Upub naine, kes muidu oli hea ujuja, aga selle poolest võiks ehk veel leppida - külm talveilm ja nii. Aga kui ta vend õest maha jäänud pabereid sorib, leiab ta väga kahtlaseid materjale sõjalistest missioonidest, mürkainetest jne. Uurima asudes muutub lugu kähku üsna karmiks.
Kui enne pole sarnast kraami kunagi näinud või kui ennast tegelaste nahka kujutled, siis on närvesööv muidugi. Kui ikka võetakse su tütar pantvangi ja öeldakse, et nüüd teed, nagu meie tahame, muidu... Ja seda teevad veel su oma riigi ametimehed, kes peaks sind kaitsma? Aga see kõik on nii kulunud, et ma ei raatsiks seda isegi poliitiliseks thrilleriks nimetada, nagu kusagil seisis, vaid pigem on see action-draama ja üsna sellise kommertsliku maiguga. Ei ületanud varamnähtuid millegi poolest. Subtiitrid olid ääretult viletsad, aga ei olnud tunnet, et millestki olulisest ilma oleks jäänud. Lugu nagu iga teinegi – riigitegelaste salajaste mahhinatsioonide jälil.
Samas, kui mõelda, et selline teema ühest või teisest servast ikka ja jälle üles võetakse (olen mitmed vaatmata jätnud, sest sisututvustusest piisas), siis äkki on miskit mäda ka Taani riigis, kes teab...
5/10
Sel lühiekskursil jäi silma, et taustamuusika on taanlastel üsna silmatorkamatu. Ta on olemas ja mängib kaasa, aga peaaegu mitte kunagi võimsa osana. See-eest meeldib neile kangesti lampe ja muid valgusteid kaadrisse sättida. Ja nad armastavad lisaks poliitikale väga oma arhitektuuri – nii iidset kui uudset.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar