Montreali tühjas parklas ärkab alasti mees ega mäleta, kes ta on või kuidas sinna sattus. Kindlalt mäletab ta vaid, et ta on gay. Enam-vähem kindlalt ka oma nime. Ja ehkki talle meenub veel isa ja õe nimi, mitu õde –venda tal on ja linn, kust ta pärit on ning pisemaid detaile, ei suuda FBI midagi konkreetset tuvastada. Telefoni, mille number ta taskust paberitükil leiti, tema väidetavas koduosariigis ei eksisteeri. USA-sse ta tagasi minna ei saa, sest tal pole dokumente (päris kummaline, et ka politsei järelvalve all puhtalt uurimise nimel seda teha ei saanuks, muidu deporteeritakse inimene kasvõi teise maailma otsa, kui vaja) Ta vaid loodab, et keegi, kes teda teles näeb, tunneb ta ära ja siis ta saab koju minna.
Mees võetakse varsti seltskondades omaks, ta õpib kiirelt prantsuse keelt, aga on ikkagi üsna õnnetu.
Kõik arutlevad ja oletavad, paljud kahtlustavad midagi. Arst, kes temaga tegeleb, keegi näitsik teeb tema kohta uurimistööd, majaperemees, kus ta elab, seltskond, kuhu ta viiakse, politsei jne... Kohati sellises realistlikus stiilis nende kabinettide, palatite, pressikonverentside ja küsitlemistega. Pisut dokihõnguline, aga mitte väga.
Kuna filmi alguses oli tekst ’Ehkki inspiratsiooni saanud tegelikest sündmustest ja reaalsetest inimestest, on see film täielik fiktsioon’ siis ootasin huviga, kuhu nad lõpuks välja keeravad. Ära seletati kõik loogiliselt ja jõuti sellise filosoofilise lõpuni, ning kas film meeldib või mitte, sõltub ilmselt üsna palju isiklikust kogemusest. Võib-olla olen mõtteis lati Kanada prantslaste jaoks liiga kõrgeks ajanud, aga seekord lausa vaimustusest ei möiranud.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar