti ja Gruusia rahvaviisi ristand. Lõpulugu sobis mulle samuti. Aga mis filmi sõnum oli, ma vist päris kindlalt pihta ei saanudki. Ma loodan, et lihtsalt üks lugu paarist-kolmest eestlasest mujal maailmas ja veel üks ’märk maha’ tolle ebaõiglase sõja teemal. Kui aga oli „ребята, даваите жить дружно”, siis…

    Ma täitsa usun, et kõiki selliseid inimesi tuleb ilmas ette. Maailm on kirju ja olud muudavad inimesi, aga see idee on juba lihtsalt nii ära nühitud, et sellise loosungiga vehkida...        Aga muidu oli kenasti tehtud, ei logisenud kusagilt. Kaameramehe käsi jäi mitmel korral silma. Ulfsak oli mõnedest muietest hoolimata kuidagi nukrameelne, aga eks ta ole seda alati olnud, juba Tuisu Taavist saadik. Ülejäänud rollide kallal samuti ühtki halba sõna ei leidu. 

8/10

Kertu (2013)

   Segased tunded on...
   Kusagilt oli ajukäärude vahele jäänud arvamine, et seekord on natuke kergema loomuga film kui Raagi varasemad. Tegelikult anti kahvlit üsna mitme närvi pihta. Ent meelde ei jää see mulle mitte valupunktide või ühiskonnakriitilisuse poolest, vaid just selle leebema külje pealt.
    Ma ei ole spetsialist, seepärast ei ürita ka lahkama hakata, mida Raag taotles või mida Kertu tegelikult tahtis, jäägu igaühele oma tõlgendus. Aga lihtsa vaataja seisukohast muljetades -
    Kiidan: Malmsten oli sellesse rolli hea valik. Tema silmanurkadesse tekkinud kurrud annavad talle soojust juurde ja nagu pisut muudavad tema senist „eluvenna” kuvandit. Samas ma ei näinud, et ta erilise eneseületamisega hakkama oleks saanud. Oli oma tuntud headuses. (ma tean, et näitlejad seda väljendit ei salli, aga hetkel tundub paslik). Aga Ursula Ratasepp oli minu jaoks ilmutus! Need kohmetud pilgud ja arglikud žestid… Juba üksi need kaadrid olid filmi vaatamist ja tegemist väärt.
    Film üllatas korra päris tõsiselt, aga spoilerdamata sellest kirjutada ei saa.

    Laidan: Tempo oli kummaline. Kiire, kiire, aeglane. Kiire, kiire, aeglane. Mõned uued nüansid tulid kuidagi liiga kähku või liiga ootamatult sisse. Tundus, et kahetunniseks venitatuna oleks loomulikumat kulgu saavutanud. Aga see on vaid minu isiklik mulje.
   Vlassov paistis kogu ülejäänud seltskonnaga mitte eriti haakuvat, aga see võib tema senisest imagost tingitud olla. Mul ei ole Vlassovi vastu mitte kõige vähematki. Ning  siis see punnvõrr ja T-40. On need tõesti Eesti külades veel kasutusel? Täna?
    Rohkem seekord ei virise.

    Ma ei hinda Eesti filme kunagi muu maailma toodanguga võrreldes, vaid ikka ja ainult teiste meie filmidega ritta seades. Ja niisugusena on ta täiesti arvestatav ja meeldiv tükk. Oma karmimatest hetkedest hoolimata üks südamlik ja armas lugu.

7,5/10

Eestlanna Pariisis (2012)

Une Estonienne à Paris

     Ma küll võtsin millalgi nõuks, et kaht samatüübilist filmi jutti ei vaata, aga ilmselt reeglid ongi selleks, et neid rikkuda.

Mul on aastaid olnud suur lugupidamine Ilmar Raagi vastu, kuigi ta palju pole jõudnud produtseerida. Ning samuti on mul Prantsusmaa ja filmide omavahelise seosega hea klapp, kuigi just Ilmar Raag on ka öelnud, et me näeme siin vaid tühist protsenti paremikust ning neil on seal Prantsusmaal palju keskpärast ja saasta ka, aga ju siis mul lihtsalt on vedanud. (see selleks, täna räägime siiski Eesti filmist.)

 Kõigest sellest hoolimata läksin ma filmi kallale kerge kõhklusega, et äkki on miskitpidi võõras mu jaoks, jääb kaugeks, ei haaku jms. Ja siis (äkki?) kehitad õlgu ja ei oskagi kuidagi kommenteerida, nagu korvpallifanatt, kes vormelisõidust ei hooli, suudaks öelda vaid – sinine auto ajas punast taga...

 Aga et seda filmi sai oodatud, üksjagu selle saamisloost ja kulgemisest eelinfot loetud jne, siis küsimust, kas vaadata või jätta, ei tekkinud.

Film kulgeb üpris aeglases, rahulikus tempos ja pean tunnistama, et esimese poole mu kahtlused püsisid. Arvasin mingi hetk, et kujuneb millekski selliseks, nagu Le Chat, aga nagu geniaalne idanaaber ütleb, не тут то было...

    Ma ei hakka sisu lahti rääkima, eks? Sellest on kirjutatud ja kui sellest ei piisa, siis võtke film ette. Ja kui seda teete, siis vaadake lõpuni, isegi kui kõhklete, nagu mina. Film on tervik ja ei „anna end kätte“ enne kui läbi ja tervikpilt käes. Muidugi, ka see ei garanteeri, et te rõõmust huilgama pistate, film on siin-seal laita ka saanud, inimesed tikuvad erinevad olema, aga minu soovitus siit igal juhul tuleb. Vaadake ära!

    Oli paar rabedamat momenti. Üks, kus veidi suurem seltskond teelauas istus, kuidagi stampne dialoog ja väheusutav pinge oli eestlaste poolt. Üks teine hetk tundsin veel sarnast - justkui varavõitu tuli argliku Anne küsimus „Kas sa selle pärast tahtsidki...“, aga see kõik oli köömes. Mõtlesin siis vaid, milline see käsikiri algselt olla võis, enne neid paljusid sundmuudatusi...

    Esiteks räägiti meile lugu. Ühtaegu lihtsat ja samas mitte just väga.

Teiseks tegid kõik kolm peaosalist oma töö veatult ja südamest. Nagu oleks tuldud kellegi oma sugulase mälestuseks kokku ja „mängimist“ sõna halvas mõttes polnud.

Kolmandaks läks taustaks valitud muusika minu maitsega 100% kokku. Võib-olla lõpulaul tiitrite ajal mitte nii väga, aga siis oli film juba läbi ka.
Ja neljandaks – Raag tegi seda jälle! Andestatagu võib-olla kohatu võrdlus, aga paralleel „Klassiga“ on minu jaoks olemas – lugu elu kõledamast ja nukramast küljest, igatsus millegi südamlikuma järele... film jõuab sind oma realistliku paratamatusega juba rusuma hakata, ja siis lõppu üks väike säraküünal!

    Tuleb kunagi kohe päris kindlasti uuesti vaatamisele!

8/10

Puhastus (2012)

    Mul on raske Eesti filmidest kirjutada. Ei Vasaku jala reede ega Seenelkäigu järel suutnud ma ridagi pliiatsist välja võluda. Kõik viimase aja asjad on omade plusside ja miinustega, nii et kokku saaks sellise „on-ei ole kah“ ümmarguse jutu, millel suurt mõtet poleks. Aga südametunnistus tsipake vaevab, kui üldse ei kirjuta ja seekord siis saagu mõni sõna.

 Alustuseks varemkuuldu kohta paar kommentaari. Mind häiris ka, et audio suuliigutustega kokku ei läinud, kuid see on vist asja väikseim viga. Vabalt saab nii vaadata, et pilk on natuke mujal kui otse suuaugus ja sellega on ok. Rohkem häiris dublaaži audio kui selline, mis oli otsekui meeter korda meeter korda meeter pisikeses helindamispugerikus salvestatud, mingi täiesti steriilne ja kajavaba, peale inimhääle väga vähe midagi naturaalset, kuidagi lisati taustahelisid vist hiljem. Muidu kõlas inimeste vokaal kogu aeg ühtmoodi, olenemata sellest, kas asuti õues, keldris, talus, saalis või kus iganes. Väga võlts ja tehislik. Robotsound.
     Sama asja ütlen, võtlts ja tehislik, kuigi mitte terve filmi ulatuses, ka dialoogi kohta. Kasutati väljendeid, mida igapäevaelus ei kohta. Selline koolilapselikult deklameeritud või isegi „ajalehe kõnepruuk“. Aga seda õnneks harvem.

  Filmis oli mõningaid karme kaadreid. Julmi ka, kui soovite, aga et nüüd suisa sellist, mille peale kinost välja marssida... See pidi olema küll poos või siis tegu inimestega, kel analoogselt tipp-poliitikutega side reaalse eluga katkenud...

Kiidame ka.
Oli mitu head rolli, ennekõike Aliide vanas eas (Liisi Tandefelt). Oli täiesti normaalne tempo ja visuaalselt polnud ka midagi nuriseda. Aga filmi kõige tugevam külg minu jaoks oli vastandamine. Millele kulub noorte meeste ja naiste energia tänasel päeval ja millega tuli neil tegeleda neljakümnendatel. See paralleel lajatab päris korraliku litakaga ja ei tee seda õnneks sugugi must-valgelt, nagu olnuks toona kõik ainult õilis ja aateline ning täna kõik rikutud ja raisus.

  Kui see nüanss kõrvale jätta, kui palju siin üldse Eesti filmi oli, siis kindlasti viimase aja parim elamus sellest riiulist. Lonkas ikka tunduvalt vähem kui ülejäänud. Aga et ma selle peale aasta pärastki veel mõtlen – väheusutav.