neljapäev, 3. november 2011

The Way (2010)

 Jutt on õige pisut spoilerdav.
Vanem härra saab teate, et tema ligi 40-aastane poeg on Euroopas matkates surma saanud. Sõites kohale, et teda sealt ära tuua, saab ta kuulda, et ta poeg oli tegelikult palverännakul Santiago de Compostelasse. Ligi 800 kilomeetrit läbi Prantsumaa ja Hispaania. Aga õnnetus tabas teda üsna alguses, esimesel etapil ja  palverännak jäigi lõpetamata. Hotellis poja seljakotti silmitsedes ja asjade üle järele mõeldes tekib isa peas mõte see teekond ise läbi käia, võttes teele kaasa ka poja tuha...

 Ma pean mainima, et kaalusin enne natuke aega, kas vaadata või jätta. Teada on, et ameeriklased on road-moviede peale mihklid ja pelgasin midagi ülitüüpilist. Lisaks, kui enamus sisust on ette teada ja tõotab kurva teema tõttu ka selline pisarakiskuja tulla, siis... ühesõnaga, kartsin, et äkki on kaks tundi liga lääget kraami Teisalt jälle on Martin Sheen mulle ammusest ajast istunud, samuti on enamus kogemusi, kui mõni näitleja režissööriks hakkab (Estevezi käsikiri ja lavastus) suhtpositiivsed olnud ning et kiidukoori oli ka siit-sealt lugeda, siis tuli filmile võimalus anda.

  Oli peaaegu kõike – erinevaid kohtumisi, vestlusi ja suhteid, pilguheite saatustesse, pisut ootamatusi, näpuotsaga visati kildu (minu rõõmuks rohkem kui tarkuseteri), küllaga veinijoomist ja muidugi religioosset tooni. Vaateid oli, mitte jahmatavaid, aga kaamera üritas. (shotte tegin üle 40-e ja päris raske oli neid mõistlikus koguses siia jätta) Kõige parem kogu asjas vist oligi see, et ei mindud nutma, vaid tehti selline rõõmus ja eluterve retk, nii et minusugune vingats väga palju tänitada ei saagi.
 Eks seal muidugi lavastuslikku mekki oli üsna kõvasti, alates tegelaste sobilikust paigutusest kaamera ees kuni igaühe lõpusõnadeni, kuidas tema meelest ta retk õnnestus, aga mis ma tühja õiendan. Kuidas sa hing sellist rännakut siis ikka näitad...

Ja kamulaga päris head muusikat ka.
  8/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar