kolmapäev, 30. november 2011

Men of Resistance (1970)

Uomini contro

  Lihtne ja selge sõjapilt, nagu Trash kirjutas. Tõsi küll, mitte päris ilma suurte sõnadeta.J Mis rinne, mis mägi, mis lahing jne, sai Trashil juba kirja, ma jagan natuke subjektiivsemaid muljeid.
 Kindral ja kolonel on hullud. Major ka samahästi kui. Kindral lisaks veel kartmatu, aga seegi tuleb ilmselt hullusest. Sõda on sõda, sõjas on kord ja sõjaseadus, ega saakski sõda pidada, (näiteks kui sa ka ei valluta, vaid kaitsed kodumaad) kui iga mees midagi arvama hakkaks, aga kui olukord on hullumeelne ja otsuseid teevad pöörased sõjafanatid, siis lööb lõpuks paratamatult ka kuuletuma ja käsku täitma harjunud  meestes mässumeel välja. Näidati hetki, kus ka mässaja tegelikult täpselt ei teadnud, kuidas just või mis edasi, aga inimesele on antud ellujäämisinstinkt ja see võib palju tugevam olla kui kord ja suured ideed. Isegi austerlased hüüdsid neile korra, et lõpetagu see enesetapp! Vahepeal pani päris imestama, et neil nii palju aega ja viitsimist jagus endi sõdurite karistamiseks, aga ju see oli üks oluline osa sõjapidamisest seal ja siis.
   Kindrali osatäitja mängis suurepäraselt. Kohati meenutas, nii jutu kui näo poolest Ants Lauterit filmis „Mehed ei nuta“ /Paigalseis, seltsimehed, on igatahes tagasiminek/, kui see kõik vaid süütu nali olnuks. Tegelikult oli tegemist ikka Mussolini ja Goebbelsi  ristandiga: „War owns beauty and the power of attraction. It's beautiful and sublimely attractive. Miserable are those who can't feel it. Because, gentlemen, it is beautiful to die for the fatherland in the glorious war that the Italian people are fighting with the brilliant and heroic General Commando of His Majesty the King.“

 Neid lugusid, kus sa lihtsalt lähed tapale, kindla teadmisega, et sa tagasi ei tule, on tehtud ennegi, nii amide kui venelaste poolt, aga kuidagi oli siin tõesti jäetud see muu kraam suuremjaolt välja ja näidati lihtsalt seda, et sa oled kogu aeg toru ees, kogu aeg kuulide all, olgu vaenlase või omade. Ei puhkust, ei und, ei lootust.
 Natuke halvasti oli üks esimesi mahalaskmisstseene lavastatud, kus mehed olid suhtpeenikeste toigaste külge seotud ja väänasid peaaegu sünkroonis oma päid ja kehasid vasemale-paremale, nagu laps, kui putru ei taha. Meenutas veidi tantsutruppi või rühmvõimlemist. Aga ärgu keegi sellest märkusest end häirida lasku, tegu on ikka väga eheda ja ühe jutiga vaadatava sõjadraamaga, mil selline tugev patsifistlik toon peal.
 7,5/10

3 kommentaari: