Яды, или Всемирная история отравлений (2001)

Mürgid, ehk maailma mürgitamiste ajalugu

   Film algab nagu lihtne armulugu – mehel läheb naine ära naabrimehe juurde. Ikka juhtub. Siis aga, kui mees kurba tuju viinapitsi uputama hakkab, tuleb mängu tegelane, kes on kohati päris sarnane saatanale „Meistris ja Margaritas“. Ta selgitab, et teise inimese ära mürgitamine on niiiii tavaline nähtus, et siin pole põdeda mitte kui midagist ja andku aga minna. Jagab soovitusi erinevate mürkide ja meetodite osas, räägib, kes ja kuidas midagi varem on teinud, et lähikondlasi mürgi abil teise ilma saata jne J

 Filmi teevad heaks need ajalooliste hetkede lavastused, kui ebapädevad ja komejantlikud iganes nad ka poleks ja see huumor, mis kisub kohati sarkasmiks kätte. Kogu lugu on üdini teatraalne ja filmi lõppedes mingit pointi-konti hambu ei antud, aga ometi oli nauditav. Või äkki just tänu sellele. (tasub ehk mainida, et sama režissööri käe alt on tulnud "Gorod Zero" näiteks)

Hästi sooritatud ja mõnus vaheldus. (supakaid paraku leida ei ole)

7,5/10

Горячие Новости (2009)

http://www.imdb.com/title/tt1230207/?licb=0.4941172623075545

Mingi röövlipunt, kes juba on uurimisrühma jälgimise all, satub sekeldustesse tavamiilitsaga ja et asi „täitsa nihu“ ei läheks, pannakse püsti korralik tänavalahing. Pihta saavad süütud tsiviilid ja miilitsad ja hirmust nuttev võmm satub uudistesse ja linnarahvas on nördinud ja kõrgem juhtkond on marus. Kurjamid varjuvad ühte suurematsorti elumajja ja siis üritatakse neid sealt välja suitsetada.

Tegelased on päris hästi valitud ja et üks sama rütm, nagu rongirataste rat-ta-taa, magama jääda ei laseks, toimub filmis paar väiksemat pööret ka. Aga kas midagi veel kiitvat öelda...

See on segu kõiksugu varemnähtud daihaardidest jms., üks klishee ajab teist taga. Selle võiks andeks anda –  kui miski publikule peale läheb ja ta tahab sellist veel, siis tuleb teha just sellist. Mingi sarnasus varasema hea kraamiga peabki olema. Aga see, et eriüksusega operatsiooni juhtimine antakse ajakirjanikust näitsikule, kel puudub vähimgi kogemus, on ainult idee, kuidas seda teles hästi välja paista lasta – see on nii jabur, et sellist asja reaalsuses ei usuks isegi kõikide võimaluste maal mitte.

 Kellele meeldib palju tulistamist, see võib siit oma laksu saada, muud küll leida ei osanud. Venelaste kohta lahja.

5/10

The Beast of War (1988)

Igati korralik sõjafilm, annab silmad ette paljudele hilisematelegi. Pole küll otse suuri rindelahinguid jms, aga selline see sõda Afganistanis kord on.

On aasta 1981, venelaste invasioon Afganistanis ja üks vene tank satub orienteerumisraskuste tõttu lolli olukorda, taliibide jälitamise alla. Lugu lühidalt ongi sellest, kuidas sellest piiramisest välja üritatakse tulla.

Sõja jubedust kujutatakse ehedalt. Vaataja pilk kahmatakse enda kätte kohe esimeste kaadritega, aga pikapeale need muutuvad järjest rahulikumaks, sest film ei räägi erinevatest purustamistehnikatest ja soolikate väljutamisest, vaid muust. Väidetavalt Iisraelis üles võetud paik on ka mulje loomiseks ideaalne saanud – kivid, liiv ja tolm. Ei muud.

  Tegelased on ehtsad ja mis pole sugugi vähetähtis – venelaste kujutamisel pole amid nii lollisti metsa pannud kui seda palju-palju kordi ikka ja jälle näha on saanud. (afgaanide kujutamisel ma eriti polegi nuriseda saanud, tundusid naturaalsed nüüdki, kuigi ma ise ju kohal käinud ei ole J)

   Filmil on oma stoori, oma käikude ja arengutega, pole tehtud lihtsalt äkšõnit. Kujutatakse sisemisi lahkhelisid mõlemas leeris, räägitakse põhimõtetest, eesmärkidest, reetmisest jne. Venelaste komandöri karakter on siiani aeg-ajalt mälus kolamas, kuigi filmi vaatamisest on kolm päeva möödas. Järelikult korralik rollisooritus, aga mitte temalt üksi.

     Paar pisemat naiivset momenti võib andeks anda ja see päris lõpp tuli ka natuke nagu ebausutav, aga üldmuljet see kuidagi rikkuda ei suutnud.

     8,5/10

Tokyo! (2008)

Kolm omaette lugu kolmelt režissöörilt, väidetavalt Tokyost, tegelikult üksnes Tokyos.

I segment: Sisekujundus

Esmapilgul lihtsalt üks lugu noorte argimuredest, mis laias laastus on ju igal pool samad – töö- ja raha- ja olmeprobleemid, ent siis keerab allegooriliseks. Kafkalikuks võiks öelda, aga südamlikumalt. (Kafka on õel.) Kuidas tunneb või milliseks muutub naine oma mehe kõrval, kui mees on...

II segment: Merde

Küllaltki filosoofiline, ma möönan ja puhuti mulle filosoofia meeldib, aga lugu on minu maitse kohta liiga jantlik.

III segment: Tokyo väriseb

Kindlasti kõige tugevam kolmest. Kuigi situatsioon on parajalt jabur, naelutas ometi vaatama. Minu puhul vähemalt. Loo pointi spoilerdama ei hakka, aga muu hulgas pani ka näiteks mõtlema, mis tunne võiks olla seismiliselt nii aktiivses piirkonnas plaane teha. Ok, suures linnas on majad maavärinakindlad, aga loodusesse matkale minnes vms... Mõni ime, kui üksindust ja paigalistumist igatsema hakatakse...

7/10

Memories of Murder (2003)

Salinui chueok

   Päris mitut puhku sarnaneb Zodiaciga. Kellele üks meeldib, sellele ilmselt ka teine. Samamoodi pikaks veninud juurdlus sarimõrvari teemal, tõsielusündmuste järgi kirjutatud, pikk ja painajalik. Ainult erinevalt mainitud Fincheri filmist on siin sellist kreisimat poolt rohkem. Kohati suisa totralt naljakat. Tüübid, kes algul on pöörased, muutuvad pikapeale tuimaks, need, kes algul on kained ja targad, hulluvad aja möödudes. Igatahes tundub üsna naturalistlik ja elulähedane. Lisaks paar ootamatut twisti, mis uniseks muutumisel juhtuda ei lase.

Helitausta võiks ka kiita – kuni viimase veerandini ei vääratanud oma mitmekesisuses kordagi, siis muutus ehk liiga pateetiliseks, aga maitsed on erinevad...

  Vasakult paremale: kahtlusalune, "halb" võmm, "hea" võmm.

Korea kino ruulib endielt! J

7,5/10