Kaks noort saavad pärast ülikooli lõpetamist igal aastal samal kuupäeval kokku. Või peaaegu igal aastal. Kui ühel neist hakkab edu kiiresti ja kergesti kätte tulema, siis teisel võtab see aastaid. Samas käib kiire ja glamuurne edu ajapikku alla, aga raskelt saavutatud tulemus suudab püsima jääda. Ja nii edasi, bla-blaa...
Ent noorte vahel on sõprus, mille õige nimi on puhkemata jäänud armastus. Nagu ikka – ühelt poolt natuke vähem, teiselt poolt natuke rohkem, pole olemas võrdset suhet. Kahe inimese saatus läbi kahe aastakümne, taustaks igasugu muud suhted ja sündmused, mis tegelikult jäid üsna ebaoluliseks.
Meeldis taust ja interjöör jms, aastast või kohast hoolimata. Alati oli dekoratsioon ja kujundus ja õhustik selline pilkupüüdev või lihtsalt minu maitse järgi. Kõva pool filmi ja üle selle veeretasin kuute punkti näpu vahel, sest paistis, et midagi peale lühikohtumiste igal järgneval aastal eriti ei pakutagi ja ootasid vaid, mil noorpaar teineteist siis lõplikult leiab ja koorub selline moraal, et „Õnn on siinsamas su nina ees, pole vaja seda kusagilt kaugelt otsida“, aga õnneks nii klišeeks siiski ei läinud. Kui suvemeenutuste pildialbum lõpule lähenes, siis tagakaan oli tiba tugevamast materjalist kui vahelehed. Natuke. Filmis oli isegi midagi indie-laadset mõnda puhku. Sama lavastaja „An Education“ oli ka Ok, aga natuke liiga Holly.
Et Jim Sturgess halvasti mängis, nagu keegi kuskil arvas, ma ei ütleks. Mängis üsna hästi, ainult natuke noor oli ta Anne Hathaway vastu võrdsena mängima. Paar-kolm aastat küpsem tüüp oleks vast usutavama pildi tekitanud. Praegu jäi veidi selline Kidman-Williams tüüpi maik külge. Aga ma pole suuremat nuuksuromaanide vaataja, minu hinnang on ses mõttes üsna võhiklik. (seepärast ka üle 7 ei tule)
Parem kindlasti kui Tom Hanksi ja Meg Ryani lood. Suure armastuse otsijatele võib soovitada.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar